HP rollimäng

Kui kell helises, kõndisid Carmen ning Martin tagasi sisse. Nad jõudsid Suurde Saali ja Carmen oli sisimas väga õnnelik, et nad teel Mikku või Brennut ei kohanud. "Näeme" ütles Carmen, kui tunnid uuesti algasid. Ta andis Martinile musi. Martin naeratas talle. "Jah" ütles ta ning andis ise ka ühe musi. Carmen kiirustas võlukunsti ajalukku, kõige mõttetumasse tundi, mis tema arust olla võib. Ta istus Anete kõrvale. "Millest ma ilma jäin?" küsis ta sosinal. "Mingist mõttetust jurast" vastas Anete haigutades. "Ega ma ei imesta" pomises Carmen ja tõstis õpikuid lauale. Anete turtsatas vaikslt ning hakkas valget paberilehte sodima. "Ma tahan ka joonistada" ütles Carmen veidi aja pärast ja tõmbas sule välja. Anete lükka talle paberi lähemale ning tunni lõpuks oli paber ühtlaselt täis joonistatud.

Janette tormas mööda koridori tüdrukute pesutoa poole, Kathy järgi jooksmas, "Oota,palun, Janette, ma ei tahtnud et teised seda kuuleksid, palun!" aga kui Janette juba pesutoa ukse lahti tegi, hüüdis Kathy talle järgi "Ma rääkisin seda ainult Bellale, kui ma sinu peale vihane olin , ma ei tahtnud et teised kuuleks " aga Janette oli juba tualetti sisenenud ja kui Kathy talle järgi tormas ning ukse kinni lõi, hakkas Janette karjuma : " Kas sa tead ka kuidas kõik mind narrivad ? Tänu sellele et Gabriell seda kuulis , teavad sellest KÕIK!" kas tead kuidas nad mulle kõik koridoris ütlevad ? " "Olen kuulnud jah" ütles Kathy ning vaatas maha. " Noh, kuidas sul sinu majahaldjast poisiga läheb siis , ah ? " karjus Janette Kathyle näkku. "Vot niimoodi ütlevadki!" "See oli siis kui ma olin 8 aastane , mida ma teha sain et mulle see majahaldjas meeldis ?" "Ja pealegi see oli ainult mõned nädalad kui ta mulle meeldis!" "Ma vihkan sind!" hüüdis Janette ning tormas pesutoast välja.

Merilyn ja Mikk kõndisid mööda koridori, kui mingid tüüpsid järsku täiega nende poole jooksid. Mõlemad tõmbasid täiega seina äärde ja lasid tormajad mööda. "Nagu õues ei oleks ruumi joosta." raputas Merilyn imestusest pead, võttis Mikult käest ja nad kõndisid koos vestibüüli.

Carmen kõndis koos Anete ja Keviniga klassist välja. Veidi aja pärast nägi ta Martinit. Carmen viipas talle rõõmsalt käega ja Martin kiirustas nende poole. Nad kõndisid naerdes koridori poole. Veidi aja pärast jooksis neist mööda üks tüdruk, teine kohe kannul. Kõik neli surusid end vastu seina. Nad vahtisid kahele tüdrukule kaua järgi, kuni nad nurga taha kadusid. "Ma tean seda tüdrukut, kes ees jookseb" ütles Anete. "Ta käib ka neljanadas vist." "Mis toimub siis?" küsis Kevin. Anete kehitas õlgu. Nad kõndisid lobisedes Suurde Saali.

Merilyn ja Mikk istusid veidi aega vestibüülis. "Mis päev täna on?" küsis Merilyn pärast pikka vaikust. "Ma ei tea." vastas Mikk tardusmusest tõustes. "Mis sa arvad, kui ma lähen räägin direga. Vb me saame omale kooli raadio vms. Mis sa arvad?" Merilyn vaatas mõtlikult lakke. "Ma arvan, et võiks küll. Peale tunde võime koos minna." pakkus Mikk välja. "Ma arvan, et teeme kõigepealt küsitluse õpilaste seas. Äkki keegi ei tahagi seda." Merilyn tõusis istukile ja vahtis mööduvaid inimesi.

(Ma unustasin selle foorumi ja rollika päris ära. Nüüd pole mul mõtet enam siia rollikasse tulla )

Tule-tule. Ongi rahvast rohkem vaja. /: Dany kadus ära kuskile. /:

(Olgu, kuid ma ei saa järjele.)

Jack oli kõik need päevad olnud väga vaikne ja väljapaistmatu. Ta oli saanud põhiliselt Ü-sid ja A-sid. Praegu ta istus järve ääres puu all ja õppis ajalugu pähe.

Saad. Me tuleme sinna... Oota..

Merilyn tõusis järsku istukile. "Lähme järve äärde." ütles ta Mikule ja haaras poisi käest enne, kui too midagi vastata jõudis. Nad kõndisid üksteisel käest kinni hoides järveni. "Kes see jorss on?" küsis Mikk näidates kellegi poole puu all. "Jälle sa vaatad teisi." ütles Merilyn ja vaatas Mikule silma. "Aga ta on kuidagi tuttav." ütles Mikk ja pööras taas pilgu puu poole. Merilyn siis vaatas ka ja hüüdis "Jack!?" ja kõndis puu poole.

Jack pööras pead ja nägi enda poole kõndimas Merilyni ja mingit poissi. Ta ootas, et nad sinna jõuaksid.

"Jack! Oledki sina!" hüüdis Merilyn. M&M jõudsid puu juurde ning Merilyn istus Jacki vast maha. Mikk jäi seisma. "Kuidas läinud on?" küsis Merilyn elevil häälega.

"Ah tavaliselt. Veidi igavalt, kuid töökalt." vastas Jack veidi roidunult. "Aga kuidas sul siis läheb?" küsis Jack omakorda, vaadates Merilynile otsa.

"Mul läheb väga hästi." Merilyn naeratas ja vaatas siis Miku poole, kes põrnitses Jacki vihaselt. "Muide. Jack-Mikk." ütles Merilyn ja viipas käega Miku poole. "Mikk-Jack." tegi ta vastupidise viipe. Mikk noogutas ja istus Merilyni kõrvale maha. "Me kohtusime Jackiga rongis." seletas tüdruk Mikule. "Ja Mikk on mu poiss."

Carmen, Anete, Kevin ja Martin kõndisid koos välisukseni. "Meil algab vaba tund nüüd" ütles Carmen Anete poole noogutades. "Mis teil?" küsis ta poistelt. "Emm, mul hakkavad nõiasõnad kohe." ütles Kevin natuke mõeldes. "Muundamine vist" vastas Martin. Just sellel hetkel helises kell. "Saame pärast tunde välisukse juures kokku." ütles Carmen Martinile. Martin kallistas teda. "Tsau" ütles ta ning keeras ümber. "Mis teeme siis?" küsis Carmen Anetelt, kui poisid olid sisse kadunud. Nad kõndisid natuke järve ääres ja pritsisid üksteist. "Kuule" ütles Anete veidi aja pärast. "Noo?" "Sa oled oma vendadega tülis veel?" "Ma ei tea, mis siis?" "No, ta istub praegu seal" ütles Anete Miku poole osutades. "Mis?" hüüatas Carmen. "Miks te ei võiks omavahel kõik ära rääkida?" küsis Anete. "Ma ei taha jälle kuulda seda, kuidas ma olen liiga väike ning ei või ise otsustada, kellega ma käima pean." ütles Carmen. "Minuarust pole ta kunagi öelnud, et sa oled liiga väike" pistis Anete vahele. "Aga otsustada ma ikkagi ei või ju." "On see asi tõega nii hull siis?" küsis Anete veidi aja pärast. "Tasa, ta kuuleb sind ju" ütles Carmen just sel hetkel, kui Mikk pea nende poole pööras. Nad astusid kolmikule lähemale. "Tsau" ütles Carmen Merylini kallistades. Ta tundis enda kuklal Miku pilku ning vaatas talle otsa just siis, kui Mikk oma pilgu eemale pööras.

"Tšau!" hüüdis Merilyn vastu. Ta kallistas Anetet ka ja siis sosistas Mikule kõrva. "Rahune, kullake." sest Mikk hingas juba veidi kiiremini, kui tavaliselt. "Ma ei olegi närvis." pressis ta läbi hammaste. "Teil ka vaba tund?" küsis Merilyn ja vaatas Carmenile otsa.

"Jah" ütles Carmen rõõmsalt ning märkas siis Jack´i. "Me pole vist varem kohtunud" ütles ta ning sirutas käe.

Jack noogutas Merilynile ja vaatas korraks Mikku. Siis, aga tuli tüdruk, kelle nimi oli Jacki arvates Carmen. Ka Jack sirutas talle käe, öeldes "Ega vist. Kuid sa oled Carmen eks?"

"Mhm" vastas Carmen. "Ja tema on Anete" lisas ta rõõmsalt. Anete noogutas. "Kuidas teil läinud on siis ka?" küsis Carmen teistelt veidi aja pärast.

"Normaalselt. Igavalt ning töökalt" vastas Jack Carmenile veidi aja pärast.

"Meil läheb hästi. Tänan küsimast." vastas Mikk nii vaikselt, et ainult Merilyn kuulis. Tüdruk ütles kõvemini. "Ma ei saa aru, mis ora Miku perses on, aga minul läheb väga hästi." Mikk vaatas selle peale imestunult Merilynile otsa. "Mul ei ole ora perses!" "Lihtsalt oled selline mase koguaeg?" Merilyn tegi talle eye-rolli ja vaatas teisi.

Carmen turtsatas vaikselt, aga nii et Mikk ei kuulnud. Ta vaatas Merilynile otsa. "Muide, kus Brennu ja Dany on?" küsis ta veidi aja pärast. "Ma pole neid sada aastat näinud juba."

Janette kõndis silmad maas puhketoa poole , tahtmata kedagi näha, kuna ta kartis et teised teda tema saladuse pärast mõnitavad, aga teel puhketuppa ei kohanud ta kedagi peale nõiajookide õpetaja, kes vaikselt laulu ümisedes tema poole suundus, ning kui ta Janette nägi, jäi ta vait ning vaatas teda ülalt alla,ja küsis: "Janette Gruberg?" "Jah" vastas Janette veidi ehmunult. "Miks te koolis ringi tormasite?" küsis õpetaja ja vaatas teda altkulmu. "Te häirite niimoodi teisi inimesi" "Vabandust, mul oli vaja kiiresti pesuruumi jõuda" üritas Janette end välja vabandada. "Aga mulle õeldi et teie õde Kathy jooksis teile järgi,kuidas te seda seletate ?" "Vabandage mind, aga koolieeskirjades ei ole kirjas, et õpilased ei või oma vastikute ja tüütute õdede eest ära joosta!" ütles Janette vihaselt. "Milline ülbus" pomises õpetaja ning läks uuesti laulu ümisedes edasi.

"Kusjuures ma pole ka neid näinud. Ma otsin nad täna õhtul ülesse." Merilyn vaatas igaks juhuks järve ääres ringi. "Ma arvan, et nad ei taha, et neid nähtakse." ütles Mikk. "Kõik ei ole erakud." pomises Merilyn vaikselt. "Mingi vihje vä?" küsis Mikk. "Kui sa seda nii võtta tahad." Tüdruk vaatas Anetele otsa. "Sa deidid Keviniga vä?" küsis ta.

Kui Janette puhketuppa astus, oli puhketuba peaaegu tühi, nurgas istus ainult üks viienda klassi poiss kes õppis, ta tõstis pilgu , ning hakkas siis valju häälega naerma, "Sina oledki see Janette jah?" küsis ta raamatut kõrvale pannes. "Jah, mina olengi see Janette, kes majahaldjat "armastas" , kui see sind targemaks teeb" nähvas Janette. "Noh,paistab et sul on sellest narrimisest kõrini mis?" küsis poiss Janettile lähenedes, "Ei peaks siis olema vä?" küsis Janette ning vaatas lähenevat poissi kahtlustavalt. "Ma võin teistele rääkida et nad sind ei narriks " ütles poiss. "Aga sa pead mulle ühe teene tegema" lisas ta. "Mida iganes" pomises Janette,jooksis üles magamistuppa , haaras sealt koti ning hakkas puhketoast väjuma, kui see poiss talle järele hüüdis "Kell seitse ajaloo klassis!"

"Eem, ma ei tea" vastas Anete kohkunult. "Suht." Carmen pööritas silmi. "Noh, jah" lisas Anete veidi aja pärast. "Ta on räigelt kobe minuarust, ma ei saa aru, miks Carmen temast üldse välja ei tee." Carmen vaatas muiates Miku poole. "Sest mõni teine meeldib mulle rohkem" ütles ta veidi aja pärast Anetele. Mikk vältis raudselt nende mõlema pilku ja vahtis hoopis Jacki.

Janette jooksis alla vangikoobastesse,et õigeks ajaks nõiajookidesse jõuda. Ta avas ukse,ning astus klassi, kus kõik juba raamatuid välja võtsid,ning pilgud tema poole pöörasid. Kohe kostis sositamist ning itsitamist. Janette pööritas silmi ja istus ühe laua taha kus istusid juba paar neljanda klassi tüdrukut, kes kohe suure hooga sositamist jätkasid. "Janette,te hilinesite tundi!" ütles õpetaja ja Janette alustas ühetooniliselt rääkimist:"Palun vabandust et ma tundi hilinesin," ning vaatas käekella,ning jõudis otsusele,et ta oli hilinenud tundi kõigest minuti. "Ehk on sul veel midagi õelda?" küsis õpetaja ja vaatas teda range pilguga. "No tõesti, PALUN vabandust,et ma eile nii ÜLBELT käitusin" "mida iganes" lisas ta vaikselt,ning õpetaja ütles: "Alustame siis tunniga ehk?" ning kõik tõusid püsti. "Istuge," ütles õpetaja ja kõik istusid. "Täna õpime kosutava nõiajoogi segamist," ütles ta ning naeratas oma vastikut naeratust. "Võtke oma õpikud lahti leheküljelt 34" "Koostisosad on riiulil...." kuid kui Janette endale koostiosad tõi ja õpetaja edasi rääkis, rändasid tema mõtted õhtule kell seitse,ning tunni lõpuks oli tema katlas mingisugune roheline limane ollus.

"Doh. Te ei ole rääkind, et võiks käima hakata vä?" Merilyn pööritas silmi ja tõusis. "Oli väga meeldiv vestelda aga ma nüüd tahan vetsu ja õpikuid on vaja tuua." Sättinud riided korda, ütles veel. "Näeme täna õhtusöögil ehk." naeratas, lehvitas ja läks minema.
Mikk istus puu all edasi ja põrnitses veidi aega Jacki. Siis libistas pilgu üle Carmeni ja Anete ning vaatas enda kõrvale, kohta, kus enne Merilyn istus. "Kuhu ta läks?" küsis ta imestunult ümberringi vaadates.

Jack vaatas korra teravalt Mikule vastu ja ütles pahuralt "Mine otsi ta ju üles. Ta läks arvatavasti sinna, kuhu sina ei läinud". Jack võttis uuesti õpiku endale ette.

"Mina sind ka," ütles Mikk iroonilelt, tõusis püsti, pani käed sügavale püksitaskusse ja lahkus. Ta ei vaadanud kordagi tagasi ja kõndis otsejoones puhketuppa, kus ta kamina ette istus ja leeke põrnitses. Varsti tuli magamistoast alla Merilyn kandes paari õpikut. "Miks sa siin niiviisi üksi istud?" küsis ta ettevaatlikult poisi kõrvale istudes. Mikk vaatas talle otsa ja küsis:"Miks sa mind vihkad?" Merilyni silmad läksid imestusest suureks ja suu vajus veidi lahti. "Ma ei vihka sind!" ütles ta minuti pärast. "Käitud küll nii." ütles Mikk taas pilku leekidele pöörates. Merilyn läks istus tema kõrvale ja kallistas poissi. Mikk hoidis kätt ümber Merilyni ja nad vahtisid koos leeke.

"Õuu Anete, varsti algab tund" ütles Carmen Anetele. "Mida?" küsis Anete. "Ahjaa." Ta tõusis püsti. "Tsauu" ütles ta Jackile. "Võibolla õhtusöögil näeme," lisas Carmen ning nad hakkasid koos lossi poole astuma. "Kuule, Merilynil on õigus" ütles Carmen äkitselt. "Sa peaksid tõesti Keviniga rääkima." "Ma tean" vastas Anete ohates. "Aga ma ei tea, ma ei julge." "Miks siis" küsis Carmen üllatunult. "Kevin teab, et mina ja Martin oleme paar ning sa saad temaga super hästi läbi ju." "Ikkagi" vastas Anete. "Siis, kui Merilyn selle peo korraldas, jooksis ta poole tantsu pealt minema, kui ta sind ja Martinit nägi. "No aga me rääkisime temaga sellest ju" vaidles Carmen vastu. "Ja sa ütlesid ju, et sa leppisid temaga ära." lisas ta kulmu kortsutades. "Noh, ega me sellest teemast rohkem ei rääkinudki tegelikult" pomises Anete. "Sa peaksid temaga ikkagi rääkima" ütles Carmen ja astus uksest sisse just siis, kui vahetund algas. "Ma pean raamatukokku minema" ütles ta. "Okei" vastas Anete. "Ma ootan sind puhketoas siis." "Aga päriselt kaa, mine räägi Keviniga." ütles Carmen, nagu poleks ta Anetet kuulnudki ning pilgutas silma. "Tsau" ütles ta muiates. "Tsau" vastas Anete hajameelselt ning kadus nurga taha.

Janette vaatas tunniplaani ning avastas ,et järgmine tund on nõiasõnad. Kuna tal oli veel tunnini aega, kõndis ta puhketuppa ja istus seal tugitoolile. Ta ohkas. Järsku astus sisse Kathy. "Janette,palun vabandust,palun vabandust!" hakkas ta kohe vabandama ning Janette pööritas silmi. "Ma ei kuula sinu vabandusi,eks ole?" ütles ta ülbelt. "Mis tehtud see tehtud,sa ei saa seda enam muuta." lisas ta õele tungivalt otsa vaadates. "Kas sa siis ei andestagi mulle seda kunagi?" küsis Kathy,endal pisarad silmis. "Ei." ütles Janette mõtlematult ning Kathy puhkes nutma ja jooksis puhketoast välja.

Carmen kõndis tagasi puhketoa poole. Teel jooksis temast mööda 1 tüdruk. "Mis toimub täna?" küsis ta endalt mõtlikult. Ta astus puhketuppa ning vaatas otsivalt ringi. Anetet ega Kevinit ei paistnud. "Äkki Anete ikkagi rääkis Keviniga? Carmeni meel läks kohe rõõmsamaks, aga ta ei tahtnud liiga suuri lootusi ka hellitada. Ta pani koolikoti kokku ning kõndis nõiasõnade klassi poole. Teel ei kohanud ta eriti kedagi ning ta jõudis klassi täpselt siis, kui tunnid algasid.

Janette istus tugitoolis edasi ja otsustas et jätab tänase tunni vahele. Äkki astus puhketuppa üks tüdruk,kes kohe minema läks. "Ma valetan,et mul pea valutas," mõtles ta. "Mis tegelikult nii vale polegi."

"Kas tead, et tund hakkas?" küsis Mikk vaikselt. "Ma ei vihka sind." vastas Merilyn pool sosinal pisaraid tagasi hoides. "Kas me lähme tundi ka?" Mikk toetas oma pea Merilyni pea vastu. Tüdruk võttis pea poisi õlalt ja vaatas talle pisarsilmi otsa. "Ma ei vihka sind. Ei ole kunagi vihand ja ei hakka vihkama ka. Ma lihtsalt ei saa aru, miks sa viimasel ajal nii moss oled. Vanasti sa ei olnud selline." nüüd voolasid hääletud pisarad mööda tüdruku põski alla. "Vabandust." ütles Mikk ja pühkis Merilyni pisarad. Merilyn naeratas, tegi Mikule musi ja tõusis. "Mis siis, et tund juba viis minutit peal on olnud. Me võime ikkagi minna ju." ütles ta kergelt nearatades. Mikk tõusis ning nad võtsid oma õpikud ja kõndisid koos puhketoast välja. Tundi jõudes vabandasid mõlemad ning istusid oma kohale. Terve tunni olid nad väga keskendunud.

Tunnid olid juba läbi ning Dany liikus vihaselt puhketoast Suurde Saali. Laua taha istunud, pistis ta enda ees oleva taldriku sööki täis ja õgis ruttu ära. Siis tormas ta jakki selga toppides järve äärde, kus ta ärritunult maha istus ja pea kätesse peitis. Hea, et kõik teised söömas olid...
Samal ajal oli Brendon puhketoas ja vaatas vihaselt aknast välja. Kui üks ta tuttav küsis, mis tal viga oli, vastas ta ainult:" Naised..." Lõpuks sai tal villand ja otsusas välja minna. Trepist alla kõndides nägi ta kedagi järve ääres. Tuules lehvivate heleblondide juuste järgi sai ta aru, kellega on tegu. Ta mõtles pikalt, kas minna Danyga rääkima või mitte. Ta otsustas, et etem oleks asjaga ruttu ühele poole saada. "Dany... " alustas ta vaikselt vestlust kuid jäi ruttu vait. "Palun, ära nuta, musi." ütles ta siis rutakalt ja pani oma käed tüdruku õlale. "Kobi kanni, värd." nähvas Dany vihaselt ja lõi ta käed eemale ning tõusis püsti ja kõndis eemale. "Palun... Räägime asjad selgeks... Ma ei taha sinuga tülis olla !" Dany pööras nii kiiresti ümber, et Brennu ehmatas. "No sitt lugu ! Paistab, et siiski oleme!" "Mhhh... Anna andeks... Ma üldse ei mõelnud..." "Tunda andis !" Dany oli juba võlukepi taskust välja võtnud. "Kobi eemale mu juurest, muidu sa kahetsed seda !" "Ma juba kahetsengi ! Ma ei tahtnud sulle nii öelda... " "AGA ÜTLESID ! JÄTA ÜKSKORD MEELDE, MA EI OLE SEE LOLL LEHM ! " kisendas Dany ja ta võlukepi otsast lendas purpurpunaseid sädemeid. Brennu tõstis oma käed üles ja taganes paar sammu. "Rahu, musi, palun rahune maha... " "Mine persse." sisistas Dany tasakesti ja viibutas keppi, nii et Brendon lendas kümme meetrit tahapoole. End püsti ajades nägi ta Danyt aedikute suunas jooksmas. Ta ohkas tasakesti, raputas pead ja otsustas tagasi lossi minna. Dany aga toetas vastu aeda ning värisedes vajus põlvili.