HP rollimäng

[ Pane kujutlusvõime tööle. Tulevad ehk pikemadki. (: ]

Merilyn ja Mikk lahkusid lendluu-palli väljakult väga hilja öösel. Nad läksid kumbki oma magamistuppa ja uinusid seal.

Kui Janette hommikul üles ärkas, oli tal tuju hea. "Laupäev." mõtles ta, ning läks pesema. Kui ta oli pesemas ära käinud, läks ta tagasi magamistuppa, et Lisandra üles äratada, kuid enne kui ta jõudis Lisandra voodini minna, kostis aknalt koputus. Ta vaatas ehmatades akna poole ning nägi oma pere öökulli. Ta avas akna, võttis öökullilt kirja, andis siis talle süüa ja hakkas kirja lugema. Kirjas oli küsitud, kuidas tal ja Kathyl koolis läheb ja mida Kathy sünnipäevaks tahab. "Hahaa," mõtles Janette, "kui ta teaks mis draamasid ma juba see aasta siin korraldanud olen." ning ta muigas. Ta kirjutas ruttu vastuse, ning ütles, et Kathy ei tea mida ta tahab, mis oli tegelikult ka tõsi, ning lasi öökullil uuesti koos kirjaga tagasi lennata.

(Ma tean, aga ma ei viitsi nii pikalt kirjutada ju (


Carmen ärkas järgmisel hommikul alles kell pool kaksteist. Ta käis pesus, kammis juuksed ning värvis ripsmed, Pärast kõndis ta haigutades sööma. "Hommik" ütles ta Anetele. "Kus kõik on?" "Lendluupalliväljakul muidugi" vastas Anete. "Tee kiiresti, kümne minuti pärast algab mäng." "Ma... sa võid ees minna" vastas Carmen. "Mul läheb veel veits aega." "No tee kiiresti siis" ütles Anete ning kiirustas uksest välja. Carmenil polnudki tegelikult suurt nälga. Ta võttis ühe õuna ning kõndis Anetele järele.

Kui Janette oli Lisandra üles äratanud ja nad olid söömas ära käinud, hakkasid nad ennast lendluudpalli jaoks sättima. "Tule juba!" hüüdis Janette Lisandrat. Ning nad läksid tribüünidele mängu algust ootama.

Hommikul ärkas Merilyn väljast kostuva kära peale. Täna on mäng, mõtles ta uniselt. Siis keeras end ümber ja avastas, et Mikku polegi siin. Ta võttis ome teki, mässis selle endale ümber ning hiilis poiste magamistuppa. Ta teadis, et teda on näha, sest kes ei näeks hiiglasuurt tekki liikumas? Merilyn itsitas enda rumaluse üle ja läks siis Miku voodi juurde. Poiss magas sügavalt. Merilyn pani oma teki voodi ette maha ja ronis Miku teki alla. "Hommikust, musike." ütles ta, kui ol jõudnud poisi kõrva juurde. Ta hammustas Mikku kergelt kõrvast ning too naeratas läbi une, keeras end ringi ja võttis Merilynilt käega ümbert kinni ning pani jala üle tüdruku jalgade, et viimane ei saaks liikuda. "Miks sa juba üleval oled?" küsis Mikk peale suudlust. "Nad lärmavad seal õues ja ma tahtsin sinu juurde tulla." tegi Merilyn suured süütud silmad pähe. Mikk naeratas ja tegi Merilynile musi. "Miks nad seal õues lärmavad?" küsis Mikk siis. "Mäng." ütles Merilyn hooletult ja Mikk tõusis kiirelt istukile. "Mäng?!" hüüdis ta siis. Ta jooksis kiirelt akna juurde ning pani samal ajal riidesse. "Sorri, kullake. Seda ma tahan näha." ütles ta ukse vahel ketsi jalga surudes. "Vale jalg, musi." ütles Merilyn istudes Miku voodis nagu hunnik õnnetust. "Ahjaa." avastas poiss ja vahetas ketsid ära. Nähes Merilyni voodil istumas, jooksis tema juurde, tegi musi ja ütles:"Näeme veidi hiljem, eks?" "Mhmh." vastas Merilyn ja naeratas Miku heameeleks veidi. Kui poiss uksest väljas oli, ohkas Merilyn südamest ja vajus voodile selili. "Mis viga, Mikk?" küsis keegi kõrvalt voodist. "Mikku pole siin." vastas Merilyn tülpinud häälel. Keegi kõrval voodis ajas end püsti ja vaatas ehmunud näoga Miku voodisse. "Mida teeb tüdruk meie magamistoas?" küsis ta väga imestunud häälega. Merilynil oli halb tuju ja ta tõusis. "Lähen juba." tüdruk haaras maast oma teki ja lontsis tüdrukute magamistuppa. Ta vajus oma voodisse ja masetses seal omaette.
Mikk jooksis väga kiiresti puhketoast välja ja saali. Haaranud sealt ühe röstsaia, jooksis tribüünile ning sõi seal oma röstsaia.

Carmen ja Anete istusid tribüünil ning ootasid mängu algust. "Muide, tead et see..." alustas Carmen, kuid Anete ei kuulnud teda. Ta vahtis suurte silmadega Kevinit, kes just koos teistega väljunud oli. Kõlas vile ning mäng algas. "Mida sa ütlesidki?" küsis Anete hajameelselt ega keeranud mängult pilku. Carmen vahtis hetke Anetet. "Ah, unusta ära" vastas ta ning nõjatus veidi tahapoole. Kümne minuti pärast oli mõlemal võistkonnal kakskümmend punkti. "Kuule, ma lähen lossi tagasi" ütles Carmen Anetele püsti tõustes. "Mhm" vastas Anete, ilma et oleks kuulnud ainsatki sõna. Carmen ohkas vaikselt ning hakkas allapoole trügima.

"Kuule, ma ei viitsi enam mängu vaadata, ma pole jõudnud süüagi, lähme ära." ütles Lisandra ning vaatas Janette'i paluvalt. "Okei," ütles Janette ning nad läksid minema. Sissejõudes läksid nad suurde saali ja Lisandra valas endale kaussi krõbinaid ning piima. Samal ajal kui Lisandra sõi, näppis Janette rõstsaia ning murdis seda väikesteks tükkideks. "Miks sa nii teed?" küsis Lisandra ning muigas. "Lihtsalt," ütles Janette ning murdis saiast viimase tüki.

Carmen kõndis tüdrukute magamistuppa. Ta viskas end voodisse selili ning jäi mõttesse. Umbes viie minuti pärast tüdines ta ära ning ronis portreeavast välja. Ta läks Suurde Saali ning valas omale kõrvitsamahla. Ta mõtles just, kas minna uuesti mängu vaatama, aga ta ei viitsinud passida Anete kõrval, kui tema ainult Kevinit vahtis. Samas ei tahtnud ta ka mängu maha magada. Carmen ohkas ning liikus välisukse poole. Ta lükkas selle pärani lahti ja jäi veidi eemalt mängu vahtima. Punktiseisu oli ta muidugi totaalselt maha maganud, aga ta oma pilgu tõstis ta just siis, kui Gryffindor värava viskas.

Kui Lisandra oli ära söönud, läksid nad üles puhketuppa. Nad kuulasid seal mängu kommentaatorit. "Tead, ma olen nii tüdinenud sellest kõigest, tahaks.." alustas Janette juttu, aga Lisandra ei lubanud tal lauset lõpetada. "Misasja sa ajad?" küsis ta ning vaatas Janette'i uskumatult. "Millest sa tüdinenud oled?" küsis ta. "Ah, unusta ära." ütles Janette ning viskas voodile pikali.

Carmen märkas eemal Martinit. "Tsauu" ütles ta poisile lähemale minnes. "Mis seis siis on?" küsis ta. "Sa ei näinudki algust?" päris Martin. "Ei, algust nägin küll" vastas Carmen. "Lihtsalt jätsin natuke keskelt vaatamata." Martin naeris. "Kui kaugele vaatasid?" küsis ta. "Sinnamaani, kus mõlemal majal oli 20 punkti" vastas Carmen lihtsalt. "Sul on päris palju nägemata jäänud siis" ütles Martin üles vaadates. "Igatahes, me juhime kolmekümne punktiga hetkel." Carmen noogutas ning vaatas samuti õhku. "Noh, Anete vähemalt ei pettu, kui mäng hetkel ära lõppeks" ütles ta. "Noh, kui ikka gryffindorlane kitu kätte saab" lisas ta kiiresti, kui Hufflepuffi püüdja kitut märkas. Õnneks kaotas ta selle veidi aja pärast uuesti silmist. Carmen haigutas ning vahtis igavledes maha.

Kath istus rongis ja sõitis Sigatüüka poole. Ta teadis, et on arvatavasti väga hiljaks jäänud. Kõik teised olid juba ammu koolis. Kuid siiski ta rõõmustas, kui rong Siganurme jaama jõudis. Kath väljus aeglaselt rongist ja läks kooli. Nüüd pidi hakkama tal juba III õppeaasta. Ta lootis, et see tuleb huvitav. Eelmine aasta oli olnud üsnagi igav. Aga ta ei olnud näljane ja läks kohe Slytherini puhketuppa. See oli tühi. Talle ei tulnud mõttessegi, kus teised olla võivad. Kath istus kamina vastas olevasse tugitooli ja jäi leeke silmitsema.

"Kuule, lähme ülespoole" ütles Martin äkitselt. "Sealt näeks paremini." Carmen pomises midagi, kuid võttis siiski Martini käest kinni. Nad ronisid koos kõige kõrgemale tribüünile. Martin naelutas pilgu kohe mängule, Carmen vahtis niisama ringi. Ülevalt nägi tõesti hästi kaugele. "Kuule Martin" nügis Carmen poissi. "Vaata!" Ta osutas käega vasakule. "On see Sigatüüka ekspress?" küsis ta imestunult. "Kus?" küsis Martin. "Näe, seal" vastas Carmen. "Vaata kaugemale." Läks veidi aega, enne kui Martin koha üles leidis."Ongi" vastas ta üllatunult ning ei märganudki, et Hufflepuff värava viskas. "Keegi tuleb veel kooli?" küsis Carmen. Martin kehitas õlgu. Korraga meenus talle mäng. Ta vahtis kiiresti punktiseisu ning oigas. "Ma magasin värava maha" hüüdis ta. Carmen naeris lohutavalt ning pööras oma pilgu uuesti rongile.

Nüüd hakkas Kathil igav ja ta läks välja. Ta kuulis lendluudpalli väljakult mingeid hääli ja läks sinna. Seal käis mäng. Ta istus kuhugi vabale kohale maha ning hakkas mängu vaatama. Korraks vaatas Kath ringi. Temast veidi eemal istusid üks poiss ja tüdruk. Siis keeras ta pilgu tagasi väljakule ja vaatas mängu.

Carmen vahtis kella. "Mäng on juba poolteist tundi käinud" ütles ta Martinile. Martin naeris. "Ehk poleks sul ka nii igav, kui sa vaadata veidi viitsiksid" oletas ta. "Võib-olla tõesti" vastas Carmen ning pööras oma pilgu mängule. "Aga kui see mäng tõesti veel tund aega kestab, siis ma ei suuda enam." "Vaata, Gryffindor viskab kohe värava" hüüdis Martin äkitselt Carmenile. Seekord Carmen isegi jäi vaatama ning plaksutas koos teistega õnnelikult, kui nad kümme punkti juurde teenisid.

"Ma ei viitsi, lähme tagasi mängu vaatama." ütles Janette. "Okei." ütles Lisandra ning nad läksid tagasi tribüünidele kohta otsima. Nad istusid ühe tüdruku seljataha, keda nad see aasta veel näinud ei olnud. "Alles tuli ilmselt." ütles Janette ning osutas sõrmega sigatüüka ekspressi poole. "Ju vist." ütls Lisandra ning nad vaatasid mängu edasi.

Mikk oli väga mängu süvenenud ja ei pannud mitte midagi muud tähele. Kui keegi oleks praegu ta riided põlema pannud, oleks ta arvatavasti lihtsalt solvunud olnud, et mäng nägemata jäi.
Merilyn ajas end veidi aja pärast voodist püsti ja ronis pesema. Oma arust viitis ta küllalt kaua aega, kuid kui ta taas magamistuppa läks, kostus temani ikka mängu kära. Ta riietas end vaikselt ja läks väljakule. Ta otsis pilguga vaba kohta ja leidis selle kuskilt teisest reast kahe poisi vahelt. Ta liikus sinna ja vahtis viis minutit mängu. "Kes mängivad?" küsis ta siis poisilt, kes istus temast vasakul. "Gryffindor ja Hufflepuff. AAAA!" löpetas ta lause karjatusega. "Mis juhtus?" küsis Merilyn mureliku häälega ja vaatas, kas poisil on kõik korras. "See värd pillas pomma maha!" karjus ta siis pettunult. "Big diil." ütles Merilyn ja pööras paremale. Poiss seal luges raamatut. "Sa skoori tead?" küsis Merilyn temalt. "Mille skoori?" küsis poiss pilku raamatult tõstmata. "Mängu." ütles tüdruk lihtsalt. "Mis mängu?" küsis poiss ja lõpuks vaatas enda ümber ringi. "Aa. Täna oli mäng vä?" küsis ta siis. "Mhmh. Hufflepuff ja Gryffindor mängivad muide." lisas Merilyn. "Aa. Noh tore teada." vastas poiss ja luges raamatut edasi. Merilyn tšekkis korraks mängu. Keegi lõi värava. Tüdruk tõusis ja trügis end tagasi välja. Ta kõndis mööda kooli tühje koridore ringi ning ümises omaette Sweeney Toddi filmimuusikat.

"Mis majast sa oled ?" küsis Janette tüdrukult,kes just hetk tagasi kooli oli ilmunud.

Carmen vahtis Anete poole, kes oli täiesti mängu süvenenud. Ta istus paar kohta Mikust eemal ning seni polnud Carmen küll kedagi näinud, keda lendluupall suutis rohkem huvitada kui Mikku. "Seekord pean ma vist erandi tegema" mõtles ta endamisi. "Või siis siiski mitte" ohkas Carmen, kui keegi pomma maha pillas ning Mikk teda valjusti sõimama kukkus. Samal ajal karjatas Anete: "KEVIN, VAATA SELJA TAHA!" Just sel hetkel keeras Kevin end õhus ringi ja pääses väga napilt klommi eest. "Ma vist siiski ei tee erandit" naeris Carmen mõttes. Paistis, et Mikk ja Anete olidki kõige rohkem mängu süvenenud. Ka kõrvalistujad jäid neid veidi aja pärast imestunult vahtima. Korraga vahtis Anete Carmenile otsa. Carmen manas kiiresti tõsise näo pähe ning köhatas. Anete punastas ning keeras oma pilgu uuesti mängule. Paistis, et ka Martin oli täiesti süvenenud, ega polnud kuulnud midagi, mis vahepeal oli juhtunud. "Kolm kõige kaasaelavamat inimest: mu vend, mu parim sõbranna ja mu poiss" mõtles Carmen endamisi. Ta jäi hoopis vasakule vaatama, kus Janette uuelt tüdrukult midagi küsis. Ta kummardas end veidi ettepoole ning jäi tahtmatult kuulama.

"Mina v ? Slytherinist." vastas Kath ja küsis siis "Kus sa ise oled ?"

"Jah sina." ütles Janette ning naeratas. "Griffyndorist."

"Hufflepuff 70, Gryffindor 100!" kõlas kommenteerija hääl. Mikk ajas end väga pingesse ja jälgis Hufflepuffi püüdjat, kes laskus suure kiirusega alla poole. Kõik publiku seas olid vait. Õhus oli tunda pinget. Järsku nagu ei kuskilt ilmus välja Gryffindori püüdja ja haaras kitu täpselt Hufflepufflase nina alt. "GRYFFINDOR VÕITIS!!!" karjus siis terve väljak. Mikk oli pöörane ja kallistas enda kõrval seisjat.
Merilyn jalutas koridoris edasi ja akna all kuulis, et Gryffindor võitis ta naeratas kergelt ja istus aknalauale.

Janette ja Lisandra kõndisid rõõmsalt koridori mööda edasi, kuni nägid ühte tüdrukut, kes aknalaual istus.

Merilyn vaatas tüdrukuid, kes tema poole tulid ja oleks peaaegu aknalaualt alla kukkunud. Ta naeris omaette ja ütles siis neile. "Te olete Gryffindorist, eks?"

"Jah." vastas Janette.

"Jippiajee!" hüüdis Merilyn ja hüppas aknalaualt alla. "Palju õnne mängu võitmise puhul!" ta jooksis tüdrukutele lähemale ja kallistas neid.

Janette kohkus veidi, kuid naeratas siis. "Tänks." ütles ta ning kallistas tüdrukut vastu.

"Mis muidu hängite siin?" küsis Merilyn siis ja vaatas koridoris ringi veits. "Te peole ei lähegi?"

"Peaks küll minema tegelt." ütles Janette.

"aa." ütles Merilyn ja pani käed taskusse. "Puhkekas tähistate?"

"Jah, arvatavasti." ütles Janette. "Aga aega on sellega." lisas Lisandra ning naeratas.

"Ok." ütles Merilyn ja naeratas ka. "Kõik juba läksid kuskile jah?" küsis ta siis aknast välja vaadates. "Nagu ei ole kedagi seal."

"Jah, kõik juba kindlasti puhketoas." ütles Janette ning suunas pilgu seinakellale.

"Paku, palju neil aega läks, et esimene oma puhketuppa jõuaks?" ütles Merilyn ka kella vaadates.

"Ei tea." ütles Janette ning mõtles.

(Sorri aga ma pean minema, mu õde tahab arvutisse :S )

"Ma arvan, et esimene jõudis kümne minutiga." ütles Merilyn ja arvutas veidi.


[Ma ka. ]