HP rollimäng

Merilyn ärkas hommikul suhteliselt hilja. Ta jõudis panna ainult riidesse ja tundi joosta. Esimene tund oli nõiasõnad Gryffindorlastega. Tüdruk ei jõudnud isegi juukseid kamida. Seega hoidsid need väga kahtlaselt. Merilyn läks klass ja vaatas veidi ringi. Kedagi tuttavat polnud näha, siis märkas alles oma sõpru. Merilyn nägi Carmenit, lehvitas talle ja läks siis istus Miku kõrvale viimasesse pinki. "Ei saanud ülesse jah?" küsis poiss suure naeratusega. "Ma ei saa aru. Ma vist unustasin äratuse panna." Merilyn tegi poisile musi ja pani õpikud kenasti lauale. Siis tuli klassi õpetaja ja alustas tundi.

Carmen lehvitas samuti Merilynile ja pööras pilgu uuesti õpetajale. Kui tund läbi sai, kõndis ta Merilyni ja Miku poole. "Hei" ütles tervituseks. Nad kõndisid koos uksest välja.

"Hei!" ütles Meirlyn rõõmsalt ja Mikk ütles "Tšau." Merilyn võttis Miku käest ja küsis Carmenilt:"Kuidas läheb?"

"Normaalselt, endal?" vastas Carmen.

"Mmm. Ma eriti hästi ei maganud, aga muidu on kõik täiesti hästi." Nad suundusid vestibüüli, et enne tundi veidi istuda ja rääkida. "Mis tund sul üldse hakkab nüüd?" küsis Mikk Carmenilt maha istudes.

"Nõiajoogid" ütles Carmen Mikule ja Merilynile. "Topelttund" lisas ta ja kortsutas kulmu. "Aga muide, mis värk sul Brennuga nüüd on?" küsis ta Mikult.

"Eow!" ütles Merilyn nõjajookide peale. "Meil on õnneks nüüd üks vaba tund." Mikk aga vaatas Carmenile silma. "Mis mõttes, mis meil on?"




Ps. y on mu nimes peale i-d. (:

(Oih, sorry, kohe parandan ära)

"Veab teil" ütles Carmen Merilynile ja vaatas Mikule otsa. "Ma mõtlesin, et kas te olete ära leppinud, või lasete järgmine kord terve kooli õhku, kui te näiteks vetsus kokku saate." vastas Carmen ja muigas kergelt.

"Võib-olla sa ei teeks selle üle parem nalja?" küsis Merilyn tasasel häälel. Mikk aga ütles: "Kui tema rääkima ei tule, siis ma ise ka ei torgi."

"Hüva" vastas Carmen ja oli veidi vait. "Võib-olla on tõesti parem, kui te natuke aega eraldi oleksite" ütles Carmen siis Mikule.

Merilyn paitas poisi pead ja vaatas kella. "Tund hakkab viie minuti pärast." "Mhh." mühatas Mikk. "Mis me teeme vahetunniga?"

"Ma pean korra raamatukokku minema" meenus Carmenile. "Mul on vaja nõiajookide jaoks ühte raamatut vaja. Tsauu" ütles ta Merylinile ja Mikule ning kiirustas raamatukokku.

Merilyn lehvitas Carmenile ja pani jalad üle Miku jalgade. "Mis me teeme siis, kullake?" küsis ta poisile musi tehes. "Ma ei tea." ütles Mikk naeratusega. "Kes siis teab?" "Ma tean." "Alles ei teadnud." "Nüüd tean." Mikk tõusis ja võttis Merilynil käest kinni. Nad läksid koos puhketoa poole.

Carmen jõudis nõiajookide tundi täpselt õigeks ajaks. "Kus sa olid" sosistas Anete. "Raamatukogus" vastas Carmen. "Terve vahetunni?" "Mkm" "Kus siis?" "Vaikust" ütles õpetaja ning kogu klass jäi vait. "Töö juhend on tahvlil, koostisosad on kapis ja aega on poolteist tundi." ütles õpetaja ja istus maha. Carmen kõndis kapi juurde ning haaras vajalikud koostisosad. Nõiajookides sai Carmen muidu päris häid hindeid. Ta istus maha ning süütas tule. Sinna lisas ta järjest koostisosi ning tunni lõpuks oli ta nõiajook helekollane, täpselt selline, nagu kirjeldatud. Selline oli nõiajook veel ainult kolmel õpilasel peale tema enda.

Merilyn ja Mikk jõudsid puhketuppa. "Mis me teeme siis?" küsis Merilyn. "Ujuma lähme." vastas Mikk salakavala naeratusega. "Mine pane aga ujumisriided selga ja näeme all kümne minuti pärast." Mikk läks juba poiste magamistoa ukse poole. "Mh! Pff." Merilyn ei suutnud ühtegi sõna välja öelda. Raputas siis pead ja läks pani ujukad selga. Peale pani ühe kleidi, võttis rätiku ja läks alla. Mikk ootas juba. "No ma ei saa aru!" "Ma ju ei old liiga kaua?" "Mkm. Ma ei saa aru, miks meil koolivormid on. Kõik võiksid selliste kleitidega käia." "Kõik?" "Jah." "Ma ei kujuta sind kleidiga ette." Mikk naeris ja nad kõndisid koos uksest välja. Järve äärde jõudes tegid nad kindlaks, et kedagi pole ja läksid järve kaugemasse otsa. Vesi oli küll veidi külm, kuid nad elasid selle üle. Kui nad olid veidi ujunud, ütles Merilyn. "Ma arvan, et me tuleme peale tunde tagasi. Nüüd peaks minema. Meil vaja kuivatada ja asjad võtta." tüdruk ronis kaldale. "Ma ei taha ära minna." ütles Mikk veest. "Ma tean, kullake. Aga sa pead. Me võime pärast öö läbi ujuda, kui tahad." "Lubad?" "Mm... No okei." Mikk ronis veest välja. Nad kuivatasid end ära ja läksid kooli. Vahetasid riided ja läksid vestibüüli istuma. Sama pingi peale, kus nad enne istusid. "Ma ei viitsi ennustamisse minna." ütles Merilyn veidi aja pärast. "Ärme siis lähe." "Me peame." "Ma ei viitsi ka." "Keegi ei viitsi." ütles Merilyn ja tõusis. Ta võttis Mikul käest ja nad kõndisid ülesse ennustamise torni juurde.

Carmen ja Anete kõndisid koos Maagiliste olendite hooldamisse. "Kuidas sa alati nõiajookides need joogid nii hästi ära teed?" küsis Anete. "Ei tee, nägid ju, et ma sain hindeks ainult Arvestava." "See on ainult sellepärast, et õps soosib Slytherinlasi. Iga teine annaks sulle selliste jookide eest Oivalise. Carmen kehitas õlgu. "Ütle mulle mõne sellise nimi." "Kõik normaalsed õpetajad." "Kas veame kihla?" "Fain. Šoksi peale?" "Okei" Nad jõudsid Hagridi majakeseni. "Täna on meil metsas tund" ütles Hagrid rõõmsalt. Mul on teile midagi põnevat näidata." Klass ohkas nagu ühest suust ning järgnes aeglaselt Hagridile. Päris metsa keskel olid mingid limased nälkja moodi olevused, ainult et 4 korda suuremad. "Sin on nende jaoks suur hulk toitu. Te peate järgi proovima, mis neile maitseb ja järgmiseks korraks sellest lühikese kokkuvõtte kirjutama. Asuge tööle" ütles ta rõõmsalt ning kõndis lastest veidi eemale. Kui tund lõppes, kõndisid õpilased väga kiiresti metsast välja. "Jälk" ütles Anete vastikusega, aga nii, et Hagrid ei kuuleks. "Õnneks on meil nüüd üks vaba tund" ütles Carmen talle. "Jah" vastas Anete. "Varsti peaks süüa ka juba saama." Nad kõndisid lossi poole.

Ennustamine möödus nagu tavaliselt. Vastik hais, nõme valgus ja eriti tobe õpetaja. Merilyn ja Mikk töötasid koos. Neil oli mõlemal hea tuju. Mõned, kes tahtsid õpetajale meelejärele olla, ennustasid asju, mida temagi. Merilyn ja Mikk olid aga õnnelikud ja ennustasid väga rõõmsaid asju. Õpetaja ei olnud muidugi asjade sellise käiguga rahul, kuid Merilyn ja Mikk ei mõelnudki midagi hullu valetada. Kui tund läbi sai, läksid noored taas vestibüüli istuma. Paljud käisid neist mööda, kuid nemad olid omas mullis ja ei pannud eriti kedagi tähele. "Mitu tundi meil veel on?" küsis Merilyn peale väikest vaikust. "Ma arvan, et mingi kolm vähemalt." vastas Mikk ja näppis Merilyni juukseid. "Ära tee!" kiljus Merilyn ja hüppas püsti. "Mida?" ehmus Mikk. "Ma ei saa, kui keegi mu juukseid näpib. Värinad käivad üle täiega." "Olgu. Ma enam ei tee. Ma ei teadnud." "Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tead." ütles Merilyn ja istus maha tagasi. "Sind ei häiri miski?" küsis ta Mikult. "Häirib." vastas poiss. "Mis asi?" "Ma ei salli seda, et kui me saame päeva jooksul vähe koos olla, siis tuleb keegi teine segama koguaeg." "Ah siis selle pärast oled sa alati pahur, kui me kellegiga räägime." "Ma ei ole pahur!" "Mhmh. Ja minu lemmik laulja on Michael Jackson." "Mh. On see väga välja paista?" "Teistele vist mitte, aga mulle küll." "Aga ma üldse ei taha sind jagada." "Siis meie suhe ei tööta, kui me koguaeg koos oleme." "Miks ei tööta?" "Sest. Ühel hetkel viskab täiega üle. Tahaks vaheldust." "Ma ei taha..." "Ma tahan." "Mhh." "Aga meile jäävad õhtud ja järv. Me võime ühe päeva nädalas ainult teineteisele pühendada, kui tahad." "Teeme ja nii!" "Mis päev sa tahad?" "Reedet." "Loed mu mõtteid?" "Võiks küll." Merilyn tegi Mikule musi ja viskas pingile pikali, pea poisi süles.

Carmenil oli vaba tund. Ta kõndis järve äärs kividel. Korraga ta libastus ning kukkus riietega sisse. "Seda mul veel vaja" pomises ta endamisi ja ajas end püsti. Ta silmitses oma põlve. Õnneks oli seal vaid väike kriimustus. Ta ronis järvest välja ning hakkas lossi poole kõndima. "Mida te enda arust teete?" küsis McGonagall, kes oli Carmenit märganud ja jooksis nüüd tema poole. "Lihtsalt üks väike suplus" pomises Carmen. "Marss haiglatiiba" kamandas McGonagall. "Ei, mul ei ole tõesti vaja" vaidles Carmen vastu. "Lähen vahetan lihtsalt riided ära." "Praegu on september, jumal hoidku" Carmen mõtles just öelda, et paljud ujuvad siin isegi oktoobris veel, aga ta pidas õigemaks vait olla. "Mul pole tõesti midagi viga" ütles ta lihtsalt. "Aga ma pean minema, mul algab ennustamine." "No ise teate" ütles McGonagall kahtlevalt ja keeras selja. "Aga vaata, et sa ikka soojalt riidesse saad!" Carmen läks puhketuppa ja vahetas riided ära. Seejärel hakkas ta aeglaselt enustamisse kõndima.

Merilyn ja Mikk läksid elasid oma viimased kolm tundi üle ja läksid panid siis ujumisriided selga. Võtnud rätikud, läksid nad vaikselt puhketoa uksest välja. Nad lootsid, et kedagi ei satu nende teele.

Carmen istus ja õppis. Ta tahtis ujuma minna, aga ta otsustas, et paar päeva ei lähe ta kuskile. Ta ei tahtnud, et McGonagall uuesti teda näeb ja punkte maha võtma hakkab. Kui ta oma õppimised valmis sai, haigutas ta ning läks alla õhtust sööma.

Merilyn ja Mikk jõudsid vestibüüli, ise vahepeal salakavalalt naerdes. "Mis sa arvad, kas sööme enne?" küsis Merilyn saali vaadates. "Mkm. Võtame toitu kaasa." ütles Mikk ja astus saali.

Carmen sõi rahulikult lõpuni. Ta vaatas kella ning otsustas õue minna. Ta istus järve ääres ühe kivi peale ja vaatas, kuidas järjest rohkem öökulle ringi lendama hakkas. Kui juba päris pimedaks läks, tõusis Carmen kivilt ja kõndis tagasi lossi. Ta istus natuke kamina ääres ja otsustas siis pessu minna.

Mikk tuli varsti tagasi, veidi toitu kaasas. Siis läksid nad järve äärde ujuma. Taaskord valisid nad koha, mida keegi ei näe ja ujusid veidi. Siis sõid ja ujusid veel. Nii tegid nad senikaua, kuni päike loojus. "Kas nüüd on öö läbi?" küsis Merilyn. "Ei." vastas Mikk ja tõmbas ta uuesti vette. Ujunud tunnikese, ütles Merilyn, et tal on külm. "Lähme siis soeneme kamina ees." ütles Mikk ja ronis välja, et asju kokku panna. Merilyn pani endale rätiku ümber ja nad jalutasid käest kinni kooli. Taaskord vaikselt. Keegi ei näinud neid õnneks ja nad said rahus puhketuppa minna. Pannud selga endale kuivad riided, istusid nad kaminaesisele vaibale ja teineteiselt ümbert kinni hoides, vaatasid põlevaid puid.

Carmen magas hommikul sisse. Ta tõusis ja vahetas kiiruga riided. Õnneks oli tal praegu võlukunsti ajalugu. Carmen hiilis vaikselt oma kohale ning magas pingis edasi. Pärast tundi kõndis ta Anete juurde. "Sa midagi süüa jõudsid?" küsis Anete. "Ei" vastas Carmen. "Lähme kööki" pakkus Anete. Carmen nõustus ning natukese aja pärast väljusid nad köögist, taskud kooke täis. "Mis teeme nüüd?" küsis Carmen. "Ma ei tea, tund algab viie minta pärast." Nad kõndisid koos koridoris ja istusid ühele pingile.

Sorry, et nii kaua läks, ma rääkisin msnis mõne inimesega.

Merilyn ja Mikk ei maganud see öö kumbki. Nad istusid terve öö kamina ees. "Täna on reede." ütles Merilyn hommikul. "Mhmh." vastas Mikk. "Täna oleme koos." "Jess!" "Mis me kõigepealt teeme?" "Ma arvan, et lähme pessu ja paneme puhtad riided selga, siis lähme sööme ja siis lähme tundidesse." Merilyn noogutas, tõusis püsti ja läks pessu. Kümne minuti pärast oli ta täiesti valmis ja nad läksid Mikuga alla sööma.

"Mis tund meil algab nüüd?" küsis Anete. "Muundamine" vastas Carmen. "Ja me peaks vist minema ka hakkama nüüd" lisas ta natukese aja pärast. Nad tõusid püsti ja kõndisid muundamisse klassi. Kõige esimesena nägi Carmen Kevinit. Ta kutsus Crmenit enda juurde istuma. Carmen raputas pead ja istus Anete kõrvale. Ta ei tahtnud temaga uuesti tülli minna. "Kes ta on?" küsis Anete huviga. "Üks Durmstrangi poiss" vastas Carmen. "Kevin on nimi." "Päris kobe poiss ju" ütles Anete ja punastas kergelt. Samal ajal maandus Carmeni juures paberlennuk, kuhu oli midagi kirjutatud. "Saaks pärast tundi Suures saalis kokku?" luges Carmen. "-Aga paistab, et ta on sinust rohkem huvitatud" lõpetas Anete kurvalt lause. "Ah, ta ei huvita mind" ütles Carmen vaikselt. "Päriselt kaa" ütles Carmen, kui Anete kulmu kergitas. "Ma võin teid tuttavaks teha." "Pole oluline" vastas Anete ja tõstis õpikud lauale. McGonagall tuli klassi ja kõik jäid vait. "Tule" ütles Carmen, kui tunnid lõppesid. "Kuhu?" küsis Anete. "Ma teen teid tuttavaks" "Aga talle meeldid sina ju" vaidles Anete. "Aga tema meeldib sulle ju." vastas Carmen ja nad läksid koos Suurde Saali. Kevin ootas neid juba seal. "Tsau" ütles ta tervituseks ja kallistas Carmenit. Anete vaatas maha. "Kevin, saa tuttavaks, see on Anete." ütles Carmen rõõmsalt. "Tere" ütles Kevin ning sirutas Anetele käe. Paistis, et teda pahandas, et Anete kaasas oli. Anete taipas seda ise ka ja ütles: "Kuule Carmen, ma käin raamatukogust läbi." "Palun jää" vastas Carmen. "Ei, ei, mul on vaja ühte raamatut" ütles Anete ning kadus. "Mida sa mulle öelda tahtsid?" küsis Carmen Kevinilt. Kevin vaikis hetke. "Sa-" Sel hetkel käis kell. Nad jooksid koos tundi. Sisimas Carmen rõõmustas, et Kevin ei jõuddnud oma lauset lõpetada. "Mida teha?" mõtles Carmen. "Mina meeldin Kevinile, aga Kevin meeldib Anetele. Nad jõudsid klassi ning Carmen kiirustas Anete kõrvale. "Mida Kevin rääkis?" "Mitte midagi" vastas Carmen ausalt. Näis, et Anete ei uskunud eriti. "Miks sa ära läksid?" küsis Carmen. "Et teid omavahele jätta." "Aga Kevin ei huvita mind üldse ju." Anete ohkas. Nad püsisid terve tunni vait, ega lausund omavahel sõnagi.

Söönud maitsva hommikusöögi, läksid Merilyn ja Mikk tundi. Kõik päeva seitse tundi olid nad ninapidi koos. Mikk hoidis Merilynil koguaeg käest kinni. "Ma ei kao ära, kas tead." ütles Merilyn peale kolmandat tundi. "Ma ei saa kindel olla." ütles Mikk ja ei lasknud käest ikka lahti. Merilyn võttis selle ise lahti ja kallistas poissi. "Nii hea, et sa mul olemas oled." "Ma tean. Ma ei kujuta ette, mis ma ilma sinuta teeksin." Merilyn tegi Mikule väikse musi ja hakkas neljandasse tundi minema, kuid Mikk võttis talt käest kinni ja nad kõndisid koos nõjajookidesse. Siis kui õpetaja ei näinud, üritasid noored teha tunnis musitamise ajalist rekordit. Senine rekord oli minut. Kahjuks pööras õpetaja end väga tihti ümber ja tahtis nende jookide kallal viriseda. Aga kuna Merilyn oskas, aitas ta ka Mikku ning nende joogid olid perfektsed. Mõlemad said tunni lõpus Oivalise ning läksid rõõmsalt tunnist minema. Terve reedese päeav ei rääkinud nad tõesti kellegi teisega peale õpetajate. Viimased kaks tundi olid muundamine ja nõiasõnad. Rekordi purustamise plaan jätkus, kuid ei õnnestunud. Peale nõiasõnasid läksid nad oma vestibüüli kohale istuma.

Carmen kõndis niisama ringi. Jõudnud vestibüüli, istus ta pingile ning toetas pea vastu seina. Natukese aja pärast otsustas ta raamatukokku õppima minna. Raamatukogus istus ta ühte mugavasse tugitooli ja tõmbas asjad kotist välja. Kui ta oma tööd valmis sai, ei tahtnud ta puhketuppa minna. "Õnneks on homme laupäev" mõtles ta rõõmsalt. Ta võttis oma koolikoti ning läks niisama chillima. "Merilyn võiks muusikat lasta" mõtles ta. "Kahju, et mul raadiot pole." Ta kõndis öökullimajja ja otsustas oma väikesele õele kirjutada.

Merilyn ja Mikk istusid vestibüülis ja vaatasid teisi õpilasi. "Miks sul habet pole?" küsis Merilyn äkki täiesti lambist. "Ma ajasin maha selle." "Miks?" "Düüd. Habe?" "Jah." "Sulle meeldiks, kui mul oleks habe?" "Ma ei tea. Ma arvan, et vist mitte. Aga võibolla meeldiks ka." "Otsusta ära." "Aga äkki tšekime kohe?" "Kuidas?" jõudis Mikk küsida, kui Merilyn oma võlukepi välja tõmbas. Tüdruk lausus paar võlusõna ja kasvatas Mikule erinevaid habemeid. "Mm. Sulle ei sobi habe." ütles Merilyn veidi aja pärast ja kaotas habeme. Selle mängimisega läks suhteliselt kaua aega ja kui nad lõpetanud olid, oli kell juba nii aplju, et tuli minna õhtusöögile. "Lähme sööma?" "Mhmh." Mikk tõusis ja võttis Merilynilt jälle käest kinni. Nad kõndisid koos lauani. "Mis sa süüa tahad?" küsis Merilyn Mikult samal ajal, kui ta endale mahla valas. "Ma arvan, et ma tahan... " "Kartulit?" "Jah." Merilyn tõstis talle kaks kartulit. "Liha?" "Mm... Jah." "Ma ei taha." Merilyn tõstis Miku taldrikule kanakoiva. "Miks sa liha ei taha?" "Sest ma ei söö liha." "Aa. Tahad, ma ka siis ei söö?" "Söö palju jaksad." Merilyn valas Mikule veel kastet ja tõstis endalegi kartulit. Lõpetanud söömise, ootas Merilyn kuni Mikk lõpetab ja sõi senikaua õuna. "Millal me kodused tööd ära teeme?" küsis ta poole õuna pealt. "Ma arvan, et täna." "Pff. Palju meil üldse õppida on?" "Tegelt väga palju polegi. Ainult see... Nõjajookide essee." "Aga siis muidugi täna." Mikk lõpetas söömise ja nad kõndisid koos puhketuppa. "Siin on nii vaikne." ütles Merilyn ringi vaadates. "Mitte piisavalt." ütles Mikk salakavala naeratusega. "Ära hakka ajama praegu." ütles tüdruk vastu ja läks magamistuppa raadiot tooma. Merilyn tuli sellega alla ja pani selle vaikselt enda kõrvale mängima. Sweeney Todd'i laulude ajal kirjutasid noored esseed. Kui essee valmis sai, tuli Merilynile mõte. "Ma panen raadio üle kooli mängima ja me lähme järve äärde." "Mis sinna?" küsis Mikk. "Niisama. Lahe oleks." "Seda küll." jäi Mikk nõusse. Merilyn pani veidi tantsu laule ja pani selle üle kooli kajama. "Kuhu me kõigepealt lähme?" küsis Merilyn ukse juures. "Ma arvan, et me lähme järve äärde." vastas Mikk ja hoidis Merilynilt kõvasti käest kinni. Nad kõndisid mööda koridore järve äärde. Vahepeal tantsisid. Täpselt nii nagu Merilyn arvas, ei olnud koridoris eriti kedagi. Järve ääres istusid nad kaile. "Homme teeme peo." ütles Merilyn peale pikka vaikust. "Miksjaoks?" küsis Mikk. "Sest. Siin on rämeigav koguaeg." "Seda küll." Nad vaatasid päikese loojangut ja jäid kaile magama.

"Lahe" naeris Carmen omaette. "Ma teadsin, et Merilyn ei suuda kaua ilma muusikata olla." Ta saatis öökulli lendu ning vaatas, kuidas ta loojangusse kadus. Seejärel läks ta ümisedes Gryffindori puhketoa poole. Ta kõhkles hetke ja lükkas ukse lahti. Enda suureks üllatuseks ning kergenduseks leidis ta, et Anete ja Kevin rääkisid koos väga rõõmsalt. Ta ajas Anetele pöidla püsti ja kõndis magamistoa poole. Ta tõi oma ujukad ning käteräti. "Kuhu sa lähed?" küsis Anete. "Ujuma" vastas Carmen rõõmsalt. "Aga kui McGonagall sind näeb?" "Pole hullu, mul on lihtsalt väga hea tuju täna." Carmen ronis ümisedes portreeavast välja ja kõndis vaikselt õue. Vähemalt täna ei pidanud ta Anete ja Kevini pärast muretsema. Ta lootis. Ta valis koha, kus kedagi polnud ning astus jalgupidi vette. "McGonagalli jutul võib tõesti väike iva sees olla" mõtles ta rõõmsalt. "Kõige soojem see tõesti pole" ütles ta endale ja sukeldus. Natukese aja pärast, kui ta kella vaatas, nägi ta et see oli juba kolm. "Kesköö juba möödas" mõtles ta. "Enda arvates olin siis ainult pool tundi. Ta kõndis rõõmsalt lossi.

Danyl oli viimased päevad üsna igavalt möödunud. Brennul olid hakanud trennid üha tihedamini olema. Dany ärkas´, käis pesus, pani riidesse ja läks sööma. Ta ootas seal Brennut, aga teda ei paistnud kuskilt. Viimaks nägi ta teda Suurde Saali loivamas. "Hey, mis viga? Kuidas eile trenn läks? Teil pidi see vist väga hilja lõppema!" "Ei, kõik on normaalne, mul pole midagi viga. Meid hoiti kella kümneni väljas.Miks sa nii vara magama läksid?" "Sul on hääl kuidagi imelik. Kindel, et sa ära ei külmetand?" "Ei külmetand midagi. Muide, sa ei vastand mu küsimusele." "Mul oli uni." valetas Dany. Tegelikult oli ta eile saanud väga pika kirja Teddylt ning ta ei tahtnud, et Brennu sellest teada saaks. Kui nad olid ära söönd, läksid nad tundi. Ruunide tund ja õpetaja olid Dany ja Brennu lemmikud, kuid kui Brendon peale tunde jäeti, kirus ta õpsi päris pikalt. "Mhh, rahune maha !" ütles lõpuks Dany, kui Brennu ropumaid sõnu hakkas kasutama. "Sa oleks pidanud lõpetama, kui ma ütlesin." "No mis teha, et ma sust oma käsi eemale ei suuda hoida." vastas Brennu muigega ja võttis Danyl ümbert kinni. "Kuule..." "Mhh?" küsis Dany. Brendon jäi keset koridori seisma ja vaatas sügavalt silma. "Mida sa jõulude aeg teed? Tatsad jälle mööda maailmat ringi, nagu sa alati teed?" "Mmm... Ega ma täpselt ei tea. Miks küsid?" "Ma mõtlesin, et äkki... Kui sa tahaks... Et ma saaks aru küll, kui ei... aga .... " puterdas Brennu. Lõpuks viskas Danyl üle ja ta nähvas leebelt :" Ütle välja, mis tahad !" "Tuleksid minu poole äkki jõuludeks?" "....Olgu." ütles Dany lõpuks, tegi Brennule musi ja kõndis edasi. "Tule, " ütles ta üle õla vaadates. "Muidu jääme tundi hiljaks!" Brendon naeris ja jooksis välja. "Nii hea, et sa tuled. Siis ei pea me Mikuga rääkima." Dany vaatas talle kurjalt otsa. "PEATE KÜLL!" pahandas ta. "Te olete vennad! Pole vaja sellist jama! Muidu ma lähen hoopis Prantsusmaale minema." Brennul oli piisavalt mõistust, et seda ähvardust tõsiselt võtta ja lausus löödunult: "Olgu, ma üritan ära lepitada." "Tubli." Ja nad jalutasid kasvuhoonesse.

Kui Merilyn ja Mikk hommikul ärkasid, hakkas päike just tõusma. Igal pool oli külm ja järve kohal oli veidi udu. Merilyn võttis Mikult kõvasti ümbert kinni, et ei peaks külma käes kannatama. Kui päike oli tõusnud, tõusid noored püsti ja läksid koolimajja. "Lähme sööma." ütles Merilyn ja juhtis Miku suurde saali. Veidi aega söönud, liikusid nad puhketuppa. Koolis oli kõik väga vaikne, sest väga varajane hommik oli. Kell oli siiski alles 7 ja oli laupäeva hommik. Merilyn käis direktori ukse taga peo jaoks luba küsimas, siis sättis ühte vana klassiruumi peoruumiks ja hakkas sinna toitu viima. Mikk aga samal ajal käis pesus ja magas veidi veel. Merilyn vedas kohale ka oma raadio, mille ta kohe mängima pani. Muusika kostus vaikselt üle kooli. Alustuseks oligi mahe muusika parem. Merilyn istus ühele diivanile ja ootas Mikku.

Carmen tõusis hommikul suht vara ja kuulis kuskilt muusikat. Ta käis pesus ning läks sööma. Natukese aja pärast maandus tema juures öökull, ajaleht nokas. Carmen maksis talle ja võttis siis ajalehe kätte. Ta luges läbi mõned uudised ning murdis ajalehe kokku. Kui ta oli söönud, otsustas ta niisama kõndima minna. Ta kõndis muusika suunas, kuni see muutus järjest valjemaks ja valjemaks. Klassis nägi ta Merilyni. "Mis siin toimub?" küsis ta üllatunult ning vaatas ringi.

"Ma ei suuda olla ilma olenguta." ütles Merilyn. Kohe peale Carmenit tuli ka sisse Mikk. "See on nunnu, kullake." ütles ta ja istus Merilyni kõrvale. "Aitäh." ütles Merilyn ja tegi poisile põsemusi.

Carmen naeratas. "Kelle te siis siia peole kutsusite?" küsis ta. "Või tuleb igaüks lihtsalt muusika suunas?"