HP rollimäng

"Normaalne oli. Kuni..." Mikk nuusutas äftersheivi. "Kas see on väga rõveda lõhnaga vä?" küsis ta Brendonilt. "Carmen oli ka peol." ütles ta siis, kui oli Brendoni vastuse ära kuulnud. "Martinit tead? Ma arvan, et ta käib viiendas." ütles ta siis mõtlikult.
"Ma rääkisin Mikuga tegelt peol ka. Ma ütlesin, et peale pidu otsime teid üles. Peaaegu nii läkski. Kaua nad seal sees on olnud?" Merilyn hakkas juba peaaegu küüsi närima. "Miks Brennul koguaeg trennid on? Elu üldse omada ei saa ju!" Merilyn raputas imestunult pead. "Meil on Mikuga kõik hästi. Me ei kabista üksteist. Üritame teistsugust rekordit. Minut on siiamaani pikim aeg."

"Mmm.. Martin... Ahjaa, tean küll teda, mis siis temaga on? Jõi täis ja hakkas laamendama?" küsis Brennu tõsiseks muutudes ja lasi endale Hugo Bossi lõhna peale. Tal vajust rätik natuke allapoole ja ta korrastas seda natuke. "Aga päris ka, mis selle Martiniga on siis?"
"Mulle ka ei meeldi, et tal koguaeg trennid on, aga tal on vaja seal käia. Järgmine nädalavahetus on neil Hufflepuffi vastu võistlus. Peale seda saame rohkem koos olla. Vähemalt ma loodan." ütles Dany kurvalt. "Oot, mis rekord? Üritate tunni ajal musitada, jah?" Dany hakkas naerma ja raputas pead. "Olete teie ka ikka tüüpsid."

Mikk nuuskis veidi aega veel odekolonni. "Anna mulle ka seda." ütles ta Brendoni käest lõhna ära võttes ja vana pudelit prügikasti visates. Lasknud seda veidi peale. "Tead ka, kellega ta käib?" küsis Mikk ja vaatas pesuruumis ringi, veendumaks, et nad olid kahekesti.
"Mhmh." ütles Merilyn ja naeris veidi. "Rekordi tegime mingi... Üleeile. See oli. Mm... Nõjajoogid!" Merilyn naeris veidi ja kutsus enda juurde veepudeli. "Te peaks ka proovima. Mingi tund, mis meil koos on, siis teeme koos rekordit."

Brennu mõtles natuke ja siis sisistas:" Carmeniga !?" Kui ta Miku noogutust nägi, karjus ta:" MIDA KURADIT !?" ning ajas oma märjad juuksed näolt ära. "Päris kaa !?" küsis ta tasemalt, hoides oma rätikust kinni, sest see kippus jälle alla vajuma.
Dany naeris ikka veel Merka ja Miku lolluste üle, kuid kuulis siis Brennu karjumist. "Misasja!?" ta vaatas ärevalt Merkale otsa, võttis oma võlukepi ja tormas pesuruumi. "EI KAKLE !" karjus ta, kuid jäi järsku seisma.
Brennu ja Mikk mõlemad ehmatasid, kui Dany ja Merka sisse tormasid ja vaatasid neile lolli näoga otsa. Brennu tõstis oma käed õhku, et teada anda, et tal pole võlukeppi. Just siis aga kukkus ta rätik alla. Dany silmad läksid suureks ja ta ei sihtind neid enam oma võlukepiga vaid toppis selle rüü taskusse, silmad Brennu kehal, kes punastas ja ruttu rätiku uuesti ümber pani. "Need trennid mõjuvad sulle päris hästi." lausus siis Dany naerdes, läks Brennu juurde ja kallistas teda. "Me mõtlesime, et te läksite jälle üksteisele kallale."

Mikk ehmatas tüdrukute tulekust päris ära. Merilyn pööras viisakusest ringi, kui Brendon nende ees paljalt seisis. Kui Brennu jälle kinni oli katnud end, läks Merilyn Miku juurde ja kallistas teda. "Sa lõhnad hästi." ütles ta vaikselt ja nuusutas Miku kaela. "Misjaoks te üldse karjusite?" "Ma rääkisin Brendonile peost." ütles Mikk vaikselt läbi hammaste. Merilyn vaatas Danyle otsa. "Issake! Ma ei rääkinudki sulle!" hüüdis ta siis. "Tule siia!" tõmbas ta Danyt endaga kraanikausi servale istuma. "Tead seda Martinit viiendast? Ravenclaws käib. Noh. Ta käib nüüd Carmeniga. Nad said peol kokku. Omg. Issake. Ja siis ühe ilaloo lõpus Martin suudles Carmenit ja Mikk nägi ja läks mölisema. Ok. Ei mölisenud. Hoiatas, et Carmenil on kaks vanemat venda vms. Carmen vist solvus veidi, aga sai üle, ma arvan. Igaljuhul. Nad on täitsa nunnud koos!" Merilyn rääkis kõike väga kiiresti ja ei lasknud kellegil endale vahele segada. Jutu lõppedes vaatas ta korraks peeglisse. Siis tõusis püsti ja seisis küljega peegli poole. "Kas mul on suur perse vä?" küsis ta mõtlikult.

"Uvvi !!! Nii nunnu ju ! ", Brennu nägu nähes andis talle jälle pisikese obaduse ja ütles kurjalt: "Las noored lõbutsevad koos ! Juudas. " siis vaatas ta Merkale otsa ja ütles:" Kui kellelgi meist siin suur perse on, siis olen see mina !" ja läks Merka kõrvale peegli ette perset vaatama. "Muide, mul on ka midagi öelda." ütles Brennu, kui oli Carmeni+ Maritini uudisest üle saanud. "Ma kutsusin Dany meile jõuludeks. Sobib ikka?" küsis ta siis Miku käest.

"Ma ei tea. Mul on see kuidagi... Mhh. Ma ei oska öelda. Vormist väljas? Ei. Sellel pole kunagi vormi olnudki." Merilyn vaatas peeglit päris pingsalt. Mikk vaatas tüdrukuid nagu nad oleks mingid kahtlased. Kui Brennu temaga rääkis, vaatas ta oma vennale otsa ja ütles. "Mu poolest vea või terve kool kaasa, ongi lõbusam. Ja mis ütleja mina üldse olen? Räägi parem ema-isaga ja Carmeniga." Merilyn vaatas Brendonile ja Danyle otsa. "Praegu on september. Te teete juba jõuluplaane?" Merilyn raputas imestunult pead ja vaatas siis Mikule otsa. "Üldse kunagi riidesse ka panete? Siin on nii külm ju!"

Brennu naeratas:" Ime, et me juba pulmaplaane pole teind. Tegelt ma ei tahtnud viimasele minutile jätta ja ma teadsin, et Dany hakkab enda reiside planeerimiega alati varakult pihta ja otsustasin teda sellest säästa. Muidu, ma rääkisin juba isaga. Tal oli ükskõik. Pidi emale ka mainima, aga ma ei tea veel ,mida ta sellest arvab. siis vaatas ta tüdrukutele etteheitvalt otsa. "Kuidas me peaksime riidesse panema, kui teie pealt vahite. Rohkem ma end täna ei paljasta." Dany kurba nägu nähes hakkas ta naerma ja ütles: "Küll ma sulle kunagi veel strippan." ja tegi talle põsele musi. "Davai, naised välja, mul kerad külmuvad ära." Dany itsitas ja tiris Merka peegli eest ära. "Las poisid nüüd tuulutavad oma külmund kerasid."

Merilyn tegi Mikule põsemusi ja läks välja. "Ma ei saa aru neist." ütles ta veidi aja pärast, kui nad istusid jälle tugitoolides. "Kui meil kahel oleks vanemad vennad, ei saaks nad meiega ka käia ju. Ei. Nad oleks surnud juba." Merilyn raputas imestunult pead ja jõi veidi vett. "Su vanemad lubavad sind üldse Miku poole jõuludeks?"

"No hea, et mul ainult noorem õde siis on. Pealegist, tema ei saaks midagi vinguda, sest kui tema Sigatüükasse tuleb, siis ma olen ammu läind ja emaga ma pole üldse rääkind." Dany muutus veidi kurvemaks, kuid siis ütles rõõmsamalt:" Pealegist, ta on nüüdseks juba harjunud sellega, et ma heal juhul korra aastas kodus käin. Tavaliselt olen talvel kuskil põhja-euroopas suusatamas vms." Siis tulid Brennu ja Mikk pesuruumist välja ja kahjuks mõlemad veel riides. Brennu tuli Dany juurde, võttis talt ümbert kinni ja sosistas:" Kui väga tahad siis äkki võiks kahekesi kuskile jõuludeks minna... Privaatsem..." Dany naeris. "Ma tahan su perekonda näha ! Nii kergelt sa mind oma emale tutvustamisest eemale ei hoia."

"Üksik laps on ka hea olla." ütles Merilyn ja vaatas aknast välja. "Miks sa siis kunagi kodus ei käi? Saada talle kiri vähemalt." Merilyn vaatas ka poisse. "Mis me teeme nüüd?" küsis ta peale seda, kui oli Miku sülle istunud. "Ma mõtlen, et... Kas me ootame ära, kuni Martin tuleb ja küsime, kuidas neil Carmeniga siis on." ütles Merilyn õhinaga ja vaatas Danyle otsa "Või me läheme peksame kohe sliibi majja?" lisas ta siis tuld kohendades.

"Mul pole põhjust sinna minna. Ma ei saa emaga läbi. Kirja pole ka mõtet kirjutada, sest ta ei vasta ühelegi." Dany ringutas ja vaatas uniselt Brennule otsa. "Teate, ma vist kobin magama." ta ringutas uuesti, suudles Brennut ja ütles talle ähvardavalt:" Katsu sa ainult Carmenit ja Martinit segada !" Dany lehvitas teistele ja koperdas magama.

"Ööd." ütles Merilyn Danyle. Siis pani ta pea Miku õlale. "Lähme ka tuttu." ütles ta vaikselt. "Kui teil temaga rääkida on vaja, siis saate seda homme ka teha." lisas te veidi aja pärast. Siis ta haigutas. "Ma ootan ta ära." ütles Mikk vaikselt ja vaatas Brendonile otsa. "Mis sa teed?"

Brennu mõtles natuke ja siis vastas:" Ma ootaks ka ta ära. Tahan selle Martini veel korralikumalt üle vaadata." ta istus tugitoolile, vaatas kaminasse ja küsis siis:" Kutsud Merka ka äkki meile jõuludeks?"

Merilyn kuulis, mida Brennu ütles. "Tead. See kõlab väga ahvatlevalt, aga mu ristiisa elab üksinda. Ja tal pole kedagi peale minu. Ma pean koju minema. Musike, kui sa tahad, sa võid meile tulla hoopis. Ma arvan, et ristiisal ei oleks selle vastu midagi." Viimased sõnad tulid välja vaikse mõminaga. Merilyn jäi Miku sülle magama. "Unimüts." sosistas Mikk ja tegi Merilynile pea peale musi. "Millal see jobu tuleb üldse?" küsis ta siis ja vaatas ukse poole.

"Kurat, et poisid tüdrukute magamistuppa ei saa!" ütles Brennu kibestunult. "Nad võiksid ruttu tulla, mul homme varakult trenn. Mul on sellest juba tasakesti kõrini juba! Samal ajal võiksin Daeneryst kabistada." lisas ta vaikselt ja kurvalt.

"Nad meie omasse saavad." ütles Mikk vaikselt. "Õnneks pole mul vaja praegu kuskile minna. Aga kui läheks täna magama, homme räägime Carmeni ja selle Martiniga koos." poisi nimi tuli väga vaevaliselt üle Miku huulte. Merilyn sättis end veidi paremini ja võttis Mikult ümbert kinni ise ikka veel magades.

"Kui nemad meie omasse saavad, siis miks tüdrukud koguaeg poiste magamistoas ei ole !?" küsis Brennu ärevamaks muutudes. "Mikk, aja Merka üles, et ta saaks Dany üles ajada. Siis ta tuleks minu kaissu magama! Mis ta seal üleval ikka üksi tekiall on?" Brennul tuli unistav ilme näkku. "Mul ei ole vist enam und." lisas ta kurikavala naeratusega.

"Ma olen ka selle peale mõelnud." ütles Mikk vaikselt ja silitas Merilyni pead. "Mina teda üles ei aja. Ma parem viin ta tuttu." ütles ta Brendonile ja hakkas tõusma. Merilyn ehmatas selle peale üles ja lõi oma pea vastu Miku lõuga. "Musikene, vabandust. Ma ei tahtnud nii. Said sa väga haiget?" hakkas Merilyn kohe vabandama. "Kõik on korras. Kuidas tudusid?" "Oh. Ma olen ikka veel väsinud. Ma vist lähen tuttu. Miks ma üldse ärkasin?" "Ma tahtsin sind tuttu viia." "Sa ei saa meie magamistuppa." "Ma tean." ütles Mikk salakavala naeratusega ja tegi Merilynile musi. "Aga Martin pole tulnud?" küsis ta siis. "Mkm." "Ok. Te minge ka parem magama."

Dany roomas pahuralt hommikumantlis alla ja üllatus teisi nähes. "Miks te ei maga?" küsis ta silmi hõõrudes. "Ma mõtlesin,et teeks teed. Uni ei tulegi nii kergelt, aga väss olen küll." Brennu naeris, jooksis Dany juurde, võttis ta sülle ja viis ta poiste magamistuppa. "Misasja?!" küsis Dany. "Kuss, täna magad sa minu kaisus!" Brennu tegi talle põsele musi, pani enda voodile pikali ja siis ronisid koos tekialla. Brendon võttis Danyl ümbert kinni ja sosistas:" Head ööd, musike." Dany keeras end ümber, vaatas Brennu silmadesse, tegi talle musi ja ütles:" Ööd,"

Merilyn ajas end püsti, tegi Mikule musi ja tuikus magamistoa poole. Esimese seina najale jäi ta seisma ja magama. "Ma viin su tuttu." ütles Mikk, kuid Merilyn ütles "Ei ole vaja. Ma saan hakkama." ta vaarus magamistoa ukse juurde ja läks sealt sisse. Ta kõndis tasakesti voodini ja jäi kohe magama.
Mikk läks ka magamistuppa. Ta läks oma voodisse ning tõmbas kardinad ette, et hommikul saaks kaua magada, ilma, et päike silma paistaks.

Carmen ja Martin jalutasid Gryffindori puhketoa poole. "Homseni" ütles Carmen uniselt ja andis poisile musi. "Ja vaata ette" hoiatas ta. "Nüüd on kindlasti ka Brennu sellest kuulnud ja kui sa ei taha homseks surnud mees olla, siis hoia neist eemale." "Küll ma hakkama saan" naeris Martin. Ta andis Carmenile veel ühe musi ning kõndis oma puhketuppa. Carmen kõndis uniselt portreeavast sisse ja nägi oma üllatuseks, et Anete istus ikka veel üleval. "Kuidas Keviniga läks?" küsis ta vaikselt. "Paremini kui sinul ja Martinil" vastas Anete. "Ta tuli ilmselt peole ka ainult selleks, et sind näha." Carmen vaikis hetke. Anete tõusis püsti ja haigutas. "Ma lähen vist magama. Tuled ka?" Carmen tõusis nõustudes püsti ning nad kõndisid koos magamistubade poole.
Martin astus Rawenclavi puhketuppa. Seal polnud mitte kedagi ja Martin kõndis rõõmsalt voodini.

Kui Merilyn pühapäeval ärkas oli kell juba 12. Ta kõndis aeglaselt pessu ja pani end riidesse. Siis läks istus puhketuppa kamina ette ja kammis oma märgi juukseid. Varsti tuli uksest sisse Mikk. "Lõpuks." ütles poiss vaikselt ja istus Merilyni kõrvale. "Sa juba ammu üleval?" küsis Merilyn ja tegi Mikule musi. "Mhmh. Mingi... Kümnest vist." "Ma tõusin kaheteist ajal. Uni oli tohutu." "Näha on." Mikk kohendas tuld kaminas ja vaatas puhketoas ringi. "Sa Martinit pole näinud?" küsis poiss siis mõtlikult. "Ei. Mis tahad üldse temast." "Rääkida tahaks." "Millest? Sa ei saa olla selline suur hoolitsev venna koguaeg! Kujuta ette, kui mul ja Danyl oleksid vanemad vennad. Saate aru. Te oleks surnud juba! Jäta nad natukeseks rahule. Las nad saavad omaette hakkama." "Sa ei tunne Carmenit. Ta võib haiget saada. Ja mina olen see, kes temaga koos elab." "Ma tean, et ma ei tunne Carmenit nii hästi, kui sina, aga ma tunnen tüdrukuid. Kui nad tahavad, on nad väga tugevad, kas tead." "Ma tean." "Ära mossita siis." "Aga rääkida tahan ma temaga ikkagi." Merilyn raputas imestunult pead ja pani juuksed patsi. "Mis me teeme üldse täna?" küsis ta veidi aja pärast. "Vedeleme niisama." vastas Mikk diivanile pikali visates. "Olgu siis nii." ütles Merilyn ja vaatas leeke.

Dany ärkas Brennu kaisus üles. "Hommik," sosistas ta vaikselt ja tegi poisile musi. Brennu aga magas edasi. "Unekott." pomises Dany, pani riidesse, kammis juuksed, ronis pessu ja tuli siis tagasi. Kell oli üks. "Ärka üles, unimüts!" lõugas ta siis järsku. Brennu tõusis ruttu istukile ja mõmises:" Möh... m-misasja." siis nägi ta Danyt, võttis talt ümbert kinni ja tiris uuesti voodisse. "Mis kell on?" "Palju." "Mmm... Tahaks õhtut juba." sosistas ta kavala muigega. "Ära liiga ära harju. Vahepeal tahan ma omas voodis ka magada. Sa laiutad!" ütles Dany ja virutas talle õrnalt padjaga. "Käi pesemas ära ja pane riidesse. Pärast kobime kööki mugimist pätsama." Brennu pani aga pea padjale ja pomises:"Ma ei viitsi end liigutada... Ma lähen alles siis pessu, kui sa ka kaasa tuled." lisas ta silma tehes. Dany virutas talle jälle padjaga. "Jääb ära. Ruttu püsti !" ning ta jalutas magamistoast välja. Ta nägi Merkat ja Mikku diivanil lebotamas. "Hommikust!" ütles ta neile sädeledes. "Kuidas teil öö möödus siis ka?"

"Hommikust." ütles Merilyn vaikselt. "Hommik." ütles ka Mikk, kellel oli märgatavalt elavam hääl. "Ma oleks tahtnud rohkem magada. Mu arust on kaksteist liiga vara ärgata." ütles Merilyn. "Kuidas ise magasid? küsis Mikk ja jõi vett pudelist, mis ta diivani alt leidis.

Carmen tundis, kuidas keegi teda padjaga viskas ning ta lõi silmad lahti. "Mis toimub?" küsis ta segaselt. "Ärka üles" ütles Anete. "Kell on 1 juba." Carmen vaatas oma kella. "Millal sa ärkasid?" küsis ta Anetelt. "Umbes poole kaheteist ajal." "Okei." Carmen pani ennast kiiruga riidesse ning ronis pessu. Kui ta tagasi tuli, polnud Anetet enam puhketoas. Carmen kõndis Suurde Saali. Ta tegi endale ühe võileiva ja läks vestibüüli. Seal nägi ta Martinit. "Hommik" ütles ta tervituseks. "Hommik" vastas Martin ja andis Carmenile musi. "Sa eile Mikku ja Brennut nägid?" küsis Carmen. "Ei" vastas Martin. "Nad magasid ilmselt." Carmen naeratas. "Noh, vedas sul siis." "Ega nad nii hullud ka ei ole ju" ütles Martin. Carmen raputas pead. "Sa ei tunne neid." "Ära minu pärast muretse." ütles Martin rõõmsalt. "Mis teeme nüüd?" "Ma ei tea, läheks õue näiteks" pakkus Carmen. Martin nõustus ja nad kõndisid koos välisuksest välja.

"Ma magasin kella üheni. Brennu arvatavasti ikka veel põõnab." lisas ta ja vaatas poiste magamistoa ukse poole. "Mis te siis täna teete? Kurat, et Brennul koguaeg trennid on. Just siis tuli Brennu haigutades puhketupp, juuksed veel niisked. "Tsauki." mõmises ta teistele, võttis Danyl ümbert kinni ja sosistas:"Mul on kõht tühi." "No aga läheme siis kööki." "Ma ei mõtle sööki." ütles Brennu kähiseval häälel. "Totu, mul on ka kõht tühi, aga ma eelistaks hetkel sööki." ta tegi poisile silma ja ronis puhketoast välja."Hiljem näeme !" hüüdis ta Merkale ja Mikule. Dany ja Brendon jalutasid kööki, seal olles tervitasid majahaldjaid ja ütlesid, mida nad süüa sooviksid. Peale suurt söömingut tänasid nad söögi eest ja kobisid puhketoa poole."Ma peaks hakkama varsti trenni minema." sõnas Brennu. "Mhh.. Olgu." "Tuled vaatama?" "Näkää, väljas on suht jahe." "Mmm.. Olgu." mõmises Brendon. Puhketuppa jõudes läks Brennu oma lendluudpalli asjade järgi, Dany aga istus tugitoolile ja võlus kaminas olevat tuld, nii et see muutis kuju ja värvi.

"Näeme!" hüüdsid Merilyn ja Mikk ja tõusid normaalselt istukile. Kui Dany ja Brennu läinud olid, pakkus Merilyn välja, et võiks õue minna. "Minugi poolest." ütles Mikk ja noored jalutasid puhketoast välja. Vestibüülist läbi minnes võtsid nad korraks korraks istet enda pingil ja läksid siis õue. Merilyn tundis kohe, et külm on, Mikk aga märkas sootuks teist asja. "Vaata kes seal on." ütles ta vaikselt. "Kes? Kus?" küsis Merilyn ja vaatas ringi. "Carmen ja Martin." sisistas Mikk poisi nime läbi hammaste. "Ära hakka peale. Me räägime nendega õhtul. Ma saadan neile kirja." ütles Merilyn ja võttis taskust pärgamendi ning sule. Kallis Carmen, kirjutas ta. Mikk ja Brendon ei saa rahu ja ma arvasin, et kõige parem oleks, kui me kuuekesti räägiks õhtul millalgi. Õhtusöögi ajal sobib? Ei. Peale seda. Peale õhtusööki vestibüülis. Mina, Mikk, Daenerys, Brendon, Sina ja Martin. Ok? Näeme! Merilyn sai kirja valmis ja Mikule näitamata saatis selle Carmeni poole lendu. "Mis seal kirjas oli?" küsis Mikk kohe. "Peale õhtusööki, vestibüülis." vastas Merilyn ja võttis poisil käest kinni ja vedas ta noortest eemale. "Meie lähme lendluupalli väljakule." ütles tüdruk otsustavalt ja sinna nad suundusidki. Istunud oma tavalisele kohale, vaatasid nad trenni pealt. "Miks sa ei mängi?" küsis Merilyn järsku lambist." "Ma pole kunagi sellest kirge leidnud nagu Brendon. Tal on see kuidagi veres. Ma ei viitsiks." "Ma ka ei elaks üle, kui sa seda mängiks. Ma ei näeks sind kunagi." ütles Merilyn ja pani pea poisi õlale.

Carmen püüdis kinni Merilyni saadetud kirja. "Näed" ütles ta Martinile. "Ma ütlesin, et mu vennad on meie peale pahased." "Kuidas sa üldse midagi teha saad, kui su vennad sind niimoodi valvavad koguaeg?" küsis Martin. "Ma ei tea, ma olen harjunud sellega juba." vastas Carmen. "Aga see on nõme. Muide, nad tahavad meid pärast õhtusööki vestibüülis näha." "Sobib" vastas Martin. Carmen kirjutas pärgamendi teisele poolele "okei" ning saatis selle Merilynile tagasi. Nad istusid natuke järve ääres ning lõpuks ütles Carmen: "Külm on, läheks sisse?" Martin nõustus ja nad kõndisid sisse. Seal istusid nad ühe vaba pingi peale.

"Näed. Carmen ja Martin tulevad. Mine veel räägi oma vennaga, ma lähen räägin Daenerysega." ütles Merilyn Carmeni vastust nähes ja tõusis püsti. "Kohe lähed?" küsis Mikk ja haaras tüdruku käest. "Kohe jah." vastas Merilyn ja tegi Mikule musi. Ta lahkus lendluupalliväljakult ja suundus puhketuppa. Daenerys oli kamina ees ja Merilyn läks istus ta kõrvale. "Ma arvan, et me võidame järgmise mängu." ütles ta otsusekindlalt Danyle. "Brendon mängib hästi." lisas ta. "Tegelt oli mul jutt ka. Peale õhtusööki. Vestibüülis. Mikk, mina, Brendon, sina, Martin ja Carmen. Las nad räägivad omavahel asjad selgeks ja siis on rahu majas ehk."
Mikk ootas, kuni Brennul trenn lõppes ja läks siis tema juurde. "Tšau. Hea mäng oli täna." alustas ta ettevaatlikult. "Mis peale seda nüüd teed?"

Dany ajas silmad pärani, vaatas Merkale otsa ja ütles:" Misasja? Mingi arvete klaarimine või? Ma ei saa nendest poistest aru. Las siis Carmen ja Martin lõbutsevad!" Ta vaatas mornil ilmel aknast välja. "Ma saan aru küll sellest, et Brennu tahab saada rahvusvaheliseks lendluudpalli mängijaks, aga see on nii jube, kuidas ta pea iga päev peab trennis istuma. Ma loodan, et nad võidavad. Siis äkki nad saavad rohkem puhata."
Brennu ronis oma luualt maha, jalutas Miku poole ja vastas siis ta küsimusele:" Ma arvatavasti lähen pesema, võtan Dany ja hiilime magamistuppa ära. Täna võiks varakult põhku keerata. Miks küsid?"

"Kuule, ma pean minema" ütles Martin. "Ma jäin nõiajookides peale tunde." "Tsau" ütles Carmen ja tegi Martinile musi. "Sa õhtusöögiks ikka tagasi jõuad?" küsis ta. "Siis kui me Brennu, Miku, Merilyni ja Danyga kokku saame?" "Ikka" vastas Martin ning kiirustas minema. Carmen kõndis aeglaselt Gryffindori puhketuppa. Ta istus ühte tugitooli Anete kõrvale. "Mis teed?" küsis Carmen. "Õpin" vastas Anete ja piilus Kevini poole. Kui ta nägi, et Carmen teda vahtis, punastas ta ning vaatas uuesti raamatusse. Natukese aja pärast märkas Carmen, et Kevin piilus nende poole. "See ei saa nii edasi kesta" mõtles Carmen vihaselt. Ta kõndis Kevini juurde. "Tsau" ültes ta tervituseks. Kevin pomises midagi. "Oled sa mu peale vihane?" küsis Carmen. Kevin ei vastanud midagi. "Sorry" ütles Carmen vaikselt. "Aga sa oled minu jaoks lihtsalt üks hea sõber." "Ega ma tegelt ei mõelnudki, et siit midagi välja tuleb." ütles Kevin lõpuks. "No siis on ju kõik korras" ütles Carmen rõõmsalt. "Lepime ära." "Fain" ütles Kevin ja nad kallistasid. Carmen nägi, kuidas Anete puhketoast välja jooksis. "No tõesti" ütles Carmen vihaselt. "Nüüd see ka veel." Ta jooksis Anetele järgi. "Oota" hüüdis ta. "Mida?" küsis Anete. "Me leppisime Keviniga ära." "Tore siis" "Ta ei ole enam minu ja Martini peale pahane. Ja meie vahel pole midagi" lisas ta vihaselt Anete ilme peale. "Sa peaksid ka temaga ära leppima" ütles ta natukese aja pärast. "Ei" ütles Anete. "Palun." "Ma lähen teen oma kodutöö lõpuni, aga kui Kevin ise minuga rääkima ei tule, siis mina ka vabandama ei lähe." Anete kõdis Gryffindori puhketuppa ning Carmen jäi muiates Martinit ootama.

"Me läksime täna välja, Mikk tahtis Martinile kallale minna. Või noh. Ma ei tea. Ilme oli tal küll selline. Ja siis ma arvasin, et kui nad tahavad rääkida, siis on parem kui me seal oleme. Noh. Ehk nad siis ei tapa teineteist nii kiiresti ära." seletas Merilyn. "Ma ei usu. Kes see meie kapten ongi? Ta ju ei lase üldse puhata!" Merilyn raputas imestunult pead ja vaatas leeke.
"Ma arvan, et täna sa ei saa nii vara magama." ütles Mikk Brendonile, kui nad riietusruumide poole jalutasid. "Me lähme räägime täna peale õhtusööki selle Martiniga. Merks korraldas kuidagi nii, et peale õhtusööki oleme vestibüülis kuuekesti. Ma ei saa aru, miks kuuekesti. Me saaks kolmekesti ka hakkama."

"Appi, no on ikka mehed.Peab olema jah valves, pärast lähevad kallale." sõnas Dany ja ohkas. "Muide, meil on kapten see Todd. Täielik jobu. Hea kapten siiski." Ta tõusis püsti, ringutas ja vaatas akna poole. Seal oli suur süsimust öökull. Dany laskis ta sisse:" Kellele see küll on?" ta vaatas kirjal olevat nime. See oli talle. Ta tundis käekirja ära. Kirja lahti sidunud, andis ta öökullile küpsise ja võlus pisikesse kaussi veidi vett. "Ma ei saa aru, miks ta mulle koguaeg kirjutab." ütles ta tugitoolile istudes. Ta luges kirja läbi ja peitis näo kätesse. Kogunud end veidi, pühkis ta pisara ära ja viskas kirja tulle.
"Muidugi saaks kolmekesti hakkama! Me ajame asjad kiirelt ja korralikult ära." ütles Brennu vihaselt, kui nad hakkasid riietusruumide juurde jalutama. "Eks need tüdrukud jäävadki ette! Kurat. Mh..." ta rahunes veidi ja vaatas taevasse. "Ma hakkan tasapisi lendluudpalli vihkama. Ma ei saa enam üldse Danyga koos olla. Mõtlesin vahepeal võistkonnast ära tulla aga ma tahan ju sellega tulevikus ka tegelema hakata. Peaks Toddiga rääkima, et ta asja lõdvemaks laseks. Meil pole mitu aastat nii head koosseisu olnud. " Brennu kobis masendunud ilmel riietusruumi, käis ruttu pesus ära, vahetas riided ja läks Mikuga Suure Saali poole, et sööma minna.

Merilyn lohutas Danyt veidikene. "Aga ära siis kirjuta talle vastu. Või ütle talle, et ta ei kirjutaks sulle." tüdruk tegi öökullile pai. "Ah Todd. Mitmendas ta käib? Seitsmendas? Ma ei tea teda eriti. Pole teda näinudki." Merilyn mõtles veidi ja vaatas siis kella. "Ma arvan, et me peaks nüüd sööma minema. Ma arvan, et poisid juba söövad."
"Ma arvan, et kui sa tõesti tahad seda mängida tulevikus, siis ära küll ära tule. Räägi parem selle Toddiga. Ta võtab jah asju veits karmilt." ütles Mikk, kui nad kõndisid. "Te mängite superhästi. Millal Hufflepuffi mäng on?" küsis Mikk siis.