HP rollimäng

Jack kõndis Sigatüüka Ekspressi juure koos ema, isa ja õega. Tema vanem õde oli läinud juba oma sõpradega kohtuma, kuid Jack teadis, et tema näeb neid terve kogu järgmise õppeaasta. Jack näris korra huult ja nägi, et Sigatüüka ekspress hakkas töötama. Ta kallistas oma isa ja ema. sama tegi ka ta õde ja nii nad läksidki rongile.

Merilyn oli juba kümme minutit rongis passinud. Ristiisa lehvitas veel aknast. Ma olin niii väsinud. Ma ei tahtnud kooli, sest koolis ei ole seda head muusikat. Viimased hetked sain veel oma MP3-e kasutada. Rüü ei old veel seljas, sest tunnen end muguriietes vabamalt. Istusin üksi.

(Kirjuta tema-vormis)

Jack otsis koos oma noorema õega ühe tühja kabiini. Lõpuks nad leidsidki selle ning nad istusid sinna. Ema ja isa lehvitasid neile. Jack ja Janette lehvitasid neile vastu. Jack tundis end kurvana, kuna ta teadis, et ta näeb oma vanemaid alles poole aadta pärast.

(Fine)
Merilyn tundis, kuidas rong liikuma hakkas. Lehvitas veel ristiisale viimast korda ja jäi aknast välja vaatama. Varsti väsis. Tõmbas ennast kerra ja magas.

Tyson leidis enda sõbrad üles ning kadus kuskile nende kupeesse. Delaney liikus veel koridoris edasi ja leidis lõpuks ka mingi vaba kupee. Ta pani enda koti pagasiriiulile ja istus akna lähedale toolile. Ta jäi aknas välja vahtima.

Samal ajal istus Carmen koos oma kahe 16-aastase vennaga kõige tagumises kupees. Ta vaatas hajameelselt, kuidas nad vaidlesid ning kuna tüdruk hommikust polnud söönud, ootas ta igatsevalt kohale jõudmist. Samuti soovis ta juba oma sõpru näha ning pärast seda oma mõnusasse voodisse vajuda. Natukese aja pärast saabusid kupeesse aga vendade sõbrad ning Carmen otsustas mõne teise kupee otsida. Ta jalutas mööda koridori kuni jõudis kupeeni, kus magas üks tüdruk. (Merilyn) Carmen istus vaikselt maha, et mitte tüdrukut äratada.

Merilyn kuulis ukse häält ja avas silmad, kuid ei liigutanud end. Hetke pärast tõmbas taskust MP3-e ja lülitas selle välja, võttis patareid välja ja pani need kohvrisse. Siis alles vaatas ta tüdrukut, kes sisse tuli.
"Tere." ütles Merilyn unise häälega ja haigutas. "Mina olen Merilyn." Ta sirutas käe tüdruku poole.

Jack vaatas nukrutsedes aknast välja. Viis aastat oli ta juba Sigatüükas käinud, kuid ta ei harjunud veel sellega ära. Jack võttis välja oma võlukepi ja uuris seda. See oli rohkem kulunud kui eelmisel aastal. Ta soovis, et vanemad ostaksid talle uue võlukepi, kuid nüüd polnud enam seda vajagi, sest ta sai endale tippklassi luua Keravälk, mis oli kiireim saadaolev luud. Jack hakkas vaikselt uinuma.

Carmen võttis Merilyni käe vastu ning lausus: "Mina olen Carmen ja kui ma sind segan, võin ma ära minna. Ma tulin lihtsalt oma vendade kupeest ära, sest ma ei tahtnud seal nende sõprade juures olla."

"Ei sega. Mul oligi viimane aeg üles tõusta. Muidu olen pärast nagu Zombi." Merilyn naeratas. "Tegelt on mul kõht tühi. Ega käru pole mööda sõit?" Merilyn nihkus uksele lähemale, et saaks vaadata koridori.

Kostis mütsatus, nagu oleks kupeeuks lahti käinud. Jack ärkas. Ta vaatas ringi, kuid ei näinud midagi. Jack vaatas veel korra oma käekella ja ohkas. Veel natukene Sigatüükani. Samal ajal möödus tast toidukäru. Jack ostis kõikvõimaliku maitsega oakomme, sokolaadikonnasid ja veel selliseid maiustusi. Ta hakkas nosima.

"Ei, ma oleksin käru kuulnud, kui ma läbi koridori kõndisin" lausus Carmen mõtlikult ja vaatas oma käekella. Siis kuulis ta aga tuttavat häält. "Näed, sealt ta tulebki. Tahad, ma teen sulle katlakoogi välja?"

"Ei aitäh. Ma tahaks shokolaadi hoopis," Merilyn kummardus kohvrisse ja otsis rahakotti.

"Olgu siis" naeratas Carmen. Ka tema otsis oma rahakoti välja.

Kui lõpuks käru nendeni jõudis ostis Merilyn kõige suurema shokolaadi ja istus tagasi pingile akna alla.

Carmen maksis samuti oma toidu eest ning istus Merilyni vastu. Ja kuna ta polnud veel hommikust söönud, tahtis ta võimalikult kiiresti alustada.

"Ma armastan seda shokolaadi. Mis sa arvad, millal me kohale jõuame?" küsis Merilyn ja sõi eriti suure naudinguga oma shokolaadi.

"Ma arvan, et mõne tunni pärast" vastas Carmen ja vaatas uuesti oma käekella. Ka tema hakkas sööma. "Muide, mis majas sa oled?"

"Hmmm... Ma arvan kaa. Aga ma olen Ravenclaw's. Kus sa?" Merilyn silmitses maastikku rongi akende taga.

"Ma olen Gryffindoris, mul on 2 venda ka. Nad on mõlemad Rawenclawis."

"Lahe. " Merilyn naeratas. "Tahaks juba kohal olla. Ma tahaks oma voodis magada."

"Mina ka" vastas Carmen. "Kuigi homme peab õppima hakkama "

"'Ära parem tuleta meelde." Merilyn vaatas sünge näoga aknast välja.

"Jah, sorry" Carmen vaatas samuti aknast välja ning nägi, et ilm tõmbus vaikselt pimedaks. "Me oleme varsti kohal."

"Jah. Ei ole hullu. Seda ma kooli juures vihkangi." Merilyni silmad vajusid kinni.

Carmen istus natuke aega vaikselt. Temagi tahtis juba magada. Lõpuks otsustas tüdruk oma koolirüü selga tõmmata. Pärast seda jäi ta haigutades aknast välja vaatama.

"Argh. Kas me nüüd oleme juba koolis? Ma ei jaksa enam!" Merilyn haigutas.

"Ei ole veel" haigutas Carmen. "Aga meil ei lähe enam kaua. Umbes 20 minutit."

"Ma loodan, et ma magama ei jää selle aja peale. Lähme äkki kuskile mujale kupeesse? Otsiks kedagi veel," Merilyn ajas ennast sirgelt istuma ja ringutas.

Jack vaatas kurvalt välja. Vihma hakkas sadama ja väljas kiskus pimedaka. Ta vahetas oma rüü ja vaatas kohvrisse. Seal oli igasugust kila-kola. Ta sulges selle ning istus ohates tagasi oma pingile.

Carmeni vastust ootamata jalutas Merilyn kupeest välja ja vaatas, kes mujal istuvad. Varsti jalutas ta mööda ühest kupeest ja nägi ühte poissi, kes tundus talle tuttav.

Jack vaatas korra aknast välja ja siis suunas pilgu kupeeukse juurde. Seal seisis tema klassist üks tüdruk Ravenclaw'st, keda ta üsna hästi tundis.

"Tšau Jack! Ma ei tundnud sind ära!" Merilyn oli üllatunud ja kallistas Jacki.

"Tsau Merilyn, kuidas sul siis läheb" küsis Jack rõõmsalt tüdrukut kallistades. Tal oli hea tuju, kuna ta sai sõbraga juttu ajada.

"Normaalselt, kuidas endal?" Merilyn lasi sõbrast lahti ja vaatas talle otsa.