HP rollimäng

"Issake!" ütles Merilyn küpsise vahepeal. "Me peame nagu rämekuumad riided leidma endale." Ta jäi korraks mõttesse. "Ma arvan, et ärme teeme rohkem plaane. Vb ta ei saagi tulla ja siis on metsas. Siis ma võin suga hängida, kui tahad."
"Mhmh." Kordas Mikk. "Ma ka ei saa aru, miks, aga eks iga tüdruku elus on vist aeg, kui nad tahavad ilusaid poisse, mitte ajudega poisse." Poiss jäi korraks mõttesse. "Huvitav, kas Merks ka mingi jobuga käis..." Ta vahtis enda ette minuti ja siis vaatas taas vennale otsa. "Mis nüüd muidu peale hakkad selle teadmisega?

"Ongi.. Aga jahm.. Eks näis... Ma lõpetan kirja ära, siis läheme otsime öökulli ja sulle süüa. " Dany muigas endamisi ja kirjutas lõpuni. Kirja ära kuivatanud ja kokku murdnud, võttis ta oma jaki, pani selga ja ütles:" Noh, liigume! "
"Eks mul pole midagi selle teadmisega teha...Sitasti valib mehi... Tõsiselt." ütles Brendon endamisi ja siis vaatas äkitselt Mikule otsa. "Merilynil oli ju mingi tüüps.. Jõhker kapp... Lõpetas juba ammu. Ma ei mäleta ta nime. " siis istus ta Miku kõrvale. "Mida ma Danyga nüüd teen? Ta ei anna mulle elusees andeks ju !"

"Peaks õppima veits vist." ütles Janette ning tegi koti lahti. "Peaks jah." ütles Lisandra ning hakkas kotis sobrama. "Sul jälle õpitud jah ?" küsis Janette õele küsivalt otsa vaadates, ning ühtlasi muiates. "Jah." vastas Kathy ning naeratas oma "Maeitahõppimisthiljapealejätta" naeratust. "Viitsiks mina ka nii õppida." ütles Lisandra ning ohkas. "Tunnikontroll on homme muundamises." ütles Janette ning haaras võlukepi ja hakkas kõike võimalikku muundama.

Merilyn vaatas ennast korraks peeglist ja läks siis Dany järel uksest välja. "Kus Teddy elab üldse?" tundis Merilyn järsku huvi. "Ma pole temaga nagu üldse rääkinud." Nad jalutasid mööda inimtühje koridore öökullimaja poole.
"Ega sa ise naisi paremini ei vali." Mikk raputas pead. "Candice. Hoia ja keela!" ütles ta vaikselt. "A ma tean seda kappi. Ja kusjuures ma ka ei mäleta ta nime. Mingi jorss oli küll jah. Noh. Ma ei tea." Mikk vaatas Ravenclaw' puhketoa poole. "Miks seal pime on?" küsis ta vaikselt. "Enivei. Ma arvan, et räägi temaga, isegi, kui ta sulle andeks ei anna, oleks ju ikka tore sõbrad edasi olla või mis?"

Carmen märkas eemal Mikku ja Brennut ja ta nihkus neile veidi lähemale. Talle ei tundunud, nagu oleksid nad kahekesi tülitsenud. Carmen nihkus veel lähemale. Ta kuulis, kuidas Mikk ja Brennu arutasid Merilyni ja Dany eelmiste poiste üle. "Oma väiket õde ei tule mitte keegi vaatama" mõtles Carmen tahtmatult ja solvunult. Tegelikult ta ei soovinudki hetkel teisi (Isegi siis, kui ta oleks hetkel haiglatiivas olnud.) Lihtsalt... Carmen oleks tahtnud, et ka Mikk oleks teda vaatama tulnud. Et ta ikka teaks, et suured vennad temast hoolivad. No ja Brennugi oli ju tegelikult ainult korraks "vabandust" öelnud ja siis uksest välja jooksnud. Carmen vihkas ennast nende mõtete pärast. Ta teadis, et Brennu tahab tegelikult Danyga olla ning et tal on hetkel probleeme. Ja Mikk ei ole sellest tema loost võib-olla veel kuulnudki. "Ju ma siis ootan lihtsalt liiga palju" mõtles Carmen omaette. "Neil mõlemal on oma elu ju, nad ei peagi oma väikest õde vaatamas käima." Jälle kisuti see teema sisse, mida Carmen püüdis maha suruda. Ta teadis, et Martin ja Anete muretsesid tema pärast, ta lihtsalt tahtis tõestust sellele, et ta vennad ikka hoolivad temast niigi palju, et teda korraks vaatama tulla. Tegelikult teadis ta niigi, et suured vennad teda armastavad, lihtsalt, neil on oma elu ka. Carmen kõndis kurvalt puhketuppa. "Sind lasti haiglatiivast välja?" hüüdis Anete rõõmsalt. "Ma, noh, midagi sinnapoole." vastas Carmen. Anete pilk muutus kohe teravaks. "Jah, lasti" ohkas Carmen. Anete vahtis teda veel veidi kahtlustavalt, kuid muutus siis uuesti rõõmsaks. Kui südaöö kätte jõudis ja Anete koos teistega magama läks, jäi Carmen tugitooli istuma ja leeke vahtima. "Oleks Martin ometi Gryffindors" mõtles Carmen. "Oleks keegi, kelle kaissu pugeda." Carmen keris end tugitoolis kerra ning jäi vaikselt magama.

"Ega ma täpselt ei teagi,aga eks ta kuskil töö lähedal ela..." sõnas Dany ja vaatas end ühest peeglist keset koridori. "Peaks uue soengu tegema endale." ta vaatas veel minuti ja mõtles pingsalt, tõstis võlukepi pea juurde ja liigutas seda. Hetkega muutusid ta juuksed paari tooni võrra heledamaks ja volüümikamaks. "Palju parem. Lihtne, aga nunnu. Mis sa arvad? "
"Ära jama... Minuga oli Candice jumalast normaalne... Kuigi jahm, lõpus keeras ta ära. " Brennu sügas kukalt ja vaatas puhketoa poole. "Kõik magavad juba? Kell on jah muidu suht palju... Aga tead... Parem ma üritan ise temaga rääkida, kui sellest midagi välja ei tule, siis ürita ise talle mõistus pähe ajada... Kuigi ma ei imestaks, kui ta mu rotiks muudaks." ütles ta õlakehitusega ja hõõrus käsi. "Jahedaks läheb ja öökullid on liikvel, pärast pasandavad meid täis... Läheme parem sisse."

Carmen ärkas keset ööd üles. Ta ronis vaikselt enda voodisse. Äkitselt tuli talle meelde, et käes oli kolmapäev. "Kurat, ma unustasin homseks õppida" pomises ta vaikselt. "Nüüd, kus ma haiglatiivast ära tulin, ei mõju mingi vabandus ka enam ilmselt. Ma saan homme kõvasti õiendada" mõtles Carmen kurvalt. "Eriti selle pärast, et ma haiglatiivast ära jooksin." Carmen otsis kotist välja oma nõiajookide õpiku ning viskas ennast kõhuli voodisse. Kell oli peaaegu pool kolm, kui ta kõik lõpetas. Haigutades viskas Carmen asjad koolikotti ja tõmbas teki üle pea.

Janette magas see öö rahutult. Ta nägi koguaeg unes, kuidas ta Marki'ile kirja kotti topib, ning teised seda näevad ja naerma hakkavad. Ta rabeles voodis kuni leidis end lõpuks pikali maas lebamas. Tema klassiõde Lucia oli selle peale üles ärganud ning vahtis nüüd juhmilt ringi. Janette muigas ning lausus: "Ma kukkusin lihtsalt voodist,muud midagi." "Ahah." ühmas Lucia unesegaselt ning tõmbas voodile eesriide uuesti ette. "Kui ta nii unesegane poleks olnud, oleks ta ennast surnuks naernud." mõtles Janette ning läks tagasi voodisse. Ta jäi uuesti magama. Kui ta uuesti ärkas,oli käes juba hommik.

"Londonis vä? Oh vinks!" Merilyn oli vaimustunud. Siis märkas Dany soengut. "Jah. Päris numps. Lillaks ei taha oma juukseid jälle värvida?" küsis ta siis naljatades.
"Mhmh. Eks anna teada, kui midagi vaja on." ütles Mikk ja tõusis. Vennad jalutasid kooli poole. "Mis sa enne Carmeni kohta rääkisid? Haiglatiivas on vä?" küsis Mikk vestibüülis. Brendon noogutas. "Lähme sinna?" küsis Mikk koridoris, kust vasakule jäi puhketuba ning paremal haiglatiiba viiv koridor. "Ma lähen magama." ütles Brendon ning Mikk soovs talle head-ööd. Poiss sammus haiglatiiva ukse juurde ning jäi selle ees seisma. Vaatas veidi enda ümber ringi ning avas siis ukse. Kõik voodid olid tühjad. "Fakk." pomises Mikk vaikselt ning ronis Ravenclaw magamistuppa ning uinus peagi oma voodis.



Ma tahtsin öelda, et Ravenclw'i on vale. See ongi ainult Ravenclaw. Isegi, kui on lauses läks oma puhketuppa, siis kas Ravenclawlaste või Ravenclaw puhketuppa. Tänan tähelepanu eest. (:

Ok, uus hommik siis


Carmen magas hommikul sisse. Ta ei jõudnud hommikul sööma ning jookisis kohe esimesse tundi. Selleks oli ennustamine. "Sul ka nõme päev täna?" küsis Anete, kui ta nägi Carmeni ilmet. "Mhm" vastas Carmen. "Mis juhtus siis?" küsis Anete. "Sa ei taha teada." vastas Carmen. "Räägi" nurus Anete. "Ma põgenesin eile haiglatiivast, õppisin öösel kella kolmeni, magasin täna hommikul sisse, ei jõudnud hommikusöögile, täna saan proua Pomfreylt kindlasti kärada, Võlukunsti ajaloo töös saan täna mingi viletsa, sest seda ma ei jõudnud üldse eile õppida." Carmen pidas pausi. "Räägin veel?" Anete kuulas teda imestunult. "Ja ma ei kavatsegi haiglatiiba tagasi minna" lisas Carmen, kui Anete pilk teda teravalt vahtis. Just siis jõudis nendeni õps ning Carmen jäi vait.

Kui Janette, Lisandra ja Kathy olid ära söönud ja pesemas käinud, läksid nad kõik tundidesse. Kathy läks muundamisse ja Janette ning Lisandra mustade jõudude vastasesse kaitsesse. Täna õppisid nad kilbiloitsu. "Oh ma oskan seda juba ammu,"ütles Lisandra ning pööritas silmi. Ta oli ka ainuke,kes sai hindeks "Oivalise" Pärast seda tundi oli neil üks vaba tund. Janette mõtles kirja peale,ning ütles: "Lähme puhketuppa," Lisandra oli nõus ning nad läksid puhketuppa. Seal silmas Janette Mark'i ning ta suundus poisi poole. "Kas siin on vaba?" küsis ta. "Jah." ütles poiss ning tüdrukud istusid,kuigi Lisandra sositas :" Siin on vabu kohti küllaga." Aga Janette ütles :"Mängiksime õige kaarte, mul on nii igav." "kas kellelgi kaarte on?" "Mul kotis peaks olema, ütles Mark. "Kui sa otsida viitsid." ning Janette hakkas kõigepealt enda kotis sobrama, ning võttis sealt märkamatult ümbriku, pistis selle Mark'i koti, ning tõmbas välja kaardipaki.

Dany osutas korraks oma juustele ja need läksid lillaks. "Mkm... Lilla ei ole minu värv." ta viibutas uuesti ja ta heledad juuksed olid tagasi, kuid pisikese helesinise salguga."Votak. Aitab küll.. Läheme saadame kirja ära." Tagasi tulles oli neil pisike jama Peeves´iga, kuid nad jõudsid ilusti puhketuppa. Dany vajus väsinult magama ja üritas mitte Brendonile mõelda. Hommikul ärkas ta väga vara, sättis end ja läks sööma. Kedagi ei paistnud veel üleval olevat. Ta lõpetas just röstsaia söömist, kui üks öökull tema ette laskus. "Misasja !? Kas see on minule?" ta vaatas kirjal olevat nime. See oligi talle. "Teddy ei saadaks nii ruttu vastuse tagasi." Ta luges kirja läbi, naeratas ja jooksis puhketuppa tagasi, et Merilyn üles ajada. "TA TULEB ! TA TULEB! Tal on siis puhkus ja ta saab tulla ! " Dany tantsis mööda puhketuba.

Merilyn ehmatas ülesse ja pistis kilujuma. "Lollakas! Ma ehmatasin!" hüüdis ta rahunedes. "Mis sa ütlesdki?" küsis Merilyn ja viskas voodile pikali. "Kes tuleb? Teddy?" järsku oli ta tikksirgelt voodis ja kiljus jälle. Mõne aja pärast ütles. "Ja meil pole midagi selga panna!" Tüdruk jooksis voodist välja ja ronis oma kapi juurde. "Kurat ma kõik head riided koju olen jätt." pomises ta vaikselt kapis sobrades. Siis vaatas ennast peeglist, mis oli kapi siseküljel. "Issake! Milline ma välja näen!" karjus ta oma salkus juukseid ja padjanägu nähes. Ta haaras kiiresti rätiku ja jooksis pesuruumi poole. Uksel hüüdis veel "Räägime hiljem!" ja läinud ta oligi.

Dany hakkas naerma, istus Merilyni voodile ja luges kirja uuesti läbi ning ootas millal Merka pesust tuleb.
Brendon aga ärkas alles, kuna arvas, et kuulis kiljumist. Ta ajas end püsti, käis ruttu pesus ära ja ronis sööma. Tuju oli tal ülimalt sitt... "Hommikust," ütles ta Mikule ja istus ta kõrvale.

Merilyn läks pessu. Puhketoast läbi minnes libises ta pilk kellale. "Äää!" kiljus ta ja jooksis kiiresti pesema. Kümne minuti pärast oli ta magamistoas ja pani end riidesse. "A kust me saame endale normaalseid riideid? Rüüdega eriti ei läheks ju." ütles Merilyn ripsmeid värvides.
"Hommikust." ütles Mikk ja võttis veel ühe lonksu kohvi. "Kuidas sliipisid?" küsis poiss seejärel ja vaatas lakke, ega posti ei tule.

"Ma ei tea !" hüüdis Dany, kes võlukepiga oma ripsmeid koolutas. "Äkki käime varakult külast läbi, seal on üks pood, kus on riideid ja vaatab sealt." Ta vaatas Merilynile ahastatult otsa.
"Mis sa ise arvad? Danyt pole näinud? Tahaks temaga täna juba ära rääkida." Brendon kallas enda helvestele piima juurde ja pätsas kandiku pealt saiakese.

"Lähme jaaa!" kiljus Merilyn ja viimistles veel oma ripsmeid veidi. "Aga enne lähme sööma, sest mul on tunne, et mu kõht on sissepoole kumer." ütles Merilyn ja pani kapi ukse kinni.
"Mm. Ei ole näind teda. Sa Merilyni pole näind?" küsis Mikk ja vaatas saali ukse poole. "Ma arvan, et nad tulevad varsti. Kui ei, siis on metsas."

Janette teadis, et Mark on kaardimängus halb, ning tal oli väga igav. "Kuule, ma pean vist veits kordama." ütles ta ning kõndis teise laua äärde. "Jah, ma arvan et ka mina pean kordama." ütles Lisandra ning naeratas. "Sa oskad ikka palju paremini valetada kui mina." sositas Janette talle kõrva.

"Ma just tulin söömast.. Oota, ma võtan omal asjad kaasa. Tulen suga kaasa ja ronin siis otse tundi. Mis meil muidu esimene on?" ta võttis oma koti ja pani üle õla."Lähme?"
Brendon sõi suu tühjaks ja ütles siis:" Mkm.. Pole näinud... Aga jahm.. Praegu alles hommik, küll me neid näeme." natukese aja pärast lisas ta:" Ma loodan, et mind täna haiglatiiba ei topita. Dany on vihasena üpris jõhker."

"Ma olen küll näljane." ütles Merilyn, kui ta trepi käsipuud liumäena kasutas. All kohendas veel veidi juukseid ja küsis siis. "Mis see... Teddy kirjutas ka?"
"Mm." Mikk võttis lihapiruka ja hakkas seda sööma. "Ma loodan ka, et sind ei panda haiglatiiba. Ma ei tahaks, et kõik mu sugulased seal on." Poiss võttis suure ampsu ja rääkis siis täis suuga edasi. "Šaad arhu. M käišin eilä haighlatiivas." võttis lonksu mahla ja rääkis edasi. "Arva ära, keda seal ei olnud."

"millal sa näljane ei ole?" küsis Dany naerdes. "Ega ta midagi erilist ei rääkind.. Loe, kui tahad.. Ma ei hakka keelama." ning ulatas Merilynile kirja. Ta läks ees Suurde Saali, nägi Brendonit, vaatas meelega mujale ja pööras ümber. "Liigu nüüd, sa saad laua taga ka seda lugeda!"
"Carmen?" küsis Brendon ja lõpetas helveste õgimise. Siis nägi ta Danyt. "Hakkab pihta. Ta ei tundu eriti vihane... Ja seal on Merka ka !" Brendoni kõhust käis jõnks läbi. Ta aimas, et asi läheb raskeks ära. "Mis ma teen? Lähen räägin temaga praegu või hiljem?"

Merilyn naeris ja võttis siis kirja enda kätte. "Miks ta siia südame joonistas?" küsis Merilyn järsku. Nad liikusid laua poole.
"Ma arvan, et räägid temaga nüüd. Äkki ta ei julge siis stseeni teha." ütles Mikk ja mugis veidi veel oma lihapirukat. Merilyn istus tema kõrvale. "Hommikust kallis!" hüüdis ta ja tegi poisi põsele musi. "IU!" hüüdis ta järgmisel hetkel. "Mida sa sööd?" Merilyn läks näost valgeks ning pööras pea kõrvale. "Lihapirukat. Tahad ka?" ütles Mikk suht tõsiselt. "Kergelt südant pahaks ajav asi." ütles tüdruk ja jõi klaasitäie vett. "Miks?" surkis Mikk. "Halvad mälestused. Enivei." tahtis Merilyn teemat lõpetada. "Kuidas magasid?" "Normaalselt." Mikk jõi klaasitäie mahla ning jäi istuma. Merilyn sõi ja viis siis vihast nõretava pilgu hetkeks Brendoni poole.

"Misasja !? Mis südame?" Dany rebis kirja ruttu Merilyni käest ära. "Näh! Ära tee selliseid nalju! " ütles ta hiljem, kui oli avastanud, et seal polnudki ühtegi südant.
"Ma usun, et stseeni suudab ta kõikjal teha." ütles Brendon vaikselt siis nägi ta Merilyni vihast pilku ja pani peaga vastu lauda ning ütles:" Ära vihka mind!"
Dany istus Miku ja Merilyni vastu ja võttis ühe õuna. Ta hoidus Brendoni poole vaatamast. Ta otsustas uuesti kirja lugeda.
"Huhh... Julge hundi rind on haavleid täis." ütles Brendon Mikule, tõusis püsti ja ronis teisele poole lauda. "Mida loed?" küsis ta Dany käest tasakesti. Dany ei vastanud talle. "Kuuled... Dany, musi.. Me peame sellest rääkima... " "Kahtlen." sisistas Dany läbi hammaste, tõusis püsti ja ütles Merilynile:" Ma lähen saadan Teddyle vastuse. Tunnis näeme." vaatas vihaselt Brennule otsa ja läks Suurest Saalist välja. "Ma lähen talle järgi." ütles Brennu ja jooksis minema.
"OOTA!" hüüdis ta tüdrukule järgi. "MIDA !?" Dany läks üha vihasemaks. "Saad aru, meie vahel on kõik läbi ! Rohkem ma sulle teisi võimalusi ei anna !" ta üritas oma häält võimalikult rahulikuna hoida, kuid ta värises vihast. "Aga... Vähemalt jääme sõpradeks edasi... Nii palju ju ikka võiks? Ma ei taha, et see nii lõppeks !" "Ja kelle süü see on, et see üldse lõppes !?" küsis Dany ja tuli Brendonile lähemale. "Kuula mind tähelepanelikult sest ma ei hakka end kordama..." ta astus veel ühe sammu poisi poole ning Brendonile märkamatult oli ta oma võlukepi välja võtnud. "Dany, musike, palun... Sõbrad võiks ju ikka olla ! Palun, mõtle selle üle, kui oled maha rahunenud!" Brendon astus paar sammu tagasi, kuid siis Dany pani oma võlukepi vastu Brendoni kõri ja surus tahest tahtmata. "Hoia.. Minust... Eemale. Või muidu... " Dany sisistas igat sõna ülimalt vaikselt, pööras end ümber ja läks kiirel kõnnil lossist välja. Brendon hõõrus oma kõri, kuna Dany võlukepp oli ta kaelale punase põletuse jätnud. "Ohtlik tüdruk..." sosistas ta omaette ja vaatas Danyle järgi. Ta otsustas tagasi Saali minna. Mikk ja Merilyn olid ikka veel seal. Ikka veel oma kaela hõõrudes istus ta nende vastu ja vaatas kurvalt Mikule otsa. "Vähemalt olen veel elus..." ütles ta vaikselt ja võttis lonksu vett.

"Mis tund nüüd hakkab?" küsis Lisandra ning Janette vaatas päevikusse. "Maagiliste olendite hooldamine." ütles Janette ning Lisandra puhkes selle peale naerma. "Mis sulle nalja teeb?" küsis Janette ning vaatas Lisnadrat kahtlustava pilguga.

Kui Dany ja Brennu olid eemale läinud, vaatas Merilyn Mikule otsa. "Mis sa arvad, on neil üldse veel kunagi võimalust?" küsis tüdruk. "Ma arvan, et Brendon oleks nõus üritama, aga Danyt ma ei tea." vastas Mikk edasi süües. "Daenerys ei andesta talle. Seda on täiega näha." ütles Merilyn ja surkis lusikaga piimakausis.
"Vedas sul." ütles Mikk, kui Brendon tagasi tuli. "Kullake. Näeme tunnis." ütles Merilyn ja tõusis lauast. Mikk avas suu, et midagi öelda, kuid Merilyn oli juba eemal ja kõndis välja. Vaatas veidi ringi ja silmas siis Danyt. "Kuule. Mis sa arvad, kas nv-l on külm ka vä?" viis ta jutu vanale teemale.

Brendon jõi vee lõpuni ja vaatas lusikalt kõri peegeldust:" Kas see on ikka väga julm?" küsis ta Mikult põletust näidates.
"Merka... Kui me temaga kokku saame, on juba november ! Loogiline, et külm on !" Dany tuju oli Brendoni pärast veidi sitt, kuid Teddyle mõeldes tekkis tal pisike naeratus näole.

"Ma arvan, et see paraneb ära. A kui sul on mark, siis mine küsi Pomfreylt midagi põletuse vastu." ütles Mikk ja jõi veel viimase lonksu mahla enne, kui tõusis. "Tuled ka tundi?" küsis ta siis Brendonilt.
"Ahjaa. Siis vist on jah külm. Ma mõtlesin, et vb otsiks mingid kenad kleidid. Aga kui november, siis november." Merilyn vaatas kella ja ütles siis. "Lihtsalt, et sa teaksid, kahe minuti pärast hakkab tund teises kooli otsas."

"Mm... Ausalt öeldes ei taha... Aga jahm.. Mis tund meil üldse hakkab?" küsis Brendon Mikult ja tõusis ka püsti.
"Ära muretse.. Küll me midagi leiame.." ütles Dany. "Misasja!? Kaks minutit !? Deem.. Oh, ma tean ühte lühemat teed klassi. Tule !" ja ta hakkas teisele poole jooksma.

"Ma ei teagi." ütles Mikk ja sirutas käe tunniplaani järgi. "Muundamine." ütles proffessor McGonagall Mikust ja Brendonist kiirelt mööda kõndides. "Ookei!" ütles Mikk ja vaatas Brendoni poole. See klass on ju siit nii kaugel!"
Merilyn jooksis talle järgi. "Klass on teisel pool ju!" hüüdis ta Danyle. Tüdruk ei teinud väljagi vaid jooksis edasi. "Kõrvaeero." sosistas Merilyn omaette.

"Ei midagi, tõesti, ei midagi." ütles Lisandra ning silmas siis seinakella. "Oh!" hüüatas ta. "Võta oma asjad ja lähme, vaata kella!" ütles ta Janett'ile oma kotti otsima hakates. "Issand, kus mu kott on?" küsis ta ning vaats Janett'ile otsa. "Äkki jätsid Mark'i laua juurde?" pakkus Janette, ning Lisandra tormas sinna, ning haaras oma koti. Koos jooksid nad mööda koridore, ning sealt õue, Hagridi majani.

Carmen suht magas ennustamises. Lõpuks tõi Anete togimine ta maa peale tagasi. "Mida?" küsis ta juhmilt. Anete osutas sõrmega õpetaja poole. Õps tuli vihasel ilmel nende poole. "Mida me tegema peame?" küsis Carmen kiiresti. "Vahi lihtsalt targal ilmel kerasse" soovitas Anete. Ta kõrgendas häält just siis, kui õps nendeni jõusis. "Ja kui arvestada veel hägust risti keras, siis ma arvan, et ma saan teisipäeval põletada ja kaotan laupäeval oma lõhnaõli ära." Carmen muutis oma turtsatuse kiiresti köhaks. "Väga hea" ütles õps hajameelselt ning kõndis neist eemale. "Issand, milline ma välja näen" hüüdis Carmen äkitselt Anetele. Ta vahtis keralt oma peegeldust. Soenguga jäi ta päris rahule, aga ta silmade all olid tumedad rõngad. "Carmen, millal sa viimati korralikult magada said?" küsis Anete. "Kolm-neli päeva tagasi" vastas Carmen väsinult. "Ja sa pole täna söönud ka midagi ju" lisas Anete murelikult. "Vahet pole, ma ootan lõunani" vastas Carmen. "Ja ma arvan, et seitsmendal novembril on mul oht jääda nohusse" lisas ta valjusti, kui õps neist uuesti mööda tuhises.

Jack oli ära õppinud ja töllerdas niisama koolis ringi. Ta käis mööda portreedest. Siis mõtles natuke kujudest ja vaimudest, kuni ta teele tuli peeves. See hakkas Jacki tindipottidega viskama, kuid Jack ütles ilmetult "Protego" ja kõik lendas peevesile tagasi, kuid tindipotid läksid tast muidugi läbi. peeves ainult naeris ja viskas uuesti. Nüüd Vanirile aitas. Ta sõnas kiirelt "Prefecto iliarel" ja Peeves lendas läbi õhu tagasi, kuni ta silmapiirilt kadus. Jack kõndis edasi.

Tüdrukud silmitsesid suure igavusega trahh-tagumikuga skruute, kuni Hagrid nendeni jõudis. "Mes,kas on ilusad loomad?" küsis ta ning naeratas. "Kas just ilusad..." pomises Janette, kuid Hagrid oli juba nendest vastust ootamat mööda läinud,ning järgmistelt midagi sarnast küsinud. Ja nõnda nende tund mööduski, Hagrid käis ringi ja küsis teiste arvamusi skruutide kohta, ja tunni lõpus otsustas ka natuke nendest elukatest lähemalt rääkida.

"Jõhker!" ütles Brendon ja pistsid Mikuga klassi poole jooksu.
Dany pööras ümber. "Tule nüüd ! Otsetee viib siit !" ja tõttas ühe seinavaiba juurde, võttis võlukepi, toksis seda kaks korda ja seal seisis uks. "Me jääme hiljaks !"

Hüpates mööda saiast erinevast kiirustavast õpilasest, jõudsid Mikk ja Brendon koridori lõppu just sel hetkel, kui kell helises. Viimase sajameetrise sirge jooksid nad väga kiiresti, sest vastasel korral oleks õpetaja väga närvi läinud.
Merilyn lisas hoogu ja tüdrukud läksid uksest läbi. "Issake! Millal seda viimati kasutati?" kiljatas ta hetke pärast. "Ega siin mingeid elukaid pole?"