HP rollimäng

"Mis kell on?" küsis Carmen Anetelt veidi aja pärast. "Kolmkümmend seitse minutit veel," vastas Anete ilmetult. "See tund on juba sada aastat kestnud ju" lisas ta veidi aja pärast pettunult. "Mul on õudne nälg" vastas Carmen. "Ma eile suht ka ei söönd midagi." Me võime pärast kööki minna" pakkus Anete. Carmen raputas pead. "Vahet pole" ütles ta. "Ei taha sinna neid jälle tüütama minna." Ta tegi õpiku lahti ning asus vahelduseks tunnitööd tegema. "Viimasel ajal ei õpi ma enam üldse nii hästi, kui varem" kirus ta ennast. "Peaks oma hindeid veits parandama." Ta tõstis Anete üllatuseks käe ning läks tahvli ette vastama. Tunni lõpuks sai ta Oivalise. Ainsana kogu klassis.

"Ära põe !"ütles Dany ja kobis sealt sisse. Nad kõndisid paar meetrit ja põrkusid vastu ust. "See peaks õige olema." ta tegi ukse lahti ja astus välja muundumise koridori. "Väga õigel ajal." Kell helises, kui nad olid oma asjad laudadele pannud. Natukese aja pärast tuli klassi Brendon ja Mikk. Dany mõtles, kas Brennu julgeb tema kõrvale istuda ja üllatus, kui ta tuligi tema juurde. Dany ei teinud teist nägugi ja istus maha ning kuulas õpetajat.

"Õnneks." sosistas Merilyn ja kiskus asju kotist välja. Järsku istus rampväsinud Mikk tema kõrvale. "Jõudsid ka ikka." ütles Merilyn ja tegi poisile musi. Peale seda süvenesid mõlemad tundi. Aeg-ajalt saatis Merilyn Brendonile tapva pilgu ja kirjutas siis tunnitööd edasi.

"Lõpuks" hüüdis Anete, kui kell helises. "See ennustamine oli veel pikem, kui üks võlukunsti ajalugu. Tegelt, see pole vist ikkagi võimalik" lisas ta mõtlikult. Nad kõndisid koos taimeteadusesse. Carmen otsustas täna olla tubli laps, täpselt nagu varemgi. Ta tõmbas oma kotist taimeteaduse essee välja ja luges enne tunde selle mõttes läbi. Nii ajas mõtted lõunasöögist eemale. "Mul on head hinnet vaja täna" ütles ta Anete küsiva ilme peale. "Sul on taimeteadus jumalast korras ju" sõnas Anete. Carmen kehitas õlgu. "Ikkagi" vastas ta ning tõmbas välja sule, et parandada ära üks kirjaviga.

Tunni ajal saatis Brennu Danyle kirja: Palun, Dany !
Tüdruk aga pani selle põlema. Rohkem ei üritanud Brendon temaga suhelda.Tunni lõppedes pani Dany ruttu asjad kokku ja läks ruunide klassi poole. Ta mõtles kurvalt, et peab veel ühe tunni Brendoni kõrval istudes üle elama, kuid Brendonit ei tulnud tundi...

Kui tund läbi sai, läksid Janette ja Lisandra tagasi lossi. "Mis tund järgmine on ?" küsis Janette, kui nad puhketuppa olid jõudnud. "Nõiasõnad." ütles Lisandra,kellel tunniplaan paistis peas olevat. "Ma ei saa aru, kuidas sa saad tunniplaani pähe õppida, ma tean, mul jäi see ka varem pähe, aga praegu ei jää kohe üldse."ütles Janette Lisandrale küsivalt otsa vaadates. "Lihtsalt, jääb meelde." ütles Lisandra ning naeratas. Nad võtsid üleliigsed asjad kotist välja, ja hakkasid nõiasõnade klassi poole minema.

M&M kõndisid koos klassist välja. "Ma arvan, et läheme nüüd uue klassi ukse taha, jääme muidu jälle hiljaks." ütles Merilyn ja võttis poisi käest kinni. "Tahaks seitse ülesset." ütles Merilyn ja hakkas siis täiega naerma.









Kes teab, see teab.

Janette ja Lisandra kõndisid nõiasõnade klassi poole. "Kas tead, mis on imelik?" küsis Lisandra ning vaatas Janett'ile otsa. "Noh?" küsis Janette ning vaatas Lisandrat altkulmu. "See, et sind pole täna kordagi narritud ja sinu üle pole naerdud." ütls Lisandra. "Ahjaa, kas mäletad, ma ütlesin, et see kiri võib kõike muuta, seda ma silmas pidasingi." ütles Janette ning naeratas. "Ja üldsegi, võiks selle teema juba ära unustada,tüütuks muutub juba." lisas ta.

Dany tuli ruunidest ja mõtiskles, miks Brendon tunnis ei käind. Ta kuulis kedagi jooksmas, ümber pöörates nägi ta Brennut. "Tule kaasa." ütles ta tüdrukule ja võttis käest kinni. "Ei !" ja Dany tõmbas oma käe ära. "Sa ei jäta mulle muud võimalust!" Brendon tõstis oma võlukepi, kuid Dany oli siiski kiirem. "Ära üritagi!" Brendon vajus näost ära. Ta võis küll lendluudpalli võistkonnas olla, kuid Danyl oli alati olnud parem reaktsiooni kiirus. Ta muigas. "Sa peaks ikka võistkonnas olema." Danyt üllatas selline teema vahetus. "Mismõttes nagu!?" "Sa oled kiire..." Brendon vaatas Danyl pikalt silmadesse. Nad seisid seal keset koridori üpris pikalt. Kumbki ei öeld ühtegi sõna, järsku Dany küsis:" Mis järgmine tund on?" "Maagilised...." "Ahjaa..." Dany ei lasknud tal lõpetada. "Me jääme siin seistes tundi hiljaks." Brendon naeratas. "Sa ei löögi mind maha?" "Ma ei taha tundi hilineda." ütles Dany. "Miks sa tahtsid, et ma sinuga kaasa tuleks?" küsis ta mõne minuti pärast. "Kui meie vahel nüüd kõik hästi on, siis enam vahet pole." sõnas Brendon ja naeratas edasi. "Olguu..." Dany kiirendas sammu. "Kurat, ma pean ju veel oma jaki ka tooma!" "Tegelt ei pea... " ütles Brendon. "See, mida ma sulle näidata tahtsin, oligi väljas, nii et ma võtsin su jaki ka kaasa.. Palun." ja ulatas jaki Danyle. "Tähh.." koos jalutasid nad välja.

Merilyn lõpetas naermise ja tõusis põrandalt püsti. "Mis sul viga on?" küsis Mikk. "Kõik on väga normaalne." ütles Merilyn naeru tagasi hoides. Mikk pidas targemaks mitte midagi küsida ning nad kõndisid koos välja. Eemal nägi Merilyn Danyt ja Brendonit. Merilyn sisistas läbi hammaste midagi, mis kõlas nag "Vrdjs." ja pigistas korraks käe rusikasse. "Mis meil teha jäi?" küsis ta siis Mikult. "Midagi." vastas poiss ja kõndis Hagridi majakese poole.

Kui tunnid algasid, astus Carmen esimesena kasvuhoonesse sisse. Laual seisid mingid imelikud potililled. Kui Carmen lähemale kummardus, kuulis ta, et nad tegid mingit kimedat häält. Carmen krimpsutas korra nina ning ei vahtind enam lillede poole. Ta tõstis oma asjad kotist välja ning lükkas selle siis tooli alla. Just sel hetkel astus õpetaja uksest sisse.

Janette ja Lisandra astusid nõiasõnade klassi. Kõik olid juba kohal. Õpetaja vaatas neid altkulmu, kuid ei õelnud midagi. Nad istusid vaikselt kohtadele ja võtsid asjad kotist välja. "Nüüd võime siis tunniga alustada." ütles õpetaja ning saatis nende poole veel ühe altkulmu pilgu. Ning õpetaja alustas juttu. "Täna õpime siis loitsu, nimega aquamenti." ütles ta ning naeratas. Ning kui kõik hakkasid patjade peal veejugade pritsimist proovima, oli Janette'il ja Lisandral võimalus omavahel rääkida.

Kui lõpuks lõuna algas, Carmen lausa hüppas toolist püsti. Ta jõudis saali palju varem kui Anete ning sõi juba, kui Anete lõpuks kohale jõudsis. Anete vajus tema kõrvale. "Mis toimub?" küsis Carmen kohe. "Lendluupall" vastas Anete vihaselt. Carmen naeris. "Aga ülehomme on ju mäng, pärast võid olla Keviniga koos, palju tahad. "Ei, ei või" vastas Anete. "Kui me nüüd selle Hufflepuffi mängu võidame, siis saadetakse Gryffindor Rawenclavi vastu. Ta ohkas. "Me saame nii harva koos olla." "See oli küll liialdatud" märkis Carmen. "Te olete koos kella kuuest õhtul kella üheni öösel" lisas ta muiates. "Martin on üldse teises majas." Ta vahtis kurvalt maha. "Noh, jah" vastas Anete aeglaselt. "Muide, ülehomme võidame me Hufflepuffi, siis mängime me ju Martini vastu." "Martin ei mängi ju" naeris Carmen. Anete tegi suured silmad. "Mis ajast siis?" küsis ta totakalt. "Kunagi pole mänginud" vastas Carmen. "Isegi siis, kui ta mängiks, on suht kahtlane, kas me tema vastu pääseksime" lisas ta, sest talle meenus, mida Kevin oli talle öelnud. "Miks?" küsis Anete üllatunult. Äkitselt meenus Carmenile, et Anete ei teadnud midagi sellest, et Gryffindoril on üks ajaja puudu hetkel. "Ah, ära tee välja, ma ajan sind segast" vastas Carmen Anetele. Anete naeratas ja hakkas endale kartuleid ette tõstma.

"Kuule, ma tahaks ikkagi teada, mis kiri see selline on." ütles Lisandra ning vaatas Janett'i murelikult. "Ega see mingi ähvardus polnud, või midagi sellist?" küsis ta. "Ma ütlesin,MA EI TEA." ütles Janette ning pööritas silmi. "Ma pole seda isegi kirjutanud." "No siis ma küll midagi aru ei saa." ütles Lisandra. "Okei, ma räägin sulle, aga pärast tunde." ütles Janette ning naeratas ja kui tund möödus, läksid nad sööma.

Carmenil oli vaba tund. Ta otsustas pessu minna. Kui ta poole tunni pärast duši alt tuli, nägi ta juba poole parem välja. Carmen kuivatas ära oma juuksed ning hakkas ripsmeid värvima. Ta jõudis valmis täpselt vahetunniks. Carmen viis asjad puhketuppa ning kõndis Martinit otsima. Martin seisis saali ukse juures ning rääkis paari sõbraga. Kui ta Carmenit märkas, viipas ta kutsuvalt käega. Carmen kiirustaski poiste poole. "Tsauu" hüüdis ta ning andis Martinile musi. "Tsau" vastas Martin rõõmsalt. "Muide, ma käisin hommikul haiglatiivas, aga sind polnud enam, said välja juba?" "Ma..." alustas Carmen. "Jah" ütles ta ning naeratas. "Tulingi sind otsima." "Niice" vastas Martin. Nad kõndisid õue.

Söögilauas võttis Lisandra teema üles. "Noh, räägi nüüd, mis värk on?" küsis ta. "Sööme ära siis räägin, see on pikk jutt." ütles Janette ning Lisandra pööritas silmi. Kui nad olid söönud, hakkasid nad puhketoa poole kõndima. "Noh, kui ma üks päev puhketuppa läksin, hakkas üks poiss naerma ja küsis, kas ma olen Janette Gruberg." alustas Janette juttu. "Siis ma ütlesin, et olen jah." "Ja siis ta ütles et kui ma selle kirja Mark'ile viin, ütleb ta teistele, et nad ei naeraks minu üle." Lisandral läksid silmad suureks ning tal vajus suu lahti. "Kes see poiss oli, KES?" küsis ta. "Viiendast, mingi David, tead küll, see populaarne." ütles Janette muretult. "DAVID?" küsis Lisandra nüüd juba paaniliselt. "Jah." ütles Janette ning vaatas Lisandrat kahtlustavalt. "David on selline, kes kasutab ära selliseid inimesi oma plaanide jaoks, kes on hetkel haavatavad." ütles Lisandra. "Kas sa oled ka mõelnud, mida ta teistele ütles, et nad vait jääksid?" küsis Lisandra, ning Janette läks näost valgeks.

Carmen ja Martin olid õues, kui kell käis. "Kurat, mul algasid nõiajoogid" hüüatas Carmen püsti tõustes. "Ei vedanud" vastas Martin väikese muigega. "Mis naerad siin, ise jäid ka tundi hiljaks" naeris Carmen asju koolikotti loopides. "Oled kuulnud sellisest asjast nagu vaba tund?" küsis Martin. "Ebaaus" vastas Carmen. Ta suudles Martint ja hakkas lossi poole jooksma. Carmen suutis imekombel klassi hiilida, nii et Snape ei märganud. "Minu nunnu korraliku lapse päev" ütles ta Anetele veidi aja pärast, kui ta kotist asju juba otsis. "Mul jäi õpik maha." Kui Snape seda nägi, pani ta Carmenile koheselt märkuse sisse. Pärast seda läks tund üsna hästi edasi ning Carmen sai iseendalegi üllatuseks suure O, mille Snape talle väga vastumeelselt sisse kirjutas.

Siis kuulsid nad kella ja jooksid tundi, milleks oli ennustamine. Kui nad klassi jõudsid, olid kõik juba oma kohtadel, ning õpetaja vaatas neid läbi oma hiiglaslike prillide. "Vabandust." ütles Janette ning nad läksid oma kohale. Siis, kui kõik pingsalt kuulidesse vaatasid, rääkis Lisandra edasi. "Ta võis kõigile õelda, et sa oled vägivaldne ja äkiline ning peksad igaühte, kes sind narrib." ütles Lisandra. "Issand!" hüüatas Janette, nii et kõik tema poole vaatasid. "Siin, siin on midagi musta mantliga." ütles Janette, ning kõik pöördusid uuesti oma kuulide poole. "Ma ähvardasin ühte tüdrukut, ma kaotasin kontrolli, ma küll vabandasin, aga kui David tõesti SEDA rääkis, siis on tal tunnistaja olemas." ütles Janette. Tunni lõppedes said nad mõlemad lobisemise eest märkuse, ning nad läksid vihastena minema.

"Sul vedas" ütles Anete tunni lõpus kadedalt. "Kuule, sa saadki täna ainult Oivalisi" lisas ta veidi aja pärast. "Ei saa" vaidles Carmen vastu. "Märkuse sain kaa ju." "Sõuu?" küsis Anete. "Noh" vastas Carmen. "Mul on lihtsalt alati head hinded olnud, aga nüüd saan ma viimastel nädalatel koguaeg ainult märkusi" ütles ta. "Aga ega sa nüüd selline hull tuupar ei kavatse täna olla siis" küsis Anete. "Ära muretse" vastas Carmen naerdes. Nad kõndisid koos trepist üles.

"Ma pean ta üles leidma!" ütles Janette. "Jah, seda küll, aga rahune enne!" ütles Lisandra ning püüdis jooksvat Janette'i peatada, aga Janette lükkas tema käe eemale. Nurga tagant ilmuski David, koos tema paljude sõpradega. "Sina," ütles Janette vihaselt ning lähenes veidi kohkunud David'ile. "Sa rääkisid kõigile, et ma olen mingi vägivaldne või midagi sellist jah ?" küsis Janette raevunult. "Et ainult kasu saada!" "Sind ei huvita teiste aitamine, vaid enda kasu saamine!" karjus Janette talle näkku, nii et kogu koridor neid jägis. "Sa oled reetur!" ütles Janette ning lõi David'ile valusa kõrvakiilu. "Kuulake kõik, ükskõik, mida ta ka teile minu kohta rääkis, siis ärge uskuge teda, ma kasvõi talun kiusamist, aga mitte seda, et teised arvaksid et ma mingi vägivaldne olen." hüüdis Janette üle koridori, kuni silmas õpetajat.

Carmen ja Anete märkasid koridori lõpus ummikut. "Mis toimub?" küsis Carmen Anetelt, kes nõutult õlgu kehitas. Nad liitusid suure rahvaummikuga ja surusid ennast ettepoole. "Ah, see on see Janette, ma kuulsin kuskilt, et ta on vägivaldne" ütles Anete Carmenile. "Ma küll ei usu, et ta vägivaldne on" kahtles Carmen. Just sel hetkel lõi Janette Davidile kõrvakiilu. "Tõesti?" küsis Anete muiates. "Ei usu jah" vastas Carmen. Anete vahtis talle imestunult otsa. Just sel hetkel jõudis nendeni professor Flitwick ning hakkas õpilasi laiali ajama.

"Mis siin toimub?" käratas professor Flitwick õpilaste hulgas ringi vaadates. Janette kohkus, ning vaatas Flitwick'ile otsa. "Vabandust, tõesti palun vabandust, aga ma tahtsin, et kõik teaks, et see poiss rääkis minu kohta ainult valet." vabandas ta David'i poole osutades. "Ah nii." ütles professor ning vaatas kordamööda nii Janette'ile kui ka David'ile otsa. "Noh, olgu peale, seekord ma saan aru, aga kui järgmine kord midagi sellist juhtub, räägime me sellest juba pikemalt." ütles Flitwick ning kõndis endale õpilaste seas teed tehes edasi. Janette vaatas talle imestunult järele, ning pöördus siis jälle David'i poole. "Ja sind ei usalda ma enam kunagi, värdjas." ütles Janette ning üritas rahvasummast välja pääseda, kuid teda ei lastud välja.

Carmen ja Anete vahtisid imestunult Flitwickile järgi. "Ma olin täiesti kindel, et siit tuleb mingi hullem jama" ütles Anete Carmenile. Carmen noogutas. Ta vahtis veel pikalt Janettet, kuni Anete togimine ta uuesti maapeale tõi. "Carmen, tund algab kahe minuti pärast" ütles ta. "Mhm" vastas Carmen hajameelselt, kuni talle jõudis see lause kohale. "Issake, me ei jõua iialgi siit kahe minutiga astronoomia torni. "Sellest ma ju rääkisingi" vastas Anete. Nad heitsid veel viimase pigu Janettele ning hakkasid rahvasummast välja trügima.

"Okei, saite oma draama, laseksite mind nüüd äkki välja?" ütles Janette ning vahtis ennast ümbritsevatele inimestele otsa. Ta lasti mööda. "Janette, sa ei tea kuidas meil vedas, Flitwick ei teinudki midagi!" ütles Lisandra Janette'ile järgi tormates. "Jajah, tule nüüd, me peame võlukunsti ajalukku jõudma." ütles Janette ning hakkas jooksma. "Õigus jah." ütles Lisandra ning hakkas samuti jooksma.

Carmen ja Anete märkasid eemal Martinit. "Tsauu" ütles Carmen rõõmsalt ja andis Martinile musi. "Kuule, ma vaatasin enne, et seal on mingi hullem ummik, mis toimus seal?" küsis Martin. "Ei midagi erilist" vastas Carmen. See Janette vihastas mingi poisi peale, sest see pettis teda või midagi se..." "Carmen" sisistas Anete. "Ah jaa" ütles Carmen mornilt. "Kuule, ma pean kiirustama." Ta lehvitas Martinile ja hakkas vastumeelselt trepist üles sammuma. "Leidsid ka aega, et tempot vähendada" pomises Anete. "Mhm" vastas Carmen muretult. Nad jooksid edasi.

Kui kõik tunnid läbi olid, läksid Merilyn ja Mikk järve äärde. "Kas tead, mis on masendav?" küsis Merilyn peale väikest vaikust. "Noh?" küsis Mikk kähiseva häälega. "See, et koolielu ei ol mittekuidagi värvikamaks tehtud. Homsest korraldame stiilika." ütles Merilyn ja viskas end selili. "Mismõttes stiilika?" küsis Mikk veidi kahtlustava häälega. "Ma ei tea. Mingi värvide järgi või miskit." ütles tüdruk ja sulges silmad. "Ma arvan, et sa peaksid magama minema." ütles Mikk tema kõrvale pikali heites. "Mul on siin ka hea." pomises Merilyn, pani pea poisi kõhule ja käe ümber tema vöökoha ning uinus.

Kui Janette ja Lisandra olid tundides ära käinud, otsustasid nad õue minna. "Lähme järve äärde," pakkus Lisandra, ning Janette nõustus. "Ei, ma arvan et see ei ole eriti hea mõte," ütles Janette, kui oli seal inimesi märganud. "Vahet pole, lähme neist natuke eemale, järve ümber on piisavalt ruumi." ütles Lisandra. "Okei," ütles Janette ning nad kõndisid järve äärde ja istusid sinna äärde maha.

Carmen ja Martin kõndisid pärast tunde lendluupalliplatsile Kevini trenni vaatama. "Neil läheb päris hästi ju" ütles Martin Carmenile. "Neil on ajaja puudu" kahtles Carmen. "No suva see ju" naeris Martin. Kui trenn läbi sai, jäid Carmen ning Martin istuma veel. Carmen asetas oma pea poisi õlale ning pani silmad kinni. Kui õues juba vaikselt hämardus, kõndisid nad käsikäes sisse. Carmen suudles Martinit ning kõndis haigutades puhketoa poole. "Mussi tahaks" mõtles ta endamisi. "Merilyn pole ka nii ammu lasknud." Ta ümises endamisi oma lemmiklaulu ning vajus Anete kõrvale pehmesse tugitooli.

Janette võttis kotist välja paberi ja sule ning hakkas põlve peal joonistama. "Mida sa joonistad ?" küsis Lisandra ning vaatas Janette'i pilti.

"Musii!" ütles Mikk veidi aja pärast. "Kui me nüüd sisse ei lähe, siis sa külmud ära!" poiss tõusis küünarnukkidele. "Mmmm..." mõmises Merilyn veidi pahase häälega. "Ma ei taha sisse minna. Ma ei jaksa." ütles ta ja sättis end paremini. "Aga sa jäätud ära. Lähed siniseks ja puha." ei jätt Mikk oma jonni. "Ma arvasin, et mina olen see, kes alati kõige halvemat kõiges näeb." ütles Merilyn istukile tõustes ja naeratas. Mikk ajas ka end rätsepistesse ning tegi tüdrukule musi. Nad tõusid püsti ning jalutasid koos puhketuppa. "Head ööd." ütles Mikk vaikselt ja tegi Merilynile musi. "Ma tulen sinna ju." ütles tüdruk ja kõndis poiste magamistoa poole. Mikk tegi imestusest küll suured silmad, kuid ei hakanud vastu vaidlema. Merilyn kõndis poiste puhketuppa ja Mikk kõndis voodi juurde akna alla. "Miks minu voodi nii akna all ei ole?" ütles Merilyn ja vaatas torni aknast välja. "Sest sa ei ela siin." ütles Mikk kerge muigega ketse jalast võttes. Merilyn naeris ja võttis siis enda ketsid ka jalast. "Meil on kenad ketsid." ütles Merilyn kosse vaadates. "Mhmh." mõmises Mikk särki toolile visates. Merilyn viskas voodile pikali. Mikk läks tema kõrvael pikali ja võttis talt ümbert kinni. "ööd." sosistas Merilyn ja uinus. Mikk uinus ka.

"Hommik" ütles Anete Carmenile rõõmsalt. "Mis särad siin?" küsis ta. "Säran?" küsis Carmen imestunult. "Ma praktiliselt magan siin, kui sa ei näe." Anete muigas. "Igatahes sul endal on päris hea tuju" ütles Carmen Anetele kahtlustavalt. "Ülehomme on mäng, muud ei midagi" vastas Anete rõõmsalt. "Kui me võidame, siis ma saan natukenegi Keviniga rohkem koos olla." "Mhm" mühatas Carmen. "Noh, jah. Muide, mul on õpitud, sa võid maha teha" lisas ta, kui nägi, et Anete kirjutas midagi." "Ah, ei, ma kirjutan empsile kirja" vastas Anete rõõmsalt. "Aps, okei siis" vastas Carmen ning vahtis uniselt kaminasse. "Homme on reede õnneks" ütles ta veidi aja pärast täiesti lampi. "Ja kaks tundi nõiajooke on kohe esimesed" lisas Anete. "Sa kohe oskad kõik head asjad halvaks muuta" ütles Carmen naerdes Anetele. Anete naeris ja tõusis püsti. "Ma lähen öökullimajja, tuled ka?" Carmen kehitas õlgu. "Okei, ma nagunii magama ei viitsi minna tegelt." Nad kiirustasid koos puhketoast välja.

"Hommikust kullake." ütles Merilyn peale väikest musi Miku suule. Poiss naeratas läbi une ja võttis Merilyni uuessti kaissu. "Tegelt peame me tõusma, pesemas ära käima ja tundidesse minema." ütles Merilyn, kui kuulis Miku tasast hingamist. Mikk mõmises rahulolematult. "Minu arust ka." ütles Merilyn ja ajas end istukile. "Aga me peame. Kõik teised on juba läinud!" lasi Merilyn käiku väikse hädavale. Mikk oli kohe istukil ja vaatas kõik voodid üle. Igas voodis oli liikuv kühm. Toas kostus tasast hingamist ja Merilyni vaikset itsitamist. "Tüng!" ütles ta poolsosinal ja ajas end voodist püsti. Miku silmadesse tuli salakaval läige ja ta jooksis magamistoa ukse juurde. "Kui sul vaja minna on, siis pead minust mööda saama." ütles ta kavala muigega. "Sa tõesti arvad, et ma ei suuda sinust mööda minna?" küsis Merilyn salakavalalt ja veidi üleolevalt. Tüdruk pani endale ketsid jalga ja läks siis Miku ette seisma. Hetkel oli väga hea, et poiss temast veidi pikem oli, sest Merilyn läks tema juurde ja pani käed ümber tema kõhu ja vaatas poisile suurte silmadega otsa. Mikk ei pehmunud sellest. Merilyn pani käed ümber poisi kaela ja suudles Mikku. Mikk kaotas oma valvsuse ja pani käed ümber Merilyni, kes ennast kärmelt ringi keeras ja seekord oli tema ukse ees. Kui tüdruk suudluse lõpetas, siis Mikk oli veidi pahura näoga. "Mina näiteks tahan ennast pesta ka vahest." ütles Merilyn ja pani käe lingile. "Selle lahingu võitsid sina, aga mina võidan sõja." ütles Mikk kerge naeratusega. "Meil on sõda?" küsis Merilyn ust avades ja selle vahel seistes. "Kindla peale." ütles Mikk ja Merilyn astus naeratusega uksest välja ning läks pesema.

Kui Carmen ja Anete tagasi tulid, nägid nad puhketoas ees Kevinit. "Kell on juba ammu üks läbi, mis teed siin?" küsis Carmen imestunult. Anete istus Kevini sülle ning suudles teda. "Seda võiks teilt ka küsida" vastas Kevin. "Niisama tead" ütles Carmen. "Chillisime koolis ringi." Kevin noogutas. "Ma unustasin homseks õppimise täiesti ära" ütles ta. "No näete nüüd" ütles Anete. "Ma ütlesin ju, et seda lendluupa-" "Anete" segas Kevin vahele. "Me oleme sellest ju sada korda rääkinud, lendluupall ei sega mind üldse." Anete vaikis hetke. "Poisid" ohkas ta siis pead vangutades. "Anete, minu arust on Kevinil õigus" ütles ka Carmen. Anete vahtis teda kui kummitust. "No fain, ma siis ei räägi sellest rohkem" ütles ta. "Kui sa arvad, et see sind ei sega" lisas ta ja vaatas Kevinile otsa. "Ausalt, ma luban" vastas Kevin ning suudles Anetet. Valitses päris pikk paus. "Kuulge rahvas, ma arvan, et ma kobin tuttu nüüd" ütles Carmen veidi aja pärast. "Head ööd." "Tsauu" hüüdis Anete talle järgi. Carmen ronis tüdrukute magamistuppa ning vajus voodisse.

Merilyn läks kõigepealt tüdrukute magamistuppa, võttis pesuasjad ja läks siis puhketuppa. Ta nägi, kuidas Mikk astus poiste pesuruumist sisse ja jooksis siis kähku ise pesema. Pesemise lõpetanud, tegi kerge meigi ja läks siis puhketuppa. Mikku ei olnud näha ning Merilyn viis oma rätiku magamistuppa. Tagasi tulles nägi ta Mikku pesemast ära tulemas. "Mõni võtab pesemist reede hommikul eriti tõsiselt." ütles Merilyn kerge naeratusega. Ta liikus poisi juurde ja tegi talle väikese musi. "Täna on reede." ütles Mikk siis veidi käheda häälega. "Mhmh." mõmises Merilyn vastu ja naeratas. Kui kell helises jooksid nad mõlemad tundi. Elanud kuus tundi üle, läksid nad puhketuppa ning tegid ära kodused tööd, et terve nädala vahetus vaba oleks.
"See ei käi ju nii!" ütles Merilyn ärritatult Miku pärgamenti vaadates. "Ei käi vä?" oli Mikk segaduses ja uuris õpikut. "On ju." ütles ta siis. "Ei ole ju. Sul on õpik tagurpidi käes opakas." Merilyn naeris poisi üle. "A ma siis keeran pärgamendi ka ringi." pakkus poiss loogilise lahendi välja. "Ja kogu ülejäänud tekst on siis tagurpidi? Ma arvan, et ta ei akseptkeeriks sellist tööd ja sa saaks miinuse!" ütles Merilyn lõbustatud toonil. "Aga mis ma siis teen?" küsis Mikk kukaklt sügades. "Ma arvan, et anna mulle uus pärgament." ütles Merilyn ja võttis poisi kodutöö enda ette. "Tänan." ütles ta siis Mikult lehte võttes. Siis haaras ta oma võlukepi ja kopeeris ühelt paberilt teksti teisele. Kui joonise koht tuli, keeras ta uue pärgamendi ümber ja joonistas sinna korraliku kuu-kaardi. "Kirjuta nüüd õiget pidi edasi palun." ütles Merilyn ja andis poisile rulli tagasi. "Mida ma küll sinuta teeks." ütles poiss tänulikult ja tegi Merilynile musi. "Saaksid miinuse!" ütles Merilyn hirmutavalt ja naeris siis. "Sul õpitud?" küsis Mikk peale väikest vaikust, mille kestel kostus ainult sule krabin pärgamendil. "Mhmh." mõmises Merilyn vastuseks ja pani oma asjad kotti ära. "Millal sa saad?" küsis ta siis poisilt. Mikk kirjutas veel paar sõna ja ütles siis "Nüüd." ja saatis oma pärgamendi magamistuppa. "Tead, mis me nüüd teeme?" küsis Merilyn siis salakavalalt naeratades. "Ma ei ole päris kindel." ütles Mikk ja tuli lähemale. "Mitte midagi sellist sa saamahimuline jorss." ütles Merilyn ja ajas end püsti. "Miks?" küsis Mikk ja naeratas. "Ise ütlesid, et sõda on." Merilyn võttis taskust võlukepi ja Miku nägu tõmbus korraks pilve. "Ma ei tee sulle haiget, rumaluke." ütles tüdruk ja osutas sellega magamistoa poole. Hetke pärast tuli sealt head klubimuusikat. Siis tegi ta poisile kerge musi ja sosistas:"Kui sul mind niiväga vaja on, siis otsi mind üles!" ütles tüdruk, naeratas kergelt ja läks uksest välja.
Hetke pärast, kui aru saanud, milles asi on, läks ka tema puhketoast välja koridori. Ta nägi Merilyni nurga taha kadumas ning jooksis talle järgi. Merilyn vaatas aeg-ajalt taha ning tegi kindlaks, et Mikk ikka tuleb järgi. Ta kõndis väga sakiliselt mööda kooli erinevaid koridore ja läks siis lendluupalli väljakule. Ta läks seisis keset pimadat staadionit ja vaatas Mikku, kes just uksele ilmus. Merilyn naeratas ja läks luuakuuri taha. Mikk läks talle järgi. Merilyn aga ei jäänud sinna pidama. Ta läks siis istmete alla katteriide taha ning ootas Mikku järgi. "Ma ei jõua enam. Tule välja." ütles Mikk hetke pärast. Merilyni hääl kajas temast paar meetrit vasakul. "Ma enam ei liigu." Mikk vaatas korra segaduses ringi ja siis sai aru. Ta ronis ka katteriide all ning nägi Merilyni. "Ma ei teadnudk, et sa nii kiirest ära väsid." ütles Merilyn lohutavalt, kui poiss tema juurde jõudis. "Me jooksime terve kooli läbi." ütles Mikk vaikselt. "Ja sa oled juba väsinud?" küsis Merilyn väikese üllatusnoodiga ning tegi poisile musi. "Ära ole selline hädapätakas. Ise tahtsid sõda." tuletas Merilyn talle seda meelde. "Aga kui sõlmiks rahu?" küsis Mikk lähemale kummardudes ja Merilyni suudlema hakata üritades. "Mkm." raputas Merilyn pead ja suudles poissi.

(Issand, ma ei saa aru, kuidas sa neid novelle kirjutada viitsid )


Kui Carmenil kõik tunnid lõppesid, läks ta Kevini lendluupallitrenni vaatama. Anete istus temast veidi eemal ning vahtis suurte silmadega poissi. Carmeni meelest ta ei märganudki, et neil on üks ajaja puudu, aga Carmen meelest ehk oli nii paremgi. "Me võidame kindlalt, Carmen" ütles Anete talle rõõmsalt. "Kevin on TÄIUSLIK." "Mhm" vastas Carmen. Veidi aja pärast tuli nende juurde ka Martin. Kui trenn lõppes, oli lendluupalliväljak juba suhteliselt inimesi täis, sest kõiki huvitas hooaja avamäng ning nad tahtsid teada, millise meeskonna poolt kihla vedada. Anete tormas trenni lõpus Kevini juurde ja Carmen ning Martin kõndisid järve äärde. Kaldast veidi eemal seisis suur kivi. "Teeme võidu sinnani" pakkus Martin. "No ma ei tea" vastas Carmen ning pritsis Martinit. Äkitselt pistis ta jooksu. "Fain" hüüdis ta üle õla. "Kaotaja on musi võlgu." Carmen jõudis kivini hetk enne Martinit. "Sa pead sinna üles ka ronima" hüüdis Martin tagant poolt. "Muidu pole aus." Carmen vinnas ennast üles ning võitis ikkagi. "Hahaa" naeris ta Martini ilme peale. "No okei, ma kaotasin" ütles Martin alandlikult. "Äkki saaks selle heastada?" "Mine metsa" naeris Carmen, kui Martin teda suudlema kummardus. "Sa pead veel midagi tegema." "Nägu näiteks?" küsis Martin. Carmen suudles teda. "Ma pean veits mõtlema veel" sõnas ta. "Õu, ma tean, tee endale siilisoeng pliis." Martin võttis Carmenil käest kinni ning hüppas temaga kivilt maha. Kohe, kui Carmeni jalad vett puudutasid, ronis ta kivile tagasi. "Ainult siis, kui sina oma pea siniseks värvid" ütles ta naerdes. "Unusta ära" hüüdis Carmen ning pritsis poissi. "No tule tagasi" kutsus Martin ja sirutas käe välja. Carmen haaras ta käest kinni ning ronis üles. "Lepime musiga?" küsis ta poisilt muiates. Ta andis Martinile musi ja nad jäid niisama kivile rääkima.