HP rollimäng

[Jah, minu meelest on see ka jumalast hea laul ]


"Meil käib siin pidu?" küsis Martin heakskiitvalt ning andis Carmenile musi. "Mhm" vastas Carmen. "Muide, kus sa olid nii kaua?" küsis ta. "Mis mõttes?" küsis Martin imestunult. Ta vaatas oma käekella. "Pidu algas nii umbes... kaheksa minutit tagasi ju." "Mhm" vastas Carmen. "Saad aru, ma olin kaheksa minutit üksinda" lisas ta. "Kuus minutit" ütles Martin." Ma tulin kohale juu. Lähme istume hoopis kuskile" pakkus ta ning naeratas. "Daah, see on ju niii hea laul" vaidles Carmen. "Me lähme tantsima hoopis" Ta haaras Martini käest ning vedas ta tantsupõrandale.

[Vähemalt pole ma ainuke. (:]

"Ma armastan sind, kallis." sosistas Merilyn Mikule kõrva. "Mina sind rohkem." Merilyn naeratas ja nad tantsisid laulu järgi edasi.

Janette'il oli juba väga igav. Mitte ühtegi sõpra ei paistnud kuskilt ja ta mõtles, et ta läheb ära. "Tegelt, mujal on veel igavam." mõtles ta siis ümber. Ja just siis jooksis tema poole Kathy. "Siin sa oledki!" hüüdis ta juba eemalt. "Me otsisime sind igaltpoolt." "Jah, mina teid ka." muigas Janette ning järgnes Kathy'ile.

Kui laul lõppes, tegi Merilyn Mikule musi ja nad jalutasid koos lauani. Merilyn haaras jälle purgi 7upi ja vaatas rahva seas ringi. "Näe! Su venna!" hüüdis Merilyn äkki. "Kus?" küsis Mikk vastu ja vaatas rahvamassi seas ringi. "Su selja taga." ütles Brendon Miku selja taga. Mikk pööras ümber. "Tšau." ütles ta. "Mis hängite siin... Või chillite?" küsis Brendon. "Me hängime." vastas Merilyn. "Veel." pomises ta veidi aja pärast vaikselt. "Mis vahet neil üldse on?" küsis Mikk ja vaatas nõutult Merilynile otsa. Tüdruk naeris. "Ma seletan sulle pärast." Siis ta lõpetas naermise ja kihistas vaikselt veel. "Kus sa üldse olnud oled?" küsis Mikk Brennult. "You know. Places." "Awkward." ütles Merilyn ja nad hakkasid Brendoniga naerma. "Mingid inside-joke'id?" küsis Mikk. "Mkm." vastas Merilyn ja püüdis naeru tagasi hoida. Brendon jäi ka vait. "Eniveis. Õlut tahaks." ütles ta siis naeruturtsatust alla surudes. "Iu. Alks." ütles Merilyn jälestusega. "Midagi alksi vastu?" küsis Brendon ja tegi suured silmad. "Küsi parem mida tal selle vastu pole." vastas Mikk tüdruku eest. Brendon noogutas peaga ja võttis laualt juua. Merilyn lõpetas oma joogi ning ütles siis poistele. "Ma ei tea, kuidas teiega on aga kui ma kohe vetsu ei saa, siis ma suren ära." kohe, kui ta oli oma lause lõpetanud, tegi Mikule kerge musi ja jooksis läbi rahva saalist välja. Ajas vist isegi mõned inimesed ümber, aga jooksis ikka edasi.

Janette ja Kathy istusid laua taha, kus istusid ka kõik teised. "Lisandrat polegi leidnud?" küsis üks poiss pettunud häälega. Alles siis pani Janette tähele, et Lisandrat lauas ei istu. "Lisandra kadus ka ära jah?" küsis Janette ning see sama poiss vastas talle. "Jah, nagu näha siis kadus jah, sul pole silmi peas või?" tema hääletoon oli ülbe ning pettunud. "Kui sul on mingi vajadus ülbitseda, siis tee seda kuskil mujal, eks?" ütles Janette ning vaatas poissi vihaselt. "Muide, kes sa üldse oled, et sa meie lauas pead olema?" küsis Janette ning vaatas teda altkulmu. "Sinu õe klassivend." ütles poiss nii ülbelt, et see ajas Janette'i lausa väga vihaseks. "Noh, nüüd oled sa siit lauast igatahes kadunud." ütles Janette ja tõusis püsti, ning haaras poisi käsivarrest. Ta tiris poisi püsti. "Sa lähed kas ise, või ma...." alustas Janette lauset, aga poiss ei lubanud tal lõpuni rääkida. "Mis sa siis teed ah?" küsis poiss ülbelt. "Tahad näha või?" küsis Janette. "Kohe saad näha." ütles Janette ning tõukas poisi tugevalt endast eemale. Poiss kukkus maha, just ühe tantsiva tüdrukute kamba juurde. "Õpi tantsima." ütles üks tüdruk ning kõik naersid. "Ta tahab kedagi tantsima paluda ja ta üritas niimoodi endale tähelepanu võita." ütles Janette tüdrukutele ning naeratas. Sellepeale hakkasid tüdrukud veel rohkem naerma ning Janette kõndis rahulolevalt lauda tagasi.

Kui lugu oli läbi, kõndisid Carmen ja Martin käsikäes laua juurde. Martin avas ühe purgi, Carmen jälgis teda. "Mis on?" küsis Martin Carmenile otsa vaadates. "Ei midagi" vastas Carmen. "Lihtsalt, selle nurga alt vaadates näed sa niii nunnu välja" ütles ta naeratades. "Ja muidu ei näegi?" küsis Martin nördinult, kuid muigas veidi aja pärast. Carmen andis poisile musi. "Sina näed koguaeg super välja" ütles Martin talle. Carmen muigas vaikselt. Ta hoidis ikka veel Martini käest kinni, kui Martini juurde tuli üks poiss. Nad hakkasid uuesti lendluupallist rääkima. Carmen pööras end ringi ning nägi, kuidas Janette ühe poisi pikali viskas. Kui ta Janettega silmsideme sai, pööritas ta silmi ning naeratas. "Vaeseke" mõtles ta omaette. "Ta pidi mingu hullem ülbaja olema, et Janettelt lüüa sai." Samal hetkel lõpetas Martin rääkimise ning jäi Carmenit silmitsema. "Tule, lähme tantsime edasi" kutsus ta ning kui Carmen noogutas, juhtis ta tüdruku tantsupõranda keskele.

Kõik kes lauas istusid vaatasid teda suurte silmadega, väljaarvatud Kathy, kes teadis suurepäraselt Janette'i iseloomu. Kathy ainult muigas. Janette istus lauda ning ütles: " See oli talle paras." Teised nõustusid temaga. "Ou vaata, ta tuleb tagasi." ütles üks Janette'i klassiõde. Janette pööras kohe pilgu kõrvale. "Sina, sa saad selle kõik veel tagasi, küll sa näed!" ütles poiss sõrmega Janette'i poole osutades. Kõik naersid. "Ja mida teie naerate?" küsis poiss vihaselt. "Ah, kao minema, kas sellest, et ma su pikali lükkasin polnud küllalt, et aru saada, et siin lauas pole sa oodatud?" ütles Janette tüdinult poissi vaadates. "Sina juba mulle ei ütle kes siin lauas istub ja kes mitte!" ütles poiss ning istus toolile. "Nii et ma saan aru, et sellest mis ma tegin polnud küllalt?" küsis Janette ning tema käsi liikus joogiklaasi poole. "Kui sa arvad, et sinusugune mõtetu inimene suudab mind lauast minema ajada, siis..." kuid ta lause katkes, sest Janette viskas talle joogi näkku. "Kes sul siin mõtetu inimene on?" küsis Janette vihaselt, kuid vastust ta ei saanud, sest poiss kõndis lauast minema.

(Aah, mul pole ühtegi mõtet ;/)

Umbes pool tundi hiljem kõndisid Carmen ja Martin käsikäes Janette poole, kes istus lauas. "Tsauu" ütles Carmen. "Kuule, mis see poiss tegi? Ma vaatasin, et ta sai sinu käest ikka julmalt" küsis Carmen uudishimulikult.

"Ülbe oli." vastas Janette.

Merilyn tuli saali tagasi ja võttis Mikult ümbert kinni. "Missed you, beib." ütles ta vaikselt poisile kõrva. Siis jooksis puldi juurde ja pani Emiliana Torrini - Jungle Drumi mängima ja hakkas Mikuga tantsima.

"Sa hirmutad kõik poisid siin saalis ära niimoodi" ütles Carmen naeratades ja vahtis mõtlikult ringi.

¨Siis vaatavadki ette" ütles Janette ning vaatas vihaselt ühe laua poole, kus poiss istus,

[ Ma ei tea, kuidas teiega, aga minul viskab see pidu juba koppa. ]

Peale nädalaajast suurt läbu lõppes pidu lõpuks ja kõik naasesid oma tavarutiini juurde. Vahel oli kooli koridorides või õues kuulda lauseid nagu "Väga lahe pidu oli." või "Selliseid peaks veel korraldama."
Merilyn istus parajasti puhketoas ja õppis muundamise kodutöid, kui Mikk sisse astus. "Tere hommikust, kallis." Ütles Mikk tüdruku kõrvale istudes. "On juba hommik?" imestas ta ja vaatas aknast välja. "Rumal." naeratas ta siis. "ma juba päriselt arvasin, et hommik on ja ma olen öö otsa õppinud." Merilyn tegi Mikule musi ja vaatas veelkord oma kodutööd. "Kas su oma on tehtud?" küsis ta ja kirjutas pärgamendile paal sõna. "Peaaegu. Ainult kirja on veel vaja panna." Merilyn naeris. "Totu. Millal sa selle valmis teed?" "Ma arvan, et... Millal seda vaja on?" "Ülehomme." "Aga siis on ju terve homne päev veel aega." "Ei ole, sest homme läheme me Siganurme ja ma tahan sinuga minna. Niiet kougi oma asjad välja ja hakka kirjutama." Mikk ägises veidi, kuid Merilyn ei andnud järgi ning poiss võttiski kotist asjad ja hakkas ka kirjutama.
Kui mõlemad olid kõik oma kodutööd ära teinud, vaatas Merilyn kella. "Pöörfekt. Õhtusöögi aeg." Nad ajasid end püsti ja kõndisid alla suure saali. Saal oli alles üpris tühi. Tavaliselt käisid õpilased veidi hiljem söömas. Õnneks oli neil aega kaks tundi. M&M võtsid istet ning sõid oma õhtusööki. Merilyn oli põhiosa lõpetanud ning sõi juba õuna. "Sööd kaua, veel, Honey?" "Veidi." vastas poiss ja tõstis uue portsu. Merilyn seevastu sõi ühe banaani ning siis sai ka Mikk söömisega ühele poole. "Kuhu me nüüd lähme?" küsis ta, kui Merilyn ei keerandu vestibüülis trepi poole. "Õue." "Mis sinna?" "Jalutama." Nad astusid suurest uksest välja ning külm õhk tuli neile vastu. "Võib-olla peaksime endale joped tooma." pakkus Mikk kergelt lõdisedes. "Miks sa nii arvad?" küsis Merilyn ja võttis poisilt käest kinni. Mõlemate kered läksid kohe soojaks ning nad jalutasid järve äärde.

Janette ja Lisandra l2ksid sööma. Lauas ajas Lisandra kogemata oma morsiklaasi maha, niiet paar esimese klassi tüdrukut teises lauas itsitasid. ¨ Naerge aga.¨ ütles Lisandra ning lausus loitsu. Morsiloik laualt kadus, ning lendas ühele neist itsitajatest n2kku. Lisandra ja Janette naersid tüdrukute ehmunud n2gude üle, ning s6id oma toidu l6puni.

[No dšiis. Nii kaua ma nüüd ka järve ääres olla ei saa. Või saan? Yeah, guess who's back!]

"Ma armastan sind," sosistas Merilyn vaikselt Mikule kõrva. Mikk avas suu, kuid Merilyn peatas ta. "Ei. Ära ütle, et sa armastad mind ka. See on selline lause, mida ma ei salli. Muidugi võiksid sa seda öelda, kui sa tahaksid, aga see ei kostuks enam ehedana. See oleks nagu üks neid kulunud lausekõlkse, mida sa kuuled igal pool ja mis tegelikult mitte midagi ei tähenda. Ära ütle palun seda," ütles tüdruk ja kallistas poissi tugevasti. "Ma ei olekski seda öelnud. Ma tahtsin öelda, et ma jumaldan sind. Kogu hingest."
Noored istusid veel päris kaua järve ääres, kuni Merilyn magama jäi. Mikk võttis ta sülle ja tahtis magama viia, kuid selle peale tüdruk ärkas. "Kallis, pane mind maha palun," ütles ta vaikselt ja võttis Mikul ümbert kinni. Poiss pani ta maha ja koos kõndisid nad lossi poole. "Mis kell on?" küsis Merilyn järsku. "Hommikusöögi aeg," ütles Mikk ja naeratas. Merilyn naeratas ka ja nad läksid koos suurde saali hommikust sööma.
Suures saalis nägi Merilyn, kuidas üks tüdruk sai teiselt morsiga vastu nägu. Merilyn ja Mikk itsitasid kergelt ja liikusid oma kohale lauas. "Mida sa tahaks?" küsis Mikk kui ta juba endale munaputru ette tõstis. "Ma saan ise oma toidu kätte," ütles Merilyn ja tõstis ka omale veidi putru ja võttis röstsaia. "Anna mulle mahla palun," ütles Mikk Merilynile. "Teeme vahetust. Sa anna mulle piima," ütles Merilyn ja võttis mahlakannu kätte. Mikk naeratas ja tõstis piimakannu. "Kui väga sa seda tahad?" küsis ta siis salakavala muigega. "Niiväga," ütles Merilyn ja tegi Mikule kutsikasilmi. "Mitte piisavalt järelikult," poiss naeratas jälle oma naeratust. Merilyn sai aru, mida poiss tahab ja suudles teda. "Nüüd sa pead mulle piima andma," naeris ta selle lõpus. "Anna mulle mahl," ütles Mikk ja sirutas käe kannu poole. "Kui väga sina seda tahad?" küsis Merilyn itsitusega. "Piisavalt palju," naeris Mikk ja tegi Merilynile kerge musi. "Mitte päris vist siiski," tüdruk pöördus, et mahlakann tagasi asetada. Mikk suudles teda siis kirglikult ja Merilyn andis talle mahlakannu ning võttis ise piimakannu. "Sa oskad kaubelda," ütles Mikk mahla valades. "Sinust paremini," itsitas Merilyn. Mikk raputas pead ja naeris. Siis sõid nad mõlemad rahus edasi.
"Mis päev täna on?" küsis Mikk järsku. "See päev, et me läheme võtame oma joped ja kirjad ja läheme Siganurme!" kilkas Merilyn ja tõusis toolile püsti. Mikk naeratas ja vaatas tüdrukut. "Nii entusiastlik?" "Rohkem, kui sa," Meirlyn naeris ja hüppas vahekäiku. "Sa oma õde pole näinud? Kas ta läheb Martiniga?" Tüdruk nägi, kuidas Miku käsi krampi tõmbus Martini nime kuuldes. "Ma ei tea neist midagi," ütles ta kangelt ja lõpetas hommikusöögi. Merilyn tegi eye-rolly ja võttis õuna. "Lähme," ütles ta siis ja võttis Miku käe.