HP rollimäng

"Okei. Näeme. Loodan, et Pomfrey laseb teil siin olla." ütles Dany.

"Jah" ütles Carmen ning väljus toast.

Dany oli homseks kõik juba ära teinud ja pani asjad kokku. "Ma olen veidi väss. Keeran vist magama." Brendon tuli tema juurde ja sosistas:" Sa ei ole enam mu peale väga vihane?" "Ainult nõksa." Brennu oli veidi moss ja siis ütles Dany:" Hey, tule mu kõrvale. Kaisus jään ma paremini magama." Brennul silmad suured, tuli ta tema kõrvale ja võttis Dany kaissu. Natukese aja pärast sosistas Brennu:" Head ööd, musike." "Head ööd."

"Ma ei lähe teda sõimama." ütles Merilyn ja tegi eye-rolli. Ta lükkas ukse lahti ja astus välja. Ta seadis sammud kohe puhketoa poole. Puhketoas nägi ta Kristjanit. "Hei!" ütles ta ja kallistas poissi. "Tšau jah." ütles poiss vaikselt ja kallistas vastu. "Kuidas läheb?" küsis Merilyn rõõmsal häälel. "Normaalselt. Sul?" "Mul on liiga palju energiat. Liiiiiiiga palju shoksi ja 7upi." rääkis Merilyn. "Ma lähen toon raadio. Tahad ka tulla haiglatiiba?" küsis Merilyn trepil. "Mkm. Mõni teine kord." vastas poiss vaikselt ja istus toolile. Merilyn läks raadiot tooma. Tagasi tulles istus Kristjan täpselt sama moodi. Merilyn pani raadio lauale ja läks istus poisile sülle. "Miks sa masendunud oled?" küsis Merilyn poisile silma vaadates. "Niisama." vastas poiss vaikselt. "Mhmh. Ja mina olen Michael Jackson." Kristjan naeris. "Sellisel juhul oled sa kõige ilusam Michael Jackson." "EO! Michael Jackson ei ole mittekunagi ilus! Never-ever!" hüüsi Merilyn püsti hüpates. Kristjan naeris. "Ma ei mõelnudki nii." vabandas ta ennast. "Ma tean." ütles Merilyn ja võttis laualt raadio. Kui ta end ümber pööras, leidis ta end Kristjani käte vahelt. "Sa meeldid mulle." ütles ta tüdrukule silma vaadates. "Ma tean." vastas Merilyn ja vaatas maha. Ta üritas minema saada, kuid poiss hoidis teda kinni. "Miks sa siis midagi ei tee." "Sest ma kardan." "Mida?" "Haiget teha." ütles Merilyn ja lahkus.
Jõudnud haiglatiiva ukse taha, astus ta sisse ja viis raadio enda öökapile. Pani vaikselt mängima maselood ja viskas pikali.

Natukese aja pärast tuli ka Carmen puhketuppa. "Mida Kristjan ütles?" küsis ta vaikselt ning heitis voodisse.

"Niisama." ütles Merilyn vaikselt ja keeras end voodis ümber. "Mis sa oma puhketoas tegid?"

"Küsisin õppimist" ütles Carmen vaikselt. "Tee peal pidasid mõned õpsid mind kinni ja käskisid meil mõlemal homme välja ilmuda."

Merilyn naeris. "Nojah. Eks siis peab homme minema. Ma olen täna väss. Jään tuttu." ütles ta vaikselt, keeras end taas ümber ja jäi tuttu.






Aitab tänaseks. kunagi jälle.

"Head ööd" ütles Carmen ja jäi paugupealt magama.



Aitab jahh

Kui Merilyn ärkas, oli kell alles viis hommikul. Ta vaatas veidi ringi, kus ta oli. Nähes magavat Carmenit, Mikku ja Danyt ja Brennut üksteise kaisus, ei jõudnud talle kõigepealt kohale, miks ta siin oli, kuid siis hakkasid asjad ükshaaval kohale jõudma. Merilyn tõusis vaikselt, kedagi äratamata, võttis raadio ja lahkus haiglatiivast.
Tüdruk kõndis vaikselt läbi kooli otse Ravenclaw puhketoa poole. Viinud raadio oma öökapile, võttis ta kapist ka rätiku ja puhtad riided ning läks pesema. Näinud ennast peeglist, läksid tüdruku silmad suureks. Tal polnud enam ammu nii punased ja nutetud silmad olnud. Merilyn läks külma dushi alla ja lasi veel voolata viis minutit enne, kui sooja peale pani. Pesnud ennast korralikult, kuivatanud ja meigi peale pannud läks ta magalasse tagasi. Merilynil polnud kodused tööd tehtud ja nüüd oli selleks õige aeg. Võtnud vajalikud õpikud, suled ja pärgamendid, läks ta puhketuppa ülesandeid tegema. Ta sai nendega õigeaegselt tehtud. Kui teised hakkasid alles ringi liikuma, läks Merilyn juba sööma. Söönud veidi, läks istus ta muundamise klassi ukse taha tundi ootama. Kui varsti uksed avati, oli Merilyn ainukesena ukse taga. Ta istus klassi ja pani vajalikud asjad lauale. Siis võttis pärgamendi ja hakkas joonistama.

Dany ärkas oma äratuskella peale üles, Brendon hakkas ka ennast uniselt liigutama. Dany käis ruttu pesemas ära, pani puhta rüü selga, võttis koti ja tormas sööma. Paari minuti pärast jõudsid sinna ka Brendon ja Mikk. "Kellelgi on käht päris tühi." ütles Mikk, kui nägi suurt röstsaia kuhja Dany ees. "Mhmhh... Sitaks näljane." ütles ta suutäite vahel. "Mis esimene tund on?" "Muundamine." vastas Brennu. Dany ootsa, kuni nad olid ka kõhu täis muginud ja läksid kolmekesi klassi. Enamus rahvast oli juba kohal. Merilyn joonistas midagi. "Hommik !" hõikas Dany talle ja läks ta kõrvale istuma.Brendon ja Mikk istusid nende kõrvalpingis. "Vähemalt ei kakle nad enam, kuigi veidi pahased on nad ikkagi." sosistas Dany Merilynile.

"Hommik!" ütles Merilyn ja kallistas Danyt. "Tunned paremini ennast?"

"Mhmhh... Teddy on päris osav ravitseja. " ütles Dany naerdes, kuid märkas siis Brennu pilku ja jäi vait. "Kristjaniga ka vahepeal rääkisid?" küsis ta lõpuks peale minutilist vaikust.

Merilyn naeris veidi. "Jah." ütles ta siis ja joonistas edasi.

"Ära ole kitsi! Räägi, mis toimus siis? Kas te olete tülis vms?" küsis Dany.

"Ma.." alustas Merilyn, kuid sellel hetkel tuli klassi Proffessor McGonagall ja käskis kõigil vaikseks jääda. Merilyn pühendus tunnile.

Dany turtsatas natuke ja siis otsustas proffessorit kuulata. Tund oli raske nagu alati. Dany ohkas kergendunult kui kell helises. "Mis nüüd siis? Ja meil jäi jutt pooleli ! Räägi nüüd välja, mis teil juhtus !"

Merilyn pakkis oma asjad ja hakkas klassist välja minema. "Mul on vaja nõiasõnadeks korrata." ütles ta ja liikus klassi poole.

"Pane jah igno ! " ütles Dany ja ootas poiste järgi. "Te ei tea, mis tal viga on?" küsis ta nende käest. Mõlemad raputasid pead. Dany võttis Brennul käest kinni. Mikk vaatas küsivalt talle otsa. "Mida? Ei või oma poisil siis käest kinni ka hoida või?" "Leppisite siis ära?" Dany vaatas naerdes Brennule otsa, poisil oli ülimalt rõõmus nägu peas. "Eks siis ikka jah." Mikk turtsatas kuid naeris kaasa. "Ma lähen siis Merilyni kiusama." ütles ta ja pani eest minema. Dany ja Brennu läksid veidi hiljem siis klassi ja istusid tagumisse pinki.

Merilyn istus oma kohale esimeses pingis, kus ta istus Kristjaniga. Kui poiss klassi tuli, vaatas Merilyn talle vabandavalt otsa, kuid Kristjan võttis asju kotist ja vaatas siis klassis ringi. Tüdruk pani oma asjad lauale ja hakkas oma võlukepiga laua sisse pilti uuristama.

Brendon pani oma pea Dany õlale ja sosistas:" Aitäh, et andeks andsid." "Ma ei andnud sulle andeks. Ma liikusin lihtsalt edasi.Koos sinuga ainult." Brennu vaikis. Dany võlus mulle igavusest. Siis tuli tal idee. Ta võlus mullile sõnad:"MIS JUHTUS !?" ja lennutas selle Merilyni juurde.

"Midagi ei juhtunud." kirjutas Merilyn vastu. Siis avas ta oma õpiku ja hakkas lugema erinevate loitsude kohta.

"Valevorst." kirjutas Dany ja tegi mulli punaseks. Ta liigutas oma võlukeppi liiga agaralt nii et see lendas Merkale vastu pead. "Dany, " sosistas Brennu hoiatavalt. Flitwick hakkas nende poole tulema. Dany avas ruttu raamatu ja tegi nagu otsiks tagant sisukorrast loitse.

Merilyn ei teinud mullist väljagi. Pani selle plahvatama ja süvenes oma õpikusse. Siis alustas Flitwick ametlikult tunniga ja Merilyn üritas keskenduda. Kuna tal oli igast muid asju peas, siis tal ei tulnud see eriti hästi välja ja ta uuristas laua sisse pilte edasi.

Carmenil oli vaba tund. Ta istus vaikselt puhketoas ja õppis. Tal oli suht palju järgi teha. Sel hetkel astus Anete puhketuppa. "Hommik" ütles ta rõõmsalt. "Hommik" vastas Carmen ning haigutas. "Sa võid selle essee minu pealt maha teha" ütles ta, kui nägi, et Carmen sirvis õpikuid, et mingit head lauset leida. "Ei ole midagi" vastas Carmen ning kirjutas kiiruga 3 viimast lauset. "Valmis" ohkas ta. "Kuule, mis teil siis ikka juhtus seal?" küsis Anete. "Terve kool on kuulujutte täis." "Mitte midagi erilist" vastas Carmen ja kõndis portreeavast välja just siis, kui kell helises. Ennustamise tunni ajal istus ta üksi ning proovis õpsi mitte vihastada. Kui tund läbi sai, kõndis ta aeglaselt trepist alla.

Kui tund lõppes, oli Merilyni tuju parem ja ta kõndis rahulikult sööma. Söönud, luges läbi lehe, mis just saabunud oli. Vahetunni lõpuni istus Merilyn suures saalis.

Kui Carmen söömise lõpetas, lendas ta juurde öökull. Tema jala küljes oli kiri vanematelt. Carmen silus kirja lahti ning asus lugema. Samal ajal tuli tema juurde Mikk. "Mida siis kodus räägitakse?" küsis ta Carmenilt. "Ei midagi erilist, vanemad tervitavad." "Ega sa neile ometi sellest ei räägi?" küsis Mikk ning vaatas paluval pilgul Carmenile otsa. "Muidugi mitte, oma ema tundes tean ma, et ta tooks teid siis paugupealt koolist koju" ütles Carmen ning naeratas. Mikk kergitas kulmu. "Tegelt, ma ei taha teda lihtsalt kurvastada" ütles Carmen vaikselt ning tõusis püsti. "Mul on vaja raamatukokku minna" ütles Carmen. "Okei, tsau siis" vastas Mikk ja kõndis Merylini juurde.

Te ikka ei saa ilma, et ma pean Mikuga rääkima, eks? Hullud tüüpsid.


Merilyn jõi mahla, kui kuulis selja taga tuttavat häält. "Tšau, mis teed?" küsis Mikk tüdruku kõrvale istudes. "Riivin puid, mis ise?" vastas Merilyn nagu tavaliselt sellisele küsimusele.
"Ma mõtlesin..."
"Ei või olla!"
"Mh. Ära nüüd tee nii. Ma üritan rääkida."
"Ma arvasin, et kui nii pikk paus tuleb, siis on minu kord rääkida."
"Ma nüüd räägin."
"Sõna on sinul."
"Ma mõtesin, et miks sa muga enam ei räägi."
"Mis välja mõtlesid?"
"Midagi."
"Oled üllatunud?"
"Mille peale?"
"Et sa midagi välja ei mõelnud?"
"Ei."
"Miks?"
"Miks sa mind vihkad?"
"Kes ütles, et ma sind vihkan?"
"Sa käitud, nagu sa vihkaksid mind."
"Sa ei tea, kuidas ma käitun, kui ma kedagi vihkan. Sinuga käitun veel leebelt."
"Sa siis kindlalt ei vihka mind?"
"Ei."
"Tore."
"Eks ikka."
"Ma siis lähen."
"Mine siis."
"Lähen." Mikk tõusis ja kõndis ukse poole. Merilyn jõi oma mahla edasi. Järsku pööras ta tagasi ja istus taas tüdruku kõrvale.
"Kas meie vahel on kõik läbi?"
"Meie vahel polegi midagi." osutas tüdruk Miku puusale, mis oli tema oma vastas.
"Ma ei mõtle seda."
"Ma tean."
"On siis läbi?"
"Mis asi?"
"Sa tead küll, mida ma mõtlen."
"Ma tean, et ma tean, aga ma tahan, et sa selle välja ütleks."
"Mh. Meelega kiusad mind?"
"Ei. Heameelega."
"Ära kiusa mind."
"Miks?"
"Sest ma ei saa rääkida siis.
"Ma siis olen tasa."
"Ära ole tasa."
"Ma ei saa nüüd päris täpselt aru. Ma ei või rääkida, aga tasa ka ei või olla?"
"Ma armastan sind."
"See oli ootamatu."
"Ma... Vabandust."
"Ei ole tarvis."
"Sa ikka ei vihka mind?"
"Ei. Kas peaksin?"
"Ei peaks."
"Ma siis ei vihka sind."
"Siis on vist kõik okei?"
"Jah. Ei. Enam-vähem."
"Mis ma tegema pean, et kindel jah oleks?"
"Kui on probleem, siis räägid sellest. Või veel parem. Ära lase probleemil tekkida."
Merilyn tegi Mikule musi, tõusis ja lahkus.



Vabandust, et kaua kirjutasin. Ma vahepeal tšekkasin Nannyt.

Okei


Carmen võttis oma raamatu ning kõndis muundamise klassi suunas. Ta oli seal ainus. Carmen vaatas oma kella. Tunni alguseni oli veel 5 minutit. Ta ohkas ning istus pinki. Ta leidis koolikotist mingi paberi ja hakkas sinna peale sodima. Vaikselt täitus klass õpilastega. "Kas tohib siia istuda?" küsis keegi Carmeni kõrval. Carmen võpatas ning vaatas üles. See oli see Durmstrangi poiss. Carmen oli poisi üldse ära unustanud. Ta noogutas ja mõtles pingsalt. "Mis ta nimi küll oli" mõtles ta. "Mingi Kevin või Kaarel või, ei ei ta oli ikka Kevin. Vist" Nad hakkasid elavalt vestlema. Kui tund algas, tuli Anete klassi. Ta otsis pilguga Carmenit, kuid kui ta nägi, et Carmen istus Kevini juures, kõndis ta solvunult minema. Tund möödus kenasti ning neile anti suht vähe õppida. Kui tund lõppes, jooksis Carmen Anete poole. Anete vahtis solvunult mujale. "No tõesti" vihastas Carmen ning kõndis Keviniga klassist välja

Viimased tunnid möödusid üpris kiiresti. Vahetundide ajal tegi Merilyn ära enamuse oma kodustest töödest ja tänu sellele sai ta minna tundide lõpus õue. Merilynile meeldis istuda paadisillal, jalad vees ja siis oma kodutöid teha. Kuna täna oli ilus ilm, võttis ta nõjajookide õpiku, kaks rulli pärgamenti, sule, tindipoti ja oma raadio kaile ning istus selle täitsa lõppu. Pannud raadio mängima, hakkas tüdruk kirjutama midagi nõjajookidest. Kui ta oli esseega peaaegu valmis saanud, istus tema kõrvale Mikk. Poiss tegi Merilyni põsele musi ja vaatas, mida tüdruk kirjutab. "Tšau." ütles Merilyn ja lõpetas essee. Pannud oma asjad kõrvale, pani ta pea Miku õlale ja vaatas päikeseloojangut.

Dany jalutas mööda koridore. Tal oli vaba tund, kõik kodused tööd tehtud ja tal oli igav. Brennul oli Snape´iga tund. Ta otsustas siis minna hoopis järve äärde. Istunud ühe õitseva kirsipuu alla, vaatas ta kuidas hiidkalmaar oma kombitsaid veest välja ajas. "Mõtlesingi, et ma su siit leian." kõlas ta selja tagant ning ta pööras ehmatanult ümber. "Mida? Aa.. Heh... Eemn.. Tsau, Teddy, mida sa siin teed?" Teddy istus tema kõrvale maha ja jälgis ka kalmaari. "Mul oli vaja emale uusi rohuvarusid tuua. Varsti hakkab gripi-hooaeg." lisas ta targalt. Dany turtsatas. "Miks ma küll sind ei usu." "Sest et ma olen halb valetaja." pakkus Teddy. "Paistab nii jah. Miks sa siis tegelt tulid?" "Mul oli vaba päev ja otsustasin niisama läbi tulla." ütles ta ja viskas ühe pisikese kivi vette. "Mmm.. Siiski ma ikka ei usu sind." sõnas Dany ja vaatas talle küsivalt otsa. "Okei, ma tulin sind vaatama. Rahul?" "Üpriski." Teddy naeris ja jälgis Danyt pingsalt. Daenerys punastas ja jõllitas hoopis ühte lille. "Ilus onju." "Mhmm... Kuidas sa teadsid järve äärde mind otsima tulla?" "Sul on kirsiõielõhnaline parfüüm. Ma mäletasin seda puud väga hästi ja otsustasin, et riskin... Ma käisin siin alati kodutöid tegemas." "Sul päris hea mälu. " ütles Dany ja vaatas talle uuesti otsa. "Ma tean." ja Teddy liikus talle lähemale. "Ma mäletan väga hästi, millised silmad sul olid. Küünlavalges on need õrnalt violetsed... Või vähemalt olid. Ma pole sind enam küünlavalges näinud.Paari aastaga võib päris palju muutuda." ning ta suudles Danyt. Peale minutilist vaikust sõnas Dany:" Sa poleks tohtind nii teha." "Ma tean, aga sa meeldid mulle. Ma ei suutnud vastu panna." ta naeratas. Dany tõusis kiirelt püsti ja kohendas oma rüüd. "Mul on oma poiss olemas...." alustas ta, kuid Teddy segas vahele, "aga tema tegi su haigeks, mina tegin su jälle terveks. Kindlasti on mul teatuid eeliseid." "Ma armastan teda. Mitte sind. Sa meeldid mulle küll, kuid Brendon meeldib mulle veel rohkem." Dany vaatas talle kurvalt otsa. "Anna mulle andeks." ja jooksis lossi poole. Alles uste juures suutis ta taha vaadata. Teddy kõndis väravate poole. Dany ohkas ja läks lossi sisse. Kell helises. Tund oli lõppend. Ta nägi kuidas ühest vangikongidesse viivast uksest tuli välja Brennu. Ta märkas teda ja jooksis Dany poole. "Noh, musike, millega sa siis oma aega viitsid?" "Jalutasin natuke." vastas Dany ja tegi talle musi. "Läheme puhketuppa või tahad veel jalutada?" "Puhketuppa." "Mis viga?" küsis Brennu murelikult." Ei midagi." Dany naeratas ja nad läksid käest kinni hoides puhketuppa.

Kui päike oli täiesti loojunud, tõusid Mikk ja Merilyn püsti ning kõndisid vaikides käest kinni hoides puhketuppa. Ukse taga ei vastanud nad küsimusele kohe vaid tegid enne musi. Vastanud küsimusele, astusid nad puhketuppa. Nad istusid toolidele kamina ees ja Mikk hakkas oma kodutööd tegema. Merilyn aitas teda vahepeal.

Carmen istus puhketoas ning ootas. Natukese aja pärast astus puhketuppa Anete. Ta istus maha ja hakkas ühte esseed kirjutama. Carmen kõndis otsustaval sammul tema poole. "Sul pole veel õpitud?" küsis ta vaikselt. Anete ei teinud temast väljagi. "Kuule, sorry, kui ma sind solvasin" ütles ta. "Lihtsalt, noh, ma ei tahtnud sinuga tegelt üldse tülli minna ju." Anete noogutas ja jätkas kirjutamist. No ja nüüd ma mõtlesin, et võik ära leppida. Kõik läks ju hästi." Carmen jäi vait. Anete tõstis pilgu. "No tegelt käitusin mina ka lollisti" ütles ta kiiresti. "Ei, mina käitusin lollimini." Tüdrukud hakkasid naerma ja kallistasid. "Kui sa tahad, siis sa võid selle essee minu pealt maha teha" ütles Carmen muiates. "Ah ei, see on mul nagunii juba valmis." ütles Anete ning viskas töö üle selja tulle. Carmeni ehmunud pilgu peale ütles ta "No siis kui sind siin polnud, oli mul suht vähe tunde ja koguaeg vaba. Siis siin käis teist igast kuulujutte ning ma mõtlesin, et sinuga on midagi hullu juhtunud. Siis ma hirmu pärast ei oskand midagi teha ja õppisin koguaeg." Anete piilus oma kotti. "Näe, ma olen neid lausa 2 tükki teinud." Ta valis kahest esseest pikema ning kirjutas sinna oma nime alla. "Täitsa hull, kui palju ma hirmu pärast õppisin" ütles ta oma kotti piiludes. "Mul on 5 taimeteaduse esseed." "Täitsa hull" pomises Carmen ning naeratas. Tüdrukud rääkisid vel kaua ja tõusid tugitoolidest alles siis, kui kõik olid magama läinud ja kaminas hõõgusid vaid söed.

Kui Mikk väga hilja oma kodutööga valmis sai, ütles ta:"Ma lähen magama. Tuled ka?" "Ma saadan su ära, siis tulen tagasi." vastas Merilyn ja tõusis toolilt. "Miks sa siis magama ei lähe?" küsis Mikk. "Sest mul pole und." ütles Merilyn ja haigutas. "Jah. Ja tegelikult olen mina Viktor Krum." Merilyn naeris ja nad läksid koos trepist üles. Täpselt trepi üleval tahtis Merilyn keerata paremale, et Mikk ära saata, kuid Mikk tõmbas ta vasakule. "Ma saadan sind." ütles ta selgituseks. Tüdrukute magamistoa ukse ees jäid nad seisma. Merilyn tegi Mikule musi ja kalli ning läks magama. Mikk, veendunud, et Merilyn magab ja enam alla ei tule läks poiste magamistuppa. Merilyn mõtles, voodis veel pikalt, kas oleks mõtekas minna alla või mitte. Siis ta viskas end korraks voodisse, et paremini mõelda, kuid kohe kui ta pea patja puudutas, jäi ta magama.

Carmen ärkas järgmisel hommikul vara. Ta proovis uuesti magama jääda, aga und ei tulnud. Natukese aja pärast tõusis ta voodist ning läks pesema. Kool oli vaikne. Enamus õpilasi magasid veel. Kui Carmen pesemise lõpetas, läks ta puhketuppa kamina äärde. Ta valis ühe tugitooli ning seadis end seal mugavasti istuma. Ta vaatas üle oma koolitööd ja parandas ära mõne vea. Lõpuks otsustas ta, et aeg on sööma minna. Ta sõi parajasti röstsaia, kui tema juurde maandus suur öökull. Carmen võttis ta nokast ajalehe ja luges selle läbi. Varsti hakkasid klassikaaslased tema juurde kogunema. "Mis tund meil täna esimene on?" küsis ta Anetelt. "Nõiasõnad" vastas Anete ja sõi edasi. "Tuled ka?" küsis Carmen natukese aja pärast, kui Anete oli söömise lõpetanud. "Mine ees, ma käin raamatukogust läbi." vastas Anete ja tõusis püsti. Carmen kõndis klassi ning istus maha.