HP rollimäng

Dany vaatas kurvalt öökulli ja siis ajas end püsti. "Olgu, kobime siis sööma. Mul kõht juba pool tundi korisenud. "Muidu Todd käib jah seitsmendas. Ta on selline vaikne tüüp. Ega ta paljudega suhtle küll, aga mängib hästi." järsku läks Dany nägu lõbusamaks. "Läheme ruttu, ma tahan juba Brennut näha!"
"Peaks rääkima jah, eks ma katsu homme teema üles võtta. Mäng on küll juba järgmine nädalavahetus, aga me oleme tõesti nii palju trenni teinud. Huvitav kaua tüdrukutel läheb." küsis ta siis Miku käest ja vaatas üle Suure Saali. Neid polnud veel kuskil näha. Ta istus laua taha ja hakkas endale sööki kuhjama.

Carmen sõi Suures Saalis. Tema juurde tuli Anete. "Leppisite ära?" küsis Carmen kohe. "Vist küll" vastas Anete ning istus maha. Carmen vahtis teda natuke ja piilus siis Rawenclavi laua poole. Ta ei näinud seal veel kedagi. Natukese aja pärast tulid Dany ning Merilyn saali. Carmen lehvitas neile ning sõi kiiresti lõpuni. "Kas lähme?" küsis Anete. "Ei, ma ei saa praegu" vastas Carmen. "Mu vennad ja Martin ajavad täna asjad enda vahel joonde." Anete noogutas mõistvalt. "Päris hea, et minul vanemaid vendi pole. Ma ei suudaks niimoodi elada." ütles ta. Carmen jättis temaga hüvasti ja kõndis Rawencöavi laua juurde.

"Või nii kiiresti saab tuju muutuda!" ütles Merilyn ja naeris natuke. Nad kõndisid koos saali, lehvitasid Carmenile ja istusid lauda. Merilyn istus Miku kõrvale ja tegi talle põsele musi. "Kuidas läheb?" küsis ta rõõmsal häälel ja tõstis endale veidi kartulit. "Ma igatsesin sind." ütles Mikk ainult. "Me olime lahus peaaegu pool tundi. Mis ajal sa mind igatsema jõudsid hakata?" "Siis kui sa mulle tšau ütlesid, siis ma juba igatsesin." ütles Mikk ja sõi oma toiduhunnikut vähemaks. "Aww. Sa oled nii nunnu!" ütles Merilyn vaikselt ja tegi poisile veel ühe musi.

Dany istus Brennu kõrvale, kallistas teda kõvasti ja suudles. "Musi oled." sosistas Dany. Siis hakkas ta õgima. Brennu aga nokkis oma toidu kalla. "Tead, sa peaks ikka sööma. Ma saan aru küll, et sul on palju muresid hetkel, kuid sul läheb ööks energiat vaja." Brendon vaatas suurte silmadega Danyle otsa ja naeris. Siis hakkas ta endale toitu suust sisse toppima. Dany naeris endamisi. Kui ta oli khu täis söönud ootas ta teiste järgi.

Merilyn lõpetas oma toidu ja jõi veel veidi mahla. Mikk aga, näljane nagu ta on koguaeg, sõi ja tõstis veidi veel juurde. Merilyn jõi rahus oma mahla ja vaatas saalis ringi. "Vaadake!" hüüdis ta siis. "Carmen tuleb... Ei tule ka. Martini juurde läks." Mikk tõstis kohe pilgu ja põrnitses Martinit ja Carmenit. "Sa söö kähku, siis lähme pingile juba."

Brennu oli nüüdseks söömise lõpetanud ja nad ootasid Miku järgi. Brennu põrnitses Carmenit ja Martinit. "Mhh.. Anna rahu neile. Natukenegi." ütles Dany etteheitvalt.

Kui Mikk söömise lõpetas, põrnitses temagi veidi paari ja siis Merilyn tõusis. "Tule nüüd." ütles tüdruk ja võttis poisilt käest kinni ning vedas ta välja. "Las nad olla, enne kui nad siia tulevad." M&M istusid pingile nagu tavaliselt, kuigi veidi vähem ruumi võtsid nad seekord, et Dany ja Brennu ka ära mahuks. "Miks te Carmenit nii väga kaitsta üritate?" küsis Merilyn nähes, et Miku pilk on naelutatub Suure Saali uksele.

Carmen vaatas, kuidas Martin söömise lõpetas. "Mida sa tegema pidid?" küsis Carmen. "Kirjutama" vastas Martin. "Ma kirjutasin mingit nelja lauset vähemalt kolmsada korda läbi" ütles ta pahaselt. Kui ta püsti tõusis, vaatas Carmen kella. "Meil olekski aeg vist minema hakata." ütles ta Martinile. "Teised läksid juba saali uksest välja." "Lähme siis" ütles Martin ja võttis Carmenil käest kinni. Nad kõndisid koos Merilyni, Dany, Miku ja Brennu juurde. "Tsau" ütles Carmen Merilynile ja Danyle rõõsalt.

"Me ei taha, et mingi jobu meie õele haiget teeks!" urises Brennu, kuid jäi siis vait ja vaatas kurjal ilmel Martinile otsa. Dany tervitas neid rõõmsalt ja võttis Brendoni käest kinni, et ta maha rahuneks. "Ei ole vajaaa..." sosistas Dany talle hoiatavalt.

"Tšau!" hüüdis Merilyn vastu ja kallistas Carmenit. "Mul on võlukepp kilbiloitsudega valmis." sosistas Merilyn tüdrukule kõrva. "Õhtust, Martin." ütles ta siis ja istus Miku kõrvale maha ning võttis ka temalt käest, et ta Martinile kallale ei läheks.

"Õhtust" vastas Martin. Carmen noogutas Merilynile ja tõmbas samuti oma võlukepi välja. Ta istus maha ning võttis Martinil käest kinni. "Niisiis, mida te öelda tahtsite?" küsis ta ning vahtis vihaselt Mikku ja Brennut.

"Sulle ei taha ma midagi öelda." sisistas Brennu ja vaatas siis Carmenilt Martini poole. "Vot sellega on meil vaja rääkida. Me ei hakka siin üksteist kõrvitsateks muutma, nii et võite minema minna." "Meie jääme siia." ütles Dany kurjalt.

"Jah" ütles Carmen ning pigistas võlukepi igaks juhuks kõvemini kätte. "Nii et lase käia, räägi oma jutt ära."

Mikk pigistas Merilyni kätt veidi tugevamalt, kuna ta oli ärritunud. "Keegi pole kunagi arvanudki, et te hakkate siin kõrvitsaid tegema." ütles Merilyn ja raputas pead. "Karta on, et me jääme siia." Mikk vaatas Brennule korra otsa teeme-siis-selle-ära-saame-minema pilgul. "Sa peaksid arvesse võtma," ütles Mikk siis Martini pööle pöördudes ja püsti tõustes, et siis Martinile otsa vaadata. "Et Carmenil on kaks hoolivat suurt venda." Mikk nautis asjaolu, et ta oli Martinist pikem ja sai talle ülevalt alla vaadata. Merilyn seisis Mikul pooleldi selja taga ja hoidis tugevalt poisi käest kinni.

Ka Brendon tõusis püsti ja sõnas juurde:" Meil pole vaja, et mingi lollakas debiilik teeks meie õele haiget ! Ja usu mind, kui sa peaks mingitki sitta keerama hakata, siis meie Mikuga näitame sulle koha kätte." Brennu värises õrnalt vihast. Dany tuli püsti ja võttis talt käest kinni. "Tule nüüd, istu vähemalt maha... Rahune."

"Sul veab, et sa pole meid vihasena näinud." ütles Mikk ja vaatas Martinile silma. Merilyn pani pea poisi seljale ja hoidis ikka käest kinni, kogu aeg valvel olles.

"Ma ei kavatse Carmenile haigete teha" ütles Martin rahulikult. "Aga ma oskan ka võluda, et te teks." Carmen pigistas hoiatavalt Martini kätt. Brennu ja Mikk irvitasid. Mingi viieteistkümnene hakkab üksinda kahe kuueteistkümnese vastu?" "Kasvõi" vastas Martin lihtsalt. "Debiilik" sülitas Brennu. Martin tõmbas kiiresti võlukepi välja. "Lõpetage" käratas Carmen, kui Mikk ja Brennu seda sama tegid. Ta võttis Martinil uuesti käest kinni ning vedas ta tagasi. "Usu mind, ta rikub su elu ära" ütles Mikk Carmenile veendunult, kuid pani Carmeni ilme peale võlukepi taskusse tagasi.

Merilyn läks Miku ette ja kallistas poissi tugevalt. "Ära tee teistele haiget. Sa saad ise pärast hullemini." ütles ta vaikselt poisi kõrva ja hoidis kaelast tugevasti kinni. Mikk kallistas vastu. "Sinu pärast. Muidu oleks ta juba surnud." "Ära ütle nii." Merilyn lükkas Miku istuma ja istus talle sülle. Tüdrukul õnnestus poiss rahustada. "Ma arvan, et kõik on siis räägitud." ütles ta vii minuti pärast. "Sina saad surma, kui sa Carmenile haiget teed," ütles ta Martinile ja vaatas siis Mikule ja Brendonile otsa. "Ja teie ei virise koguaeg nende kahe pärast." Mikk tegi suu lahti vaidlemiseks, kuid Merilyn ütles kohe otsa. "Ma ei jaksa sinuga olla, kui sa koguaeg ainult Carmenit ja Martinit vaatad ning mind üldse tähele ei pane."

"Ma armastan sind, Merilyn" ütles Carmen tänulikult. Ta kallistas Merilyni ja ütles: "Ma arvan ka, et tänaseks aitab." "Aga pea meeles" ütles Brennu Martinile hoiatavalt "kui sa Carmenile haiget teed, oled surnud mees." Carmen lehvitas Merilynile ja Danyle ning nad läksid Martiniga vestibüülist välja. "Ega ma ei arvanudki, et paremini läheb." ütles Carmen natukese aja pärast. Martin mühatas. Nad jõudsid koos Gryffindori puhketoa juurde. "Tsau" ütles Martin ja andis Carmenile musi. Carmen lehvitas talle ja astus puhketuppa.

"Ma ei salli seda tüüpsi." ütles Brennu vihasel. "Ah, ta ei meeldi sulle lihtsalt selle pärast, et ta su õega käib. Ela üle, musi. Mida sa teeksid siis, kui Carmenile ei meeldiks, et me käime !?" "Mul oleks pohh," "Novot. " sõnas Dany ja hakkas puhketoa poole minema. "Homme on esmaspäev. Peaks varakult magama minema. Tuled ka?" küsis ta siis meelalt. Brennu läks veidi rõõmsamaks ja võttis talt ümbert kinni. "Muidugi tulen." sosistas ja suudles Danyt. Käest kinni jalutasid nad puhketuppa, kus nad suundusid poiste magamistuppa. Dany ütles vahepeal teistele head ööd ja siis kobis Brennu voodis teki alla ja ootas, millal Brendon ta endale kaissu võtaks. Paar minutit hiljem tegi Dany silmad lahti, sest Brennu polnud ikka voodisse tulnud. "Brendon?" siis märkas ta teda voodi jalutsil seismas ja talle naerdes otsa vaatamas. "Mis on? Miks sa tuttu ei tule?" "Sul oli lihtsalt nii õnnis nägu peas... Nagu nukul." lisas ta muigega ja ronis voodisse. "Mhh... Ära räägi lollusi ja tule võta mu kaissu." "Olguu." ütles Brennu ja võttis Danyl ümbert kinni. "Armas oled." sosistas ta kõrva. "Kallis oled." vastas Dany, pööras ümber ja suudles poissi. "Muffliato." viibutas Brendon oma võlukeppi voodikardinate suunas. Daenerys muigas ja võttis oma poisilt kõvemini ümbert kinni.

"Kuidas läks?" küsis Anete kohe, kui Carmen puhketuppa astus. "Mida?" küsis Carmen vastu. "Su vendade ja Martini kohtumine muidugi." "Täpselt nagu arvata võis" Anete noogutas korra. "Mis teeme nüüd?" küsis ta veidi aja pärast. "Ma lähen magama vist" vastas Carmen. "Juba?" küsis Anete uskumatult. "Japs, mul on uni." "Okei" Carmen kõndis tüdrukute magamistuppa. "Kurat võtaks" mõtles ta endamisi. "Peres võiks veel mõni Mikust ning Brennust vanem olla. Vaataks, kuidas nad ise hakkama saavad, kui keegi valvab kogu aeg nende tegemisi." Carmen vahetas riided ära ja puges teki alla.

Merilyn ja Mikk istusid veel veidi aega vestibüülis ning siis jalutasid vaikides puhketuppa. "Tule mu kaissu." ütles Mikk puhketoa ukse taga. "Ma reedel tulen." ütles Merilyn ja sirutas käe koputi poole. "Miks alles reedel?" küsis Mikk tüdruku kätt tagasi tõmmates. "Sest reedel olen ma sinu ja sa minu. Täiesti." vastas Merilyn poisile silma vaadates. "Ma tahan nüüd." Mikk tegi vingus näo pähe. "Palju tahad, vähe saad. Vähe tahad, üldse ei saa." ütles Merilyn, tegi Mikule musi ja koputas uksele. Kui nad olid mõlemad küsimusele vastanud, astusid nad puhketuppa. "Head ööd." ütles tüdruk vaikselt ja tegi poisile musi. "Ilusaid unenägusid." vastas Mikk ja kallistas Merilyni kõvasti. Siis jalutasid kumbki oma puhektuppa ja vajusid sügavasse unne.

Hommikul ärkas Carmen päris vara üles. Ta käis dusi all ning pani end riidesse. Ta pasis natuke kamina ääres ja läks sööma. Saal oli suht tühi veel. Carmen luges just ajalehte, kui Anete Saali tuli. "Hommik" ütles ta uniselt ja vajus Carmeni kõrvale. "Tsauu" Anete võttis kahvli kätte ning hakkas endale süüa ette tõstma. "On seal midagi head?" küsis ta veidi aja pärast Carmenilt. "Mida?" ei saanud Carmen aru. "Ajalehes." "Näkää" vastas Carmen ja murdis ajalehe kokku. "Kolmveerand tundi on esimese tunnini aega, mis teeme nüüd?" küsis ta. "Ma pean raamatukokku minema ja ühe raamatu tagasi andma." ütles Anete ning tõmbas koolikoti sülle. "Aps, okei siis" vastas Carmen ja kõndis Rawenclavi laua suunas. Ta ei näinud seal kedagi ning otsustas välja minna.

Kui Merilyn ärkas, läks ta pesema ja sööma. Mikk oli juba söömas. "Hommikust, kullake." ütles Merilyn ja tegi poisi põsele musi. "Hommik." vastas Mikk uniselt. "Kuidas tudusid?" Merilyni hääl oli reibas. "Mitte just kõige paremini." vastas Mikk ja sonkis oma toidus. "Miks siis nii, kullake? Sa ju ei pea siis tänast päeva vastu." ütles tüdruk ja jõi veidi mahla. "Ma lähen nüüd." väike musi poisile ja Merilyn tormas saalist välja klassi poole. Mikk sõi rahus edasi, märkamatagi, et midagi juhtus.

Carmen kõndis järve ääres ja mõtles oma mõtteid. Ta nägi eemal Martinit. "Tsau" ütles ta rõõmsalt. "Hei" vastas Martin ning andis Carmenile musi. Nad kõndisid koos lobisedes lossi poole. "Omg, kell on nii palju juba." ütles Carmen äkitselt. "Mis tund sul täna essa on?" "Nõiasõnad" vastas Martin . "Aps, mul on ennustamine" ütles Carmen ja kortsutas kulmu. "Vihkan seda tundi." "Kes ei vihkaks" vastas Martin. "Näeme siis" ütles Carmen veidi aja pärast naerdes ning andis Martinile musi.

Merilyn istus nõiasõnades oma tavalise koha peale ja ootas teisi. Varsti tuli Kristjan. "Tšau." ütles Merilyn, sest oleks kahtlane, kui nad oleks kahekesti klassis ja ei räägiks. Kristjan oli vait ja Merilyn ei surkind enam. Siis tulid klassi tüdrukud, kes kaifisid ennustamist ja öelnud üle klassi "Hommikust!" süvenesid ennustamise õpikusse. Siis astus uksest sisse Martin. "Hommikust!" ütles Merilyn reipalt. "Kuidas läheb?"

Carmen jalutas ennustamise klassi. Ta istus õpetajast võimalikult kaugele ning jäi Anetet ootama. "Tsau" ütles ta rõõmsalt, kui Anete kohale jõudis. Kohe pärast Anetet astus sisse Kevin. Ta istus neist paar lauda eemale ja vältis Anete pilku. "Olete ikka tülis?" küsis Carmen. "Sa ütlesid, et te leppisite ära." Anete mühatas ebamääraselt midagi vastu. Martin märkas Merilyni. "Hommik" vastas taja sammus reipalt Merilyni poole.

Merilyn liigutas end veidi pingil, et Martin saaks istuda. "No kuidas läheb siis?" küsis ta poisile otsa vaadates. Siis astus klassi uksele Mikk, kes hetkeks seisis ukseavas ja vaatas Martinit väga vihase pilguga, siis läks istus Merilyni kõrvale ja koukis oma asju kotist välja.

"Normaalselt" vastas Martin ja tegi näo, nagu midagi poleks juhtunudki. "Endal?" Carmen istus ja vahtis hajameelselt enda ette. Samal ajal tõusis õps püsti. "Alustame tööd sealt, kus me eelmisel korral pooleli jäime." ütles ta lihtsalt. Carmen ja Anete jäid haigutades kerasse vaatama. "Näed midagi?" küsis Anete veidi aja pärast. "Näkää" vastas Carmen. "Ei huvita ka absoluutselt." Anete vaikis ning noogutas.

"Kuule täitsa hästi läheb." vastas Merilyn ja võttis Miku käest kinni. Siis tuli klassi õpetaja. Kõik õpilased läksid oma kohtadele ja tõusid hetkeks püsti. "Mida ta siit tahtis?" küsis Mikk vaikselt, kui kõik olid istunud ja õpetaja tunni tööst seletas. "Mismõttes?" küsis Merilyn ja jälgis õpetajat. "Mida see tolgus tahtis siit su juurest?" Merilyn pööras oma pilgu Mikule ja vaatas talle silma. "Ma ütlesin talle tšau, sest ma teen nii kõigi oma sõpradega." "Te siis olete nüüd sõbrad?" "Kas ei tohi?" "Olge-olge." "Kas teil on mingi probleem seal taga?" katkestas dialoogi proffessor Flitwicki peenike hääl. "Ei-ei. Kõik on korras." ütles Merilyn ja pöördus taas klassi ette vaatama. "Mitte miski pole korras." ütles Mikk vaikselt ja saatis ühe põletava pilgu Martini seljale.

Martin vahtis Mikku vihaselt vastu. "Olete ikka kindlad, et kõik korras on?" küsis pr. Flitwick, kui ta oli neid mõne minuti jälginud. "Jah" mühatasid mõlemad ning keskendusid oma tunnitööle. Nad saatsid terve tunni vältel üksteisele vihaseid pilke, kuni lõpuks helises kell.

Carmen ajas ennast kergendatult üles ja ruttas trepist alla. Ta vaatas Suures Saalis otsivalt ringi. Lõpuks nägi ta, kuidas Mikk, Martin ja Merilyn Saali poole tulid. Martin ruttas Carmeni poole. Carmen lehvitas Merilynile ja nad suundusid koos Martiniga paremale. Ta oleks tahtnud Merilyniga rääkima jääda, aga ta ei julgenud poisse kokku lasta enam. Mikk vahtis otsustavalt mujale, kuni nad nurga taha kadusid.

Merilyn keskendus terve ülejäänud aja tunnile ja kella helisemist ei pannud eriti tähelegi. Siis pani tüdruk asjad kokku ja nad läksid Miku ja Martiniga klassist välja. Carmenit nähes lehvitas Merilyn ja tegi poiste poole eye-rolli. Siis istusid Merilyn ja Mikk oma pingile. "Miks sa teda niiväga ei salli?" küsis Merilyn maha istudes. "Miks ma peaks teda sallima?" küsis Mikk ja vaatas kohta, kuhu Carmen ja Martin läksid. Merilyn võttis otsustavalt poisi lõuast ja pööras ta näo enda poole. "Sa kas pöörad mulle nüüd kohe tähelepanu, või ma lähen raamatukokku." ütles tüdruk range häälega. Mikk vaatas Merilynile veidi kurbade silmadega otsa. "Ära ole kurb, kullake." ütles Merilyn ja tegi poisile kalli. Nad istusd seal niimoodi vaikides kuni vahetunni lõpuni.

Carmen ja Martin jõudsid ühe pingini. "Miks te üksteist ei salli?" küsis Carmen ning võttis istet. "Miks ma peaksin?" küsis Martin vastu. "Sest ta on mu vend, näiteks?" Martin istus Carmeni kõrvale. "Ma arvan, ét sa nägid, mis juhtus, kui me kuuekesi rääkima pidime." "No sellest oleks äärepealt kaklus tulnud ju." vastas Carmen kulmu kortsutades. "Kui tema mind vihkab, siis mina ka eriti lillekimbuga ta ette vabandust paluma ei lähe ju." "Ma ei väidagi, et Mikk toimib õigesti, aga..." alustas Carmen. Martin vaatas talle täpselt silma sisse. "... Aga te võiksite siiski normaalselt läbi saada." lõpetas Carmen kangekaelselt lause. Martin vaikis. "No jumal küll" hüüatas Carmen pahaselt. "No olgu, olgu" vaigistas teda Martin. "Ära ainult karju." Carmen jäi vait. Ta naeratas ja kallistas Martinit. "Mul on vaba tund nüüd." ütles ta veidi aja pärast rõõmsalt. "Mul ka" naeratas Martin. Kui tunnid algasid, läksid nad koos järve äärde ning istusid maha.

Kui tunni kell helises, läksid Merilyn ja Mikk vaikides tundi. Nad istusid oma kohale ja võtsid välja oma asjad. Snape polnud märganudki, et nad hiljaks jäid. Vahepeal tegid nad jälle uue rekordi. Tunni lõpuks oli mõlemal ilus jook ja nad said Ü. "Aitäh." ütles Mikk peale seda. "Miks sa mind tänad? Sina tegid töö." vastas Merilyn naeratades ja nad kõndisid koos uksest välja.

(Gaad, see on nii nõme arvuti, ma kirjutasin siia oma posti, aga see kustus ära. Ma praegu ei saa kirjutada rohkem, homme vb. Tsau!)