HP rollimäng

"Ma käin vetsus ära." ütles Mikk tunni lõppedes. "Ma olen väljas." vastas Merilyn, tegi poisile musi ja läks õue poole. Vestibüülis tuli Brennu vastu. "Ain't you happy today." ütles Merilyn tervituse asemel. "Kus Dany on? Pole teda ammu näind." Merilyn vaatas vestibüülis ringi.

Carmen istus üksinda pingis. Anetet ja Kevinit polnud ikka veel näha. "Misasja?" mõtles ta omaette. "Kas Anete ning Kevin lepisid tõesti nii kiiresti?" Nad said tegelikult väga hästi läbi, aga Carmen poleks iialgi arvanud, et see neil nii kiiresti käib. Carmenist eespool istus äranutetud silmadega tüdruk, kes temast just enne tundide algust mööda jooksnud oli. Teist tüdrukut, keda narriti, klassis polnud. Carmen ei mõistnud, mis selles saladuses nii erilist oli, et kõik nüüd teda narrima pidid. "No kammoon, talle meeldis kunagi ammu majahaldjas, ega maailm läbi pole ju." Kui tunnid lõppesid, kõndis Carmen aegaselt Suurde Saali. Ta märkas Martinit ning sammus reipalt tema poole.

Janette oli eneselegi märkamatult magama jäänud ,ning kõik tunnid maha maganud. Ta ärkas üles selle peale,et puhketuppa astusid kaks kolmanda klassi tüdrukut,kes elavalt lobisesid. "Mis?" küsis Janette ning vaatas tüdrukute poole. "Mis kell on?" küsis ta. Tüdrukud ainult naersid ning Janette ütles: "Õigus,ma juba unustasin,et mind narritakse." ning sellepeale hakkasid tüdrukud veelgi rohkem naerma. "Kas te ei või juba seda naermist järele jätta,ah?" karjus Janette. "Kas te pole juba piisavalt naernud?" "See oli siis kui ma olin KAHEKSA aastane, issand jumal." kuid tüdrukud naersid ikka edasi. Sellepeale muutus Janette nii vihaseks, et haaras esimesel tüdrukul juustest ja tiris ta enda poole, õeldes :"Sa kas jääd vait või ma peksan su läbi,eksole?" ning kui ta seda oli õelnud,läksid nii tema kui ka teine tüdruk näost valgeks. "Ma.." alustas Janette ,aga tüdruk oli juba minema jooksnud ning ta sõbranna talle järgi läinud.

Jack istus tuimalt Gryffindori lauas ja näris ilmetult röstsaia. Talle tuli meelde, et täna tuleb veel nõiasõnades arvestus. Jacki parim aine oligi nõiasõnad. Niisiis Jack sõi röstsaia ära ja läks ühe akna juurde õppima.

"Ei,ma ei tahtnud nii õelda!" hüüdis Janette talle järgi,kuid portreeava oli juba sulgunud. "See on see meie äkiline Janette." tuli Janettile ta ema ütlus meelde,kui ta ükskord vihasena kassile mahla peale valanud oli. "Sellest tuleb veel suur pahandus" mõtles ta ning jooksis portreeavast välja. Teel tuli talle vastu ennustamise õpetaja,kes kohe temaga rääkima hakkas. "Janette Gruberg!" hüüdis ta ning osutas tema poole hoiatavalt. "Miks sa täna tunnist puudusid?" küsis ta. "Vabandust,mul pea valutas ja ma ei tahtnud nõiasõnadesse minna,ja siis ma jäin kogemata magama ja ma ei saanud ka ennustamisesse tulla." ütles Janette ning piilus õpetaja kõrvalt kas tüdrukut ikka veel näha on. "Selge." sõnas õpetaja ning lahkus.

Carmen ja Martin istusid väljas ühe pingi peal. Lõpuks märkas Carmen, et eemalt läheneb Anete. Ta nihkus Martinile lähemale ja Anetele ruumi tehes. "Tsau" hüüdis Anete rõõmsalt ning vajaus Carmeni kõrvale. "Kus sa teve päeva olid? küsis Carmen. "Rääkisid Keviniga?" Noh, jah" vastas Anete. "Mis ta ütles siis?" küsis Carmen uudishimulikult. "Ta ütles, et ta tahab ka minuga olla" vastas Anete õnnelikult. "Ja me leppisime selle peo pärast ka ära." "Tõesti?" küsis Carmen elevil. Anete ainult noogutas. "Kus sa Kevini jätsid siis?" sekkus ka Martin. Anete ilme muutus süngeks. "Lendluupall" pomises ta vaikselt. Carmen ja Martin pahvatasid naerma. "Mõtle, kui palju me nüüd koos ei saa olla." ütles Anete ägestudes. "Ainult sellepärast, et nad peavad kogu aeg trenni tegema." lisas ta. "No, aga järgmisel nädalal on ju mäng" ütles Carmen. "Gryffindor-Hufflepuff." "Jah" lausus Anete. "Ja me võidame" lisas ta rõõmsalt. "Neil pole võimalik kaotada, neil on nüüd ju Kevin."

"Väljas..." vastas Brendon Merilynile ja kõndis Ravenclawi puhketoa suunas.

Janette kiirendas sammu,et tüdruk üles leida,aga tüdrukut ei paistnud kuskilt. "Ma pean ta leidma, ma pean," mõtles Janette ning kõndis suure saali poole, kui ta sisse astus ,oli see peaaegu tühi, ainult mõned kolmanda klassi tüdrukud istusid laudade taga ja sõid. Seal samas oli ka see tüdruk , kes Janette silmates näost valgeks läks. "Ei,ära karda mind, palun , ma ei tahtnud sulle niimoodi õelda." ütles Janette, ning tüdruk sai oma tavalise näo värvuse tagasi,küll veidi punakama , aga ikkagi. "Palun, ära sellest direktorile räägi." ütles Janette. "Jah, ma olen vait." ütles tüdruk ning vaatas maha. "Okei,tore siis." ütles Janette,ning kui ta minema hakkas , tuli lauast tema poole ta õde.

Anete kõndis veidi aja pärast sisse. Carmen ja Martin jäid veel välja. "See oli küll tore, et nad lõpuks kokku said" ütles Carmen rõõmsalt. Just sel hetkel jõudis nendeni Kevin. "Kuidas trennis läks?" küsis Carmen poissi vahtides. "Ah, tavaliselt" vastas Kevin. "Meil on üks ajaja puudu" lisas ta süngelt. "Kuidas?" küsis Carmen. "Katsed toimusid juba sada aastat tagasi ju, siis oli küll kolm ajajat." "Ma tean" vastas Kevin. "Lihtsalt üks neist kasvatab haiglatiivas oma randmeluud praegu tagasi. "Mingi tüüp pani talle needuse peale." "Kes see on?" küsis Carmen. "See blondide juustega, Grete on nimi." "Ta oli kõige parem ajaja" sõnas Carmen pettunult. "See on Anetele suur küll löök" lisas ta. "Te peate Anete mängu ajaks mingil ettekäändel kuhugi mujale meelitama" ütles Kevin muiates. "Siis ta vähemalt ei näe meie kaotust." "Võta ennast kokku, mees" sõnas Martin. "Seda pole vajagi" lisas Carmen kiiresti. "Me võidame nagunii." Kevin kõndis ennast pesema. Carmen pani oma pea Martini õlale. Nad istusid veel õues, kuni hakkas vaikselt hämarduma. Nad tõusid püsti ja kõndisid käsikäes sise.

"Janette?" ütles ta õde ning vaatas Janettile küsivalt otsa. "Sa oled ikka veel vihane eks?" küsis ta ning puuris oma silmadega Janette'i. Kuid Janette ei jõudnud midagi rohkem vastata,sest ta silmas just seda, et kell oli saama 7, ning ta ütles: "Ei, ei,ära muretse." ning hakkas jooksma. ta jooksis mööda koridore võlukunsti ajaloo klassi poole ning jäi selle ukse taha hingeldades seisma. Ta mõtles, kas see on äkki mõni lõks, või ta peaks ikkagi sisse minema. Ta otsustas et läheb sisse ja avas ukse. Klassis istus juba see poiss. "No näed, sa tulidki." üles poiss ning naeratas. "Istu." ütles ta ning Janette istus teda kahtlustava pilguga vaadates.

Merilyn vaatas kahtlase pilguga Brendonile järgi ja tardus siis hetkeks. Ta nägi, kuidas eemalt tuli Mikk, kuid jooksis kiiresti õue. Tüdruk vaatas nii kaugele, kui silm ulatus. Daeneryst polnud kuskil näha. Merilyn hakkas ringi jooksma ning peale viieminutilist tormamist leidis Dany aia juurest maast. Merilyn aimas, mis oli juhtunud ning pisarad tikkusid talle silma. "Kullake, mis on?" küsis Miku hääl Merilyni selja taga. "Mine räägi oma vennaga või õega või ma ei tea ükskõik kellega. Ma praegu ei saa sinuga rääkida. Keegi teine vajab mind rohkem." ütles Merilyn vaikselt, pühkis ära põsele veerenud pisara ning istus Dany kõrvale ja kallistas teda.

"See teene, mille ma sulle esitan, on väga tähtis, niiet kuula mind." ütles poiss Janette'i vastas istet võttes. "Sa pead toimetama ühe kirja enda klassis käivale poisile,kelle nimi on Mark." ütles poiss. "Ja miks see nii tähtis on?" küsis Janette. "Sest on." ütles poiss ning naeratas. "Ja miks sa ise seda teha ei või?" küsis Janette. "Sest sina pääsed tema asjadele paremini ligi." ütles poiss. "Okei, aga nüüd ma tahaks teada kuidas sa kavatsed kõigile õelda et nad mind ei narriks?" küsis Janette. "Kuuendad ja seitsmendad klassid sind ju ei narri,eksole?" küsis poiss ning ning peksis närviliselt võlukeppi vastu lauda. "Ei." ütles Janette. "Kui minu klass vait jääb, siis jäävad ka nooremad, usu mind." ütles poiss ning tõusis toolilt. "Aga sinu klass, kuidas nemad vait jäävad?" küsis Janette toolilt tõustes. "Ma olen päris populaarne,kas tead, nad kuulaksid mind, kui ma ütleksin,et nad sind ei narriks." ütles poiss ning naeratas taaskord. "Muide,minu nimi on David." ütles ta ning ulatas Janett'ile ümbriku. "Vii see siis Mark'ile, aga vaata ,et ta ei näeks, kui sa selle ta asjade hulka paned." lausus David, ning astus klassist välja.

Dany pööras rutakalt oma pea teisele poole, pühkis pisarad ära, üritas üles tõusta ja sättis oma riideid. "Brendon... Mhhh.. Igatahes.. Me oleme nüüd lahus." Ta pühkis uued pisarad ära ja hingas sügavalt sisse. "Parem mingu tagasi oma lehma kaissu." sõnas ta vihasemalt. Siis langes ta Merilynile kaela ja nuttis vaikselt. Miku häält kuuldes tõstis ta pea ning ütles talle:" Sorry, aga su vend on värdjas." Ta laskis Merilynist lahti, nuuskas nina ning võttis peegli, et kontrollida oma silmi. "Hea, et mul ripsmed värvitud ei olnud." Ta hingas jälle sügavalt sisse, vaatas taeva poole ja üritas rahuneda.

"Sa ei pea tugev olema, kui sa ei taha." ütles Merilyn vaikselt Danyle. Mikk tuli ka juurde ja kallistas Danyt. "Ära siis mind vihka, eksju?" ütles ta vaikselt tüdrukut rahustades.

Carmen kõndis oma puhketoast välja. Ta hakkas just öökullimajja minema, kui tee peal tuli talle vastu Brennu. "Tsauu" hüüdis Carmen juba kaugelt. Brennu tuli lähemale ning Carmen nägi ta näol vihast ilmet. "Mis toimub?" küsis ta tõsiselt. Ta aimas seda juba ka Brennu vastuseta. "Te olete tülis, eks." lisas ta. "Mine minema" sisistas Brennu. "Mul on niigi sitt tuju, sina veel siit puudusid." "Lollakas" pomises Carmen. Brennu tõmbas välja oma võlukepi. "Lihtasalt tee mulle teene ja kobi minema, Carmen" ütles ta tõsiselt. Carmen ei teinud tast väljagi. "Kus Dany on?" küsis ta tõsiselt. "Ma ütlesin sulle midagi" sisistas Brennu. "Sa jätsid ta maha" hüüdis Carmen talle vihaselt. "Värdjas." Brennu kaotas enesevalitsuse. Ta võlukepist paiskusid välja sädemed. Carmen lendas vastu seina ning ei liigutanud enam. "Ei" hüüatas Brennu. "Me ei tahtnud, ma tõesti..." Ta jooksis Carmenile lähemale. "Carmen" hüüatas ta. Nähes, et Carmen ei liigutanud, kaotas ta enesevalitsuse. "APPI" karjus ta, kuni kõrvalklassi uks lahti löödi ja McGonagall nende poole jooksis.

Dany turtsatas. "Ma ei vihka sind, Mikk.. Lihtsalt su vend on värd." ta ohkas ja siis vaatas järve poole. "Ma loodan, et... Ahh.. vahetpole..." raputanud pead, tuikus natuke ja võttis siis Miku õlast kinni, et tasakaalu leida. "Peaks tagasi sisse minema."
"Mis siin toimub, Brendon?" küsis McGonagall. "...M-Ma kaotasin enesevalitsuse ja siis... " "Saan aru." ütles professor kiirelt, võlus kanderaami ja asetas Carmeni sinna peale. "Ma viin ta haiglatiiba ja sina jää minu kabineti. Meil on vaja sinu enesevalitsusest veidi rääkida." ta vaatas poisile karmilt otsa ja ruttas haiglatiiva poole. Brendon vandus tasakesti ja ronis muundumise klassi. Pea kätele toetanud vaatas ta silmi pilgutamata lauda. Poole tunni pärast kuulis ta samme. Minerva astus klassi, lukustas enda järelt ukse ja vaatas Brendonile otsa. "See ei ole esimene kord, mil sa teist õpilast ründad." "Ega ma siis meelega... Lihtsalt... Ohh..." Ta toetas oma pea uuesti kätele ja raputas pead. "Rasked ajad?" küsis professor. "Mhmhh..." mõmises Brendon. "Ma lasen Madam Pomfreyl sulle rahustavaid jooke määrata. See peaks hoidma sind teistele viga tegemast. Muidugi peaksid sa ka oma majavanemaga sellest rääkima, kuid ma võin seda ka ise teha, kui soovid." "Mhmhh.." mõmises ta uuesti. "Sa võid nüüd minna." ütles McGonagall oma laualt pabereid sirvides. Kui Brendon ukse kinni pani, oli ta kindel, et Minerva oli pobisenud:" Noored..." Sealt edasi läks ta haiglatiiba, et Carmenilt vabandust paluda ja vaadata, kuidas tal on.

Mikk naeratas ning aitas Danyl seista. Merilyn seisis teisel pool tüdrukut ning hoidis tal käest kinni. "Kuhu me nüüd lähme?" küsis Merilyn varsti. "Ma arvan, et puhketuppa, aga ma pole kindel." ütles Mikk ja vaatas ringi otsides kuskilt vastust.

Janette läks klassist välja, puhketuppa, ning istus diivanile. "Kuidas ma selle kirja sinna panen?" mõtles ta. "Oh, vahet pole, ma ei viitsi sellega praegu oma pead vaevata." mõtles ta ning asetas kirja lauale. Tal oli muudki millele mõelda. Ta polnud mitu päeva oma sõbrannat näinud, ta oli näinud teda ainult õhtuti magama minemas. Ta istus vaikides diivanil ning otsustas et otsib ta üles,aga just sel hetkel avanes portree ning sisse astus ta sõbranna. "Lisandra!" hüüdis ta. "Kus sa olnud oled?" "Janette!" hüüdis ta vastu. "Ma tahtsin just sinu käest seda sama küsida." ütles ta ning istus Janette'i kõrvale.

Carmen avas oma silmad täpselt sel hetkel, kui Brennu sisse astus. "Hei" ütles Brennu kohmeteult. "Ma..." ta ei osanud midagi rohkemat öelda ja pani suu kinni. Carmen vahtis tummalt ta kingi. "Ma tahtsin vabandust paluda" ütles Brennu veidi aja pärast vaikselt. Carmen tõstis oma pilgu, aga ta ei suutnud veel Brennu silmadesse vaadata. "Ma... kuidas sul on?" küsis Brennu uuesti. "Normaalne" vastas Carmen tuhmilt. "Anna mulle andeks, Carmen, McGonagall ütles ka, et see pole esimene kord, kui ma teistele haiget teen. Tal on õigus." lisas ta tuhmilt. Carmen vaatas poisi silmadesse. "See ei olnud sinu süü" ütles ta vaikselt. Ta pilgutas silmi, et mitte kohe nutma puhkeda. "Oli küll" vastas Brennu. "Sa oled mu õde, ma ei taha sind kaotada. Aga..." Brennu vaikis. "Teil on minuta parem, järgmine kord võib keegi minu tõttu üldse surma saada." "Mis lolli juttu sa ajad" hüüatas Carmen. "Anna mulle andeks" lisas Brennu. Ta kõndis haiglatiivast välja. "Brendon" hüüdis Carmen. Ta hüppas voodist püsti ning hakkas Brennule järgi jooksma. Kahjuks jäi ta proua Pomfreyle vahele. "Marss voodisse tagasi" käsutas ta. "Aga..." alustas Carmen. "Ei mingeid agasid" vastas Pomfrey. "Voodisse!" "See on tähtis" hüüdis Carmen. "Küll homme jõuab" vastas proua Pomfrey karmilt. Carmen kees vihast. "Aga proua Pomfrey ei jätnud teda sekundikski üksi. Vastumeelselt istus ta voodiservale ja jõi veidi teed.

Janette ja Lisandra istusid just puhketoas diivanil, kui sisse astus Kathy. Mõlemad tüdrukud vaatasid Kathy poole. "Janette, seda et, sa siis oled mulle andestanud?" küsis Kathy ning vaatas õele otse silmadesse. "Jah, olen." ütles Janette ning vastas Kathy pilgule. "Loodetavasti muutub homme kõik." lisas ta ning naeratas. "Mis sa sellega õelda tahad?" küsisid Kathy ja Lisandra koos. "Ei midagi,ei midagi." ütles Janette ning punastas. "Räägi meile!" ütles Lisandra ning vaatas Janett'ile etteheitvalt otsa. "Mis ümbrik see on?" tahtis Kathy teada, ning võttis laualt kirja. "Ei!" hüüdis Janette ning haaras Kathy'lt kirja. Kathy jäi teda kahtlustavalt vaatama. "Mis kiri see on?" küsis ta. "See kiri võib muuta kõike,saate aru?"

"Puhketuppa... Seal on vähemalt soe..." ütles Dany ja hakkas lossi poole liikuma. Ta kuulis, kuidas uksed lahti läksid, vaatas sinna poole ja jäi siis seisma...
Brendon jalutas kurvalt vestibüülist uste poole, ta ei hakand oma asjadele järgi minema. Võlukepist piisas. Trepi ülemisel astmel nägi ta kolme inimest ja jäi seisma. Keskel, teistest paar sammu eespool seisis Dany ja vaatas talle ainiti otsa. Nad jälgisid üksteist terve minuti. Dany sai kohe aru, et Brendonil on midagi tõsisemat viga, kuna ta oli näost valge ja ta silmad olid punakad, kuid ta ei suutnud temaga rääkida, ega küsida, mis tal viga. Pealegist, oli ta ka vihane. Selle asemel sosistas Dany Mikule:" Kuule... Miski on mööda ja ma saan aru, et asi pole minus. Vaata, palun, et ta lollusi ei teeks..."
Brendon punastas, kui nägi Danyt Mikuga rääkimas... "Arvatavasti Mikk juba teab, mis juhtus." mõtles ta endamisi. Siis märkas ta Merilyni kurja pilku ja kuna ta aimas, et asi võib jõhkraks minna, otsustas edasi liikuda.

Carmen istus vihaselt voodiserval. "Oleks nüüd, et Brennu midagi hullu ei teeks" mõtles ta endamisi. "Brennu ja Dany on juba lahus, nüüd kui Mikk ka sellest kuuleb, läheb ta ilmselt samuti Brennuga tülli. Või siis ongi juba tülis" mõtles ta omaette. "Ja kui Brennu on otsustanud, et ta siin kõigil jalus on, siis..." Carmen ei suutnud rohkem mõelda. "See on kõik minu süü" mõtles ta ahastuses. "Mul pole midagi viga, ma lähen otsin teised üles. Carmen tõusis püsti ja kõndis vaikselt ukseni. Just siis, kui ta juba õnnelikult välja jõudis, põrkas ta kokku Anetega. "Oh, Carmen" hüüatas Anete. "Ma kuulsin alles praegu mis juhtus, kuidas sinuga on?" küsis ta murelikult. "Korras" vastas Carmen napilt. "Kuule, ma pean..." "Tohid sa üldse voodist väljas olla?" küsis Anete teravalt. Nendeni kõndis Martin. "Issand, mulle öeldi seda alles praegu" ütles ta. "Kuidas sul läheb?" küsis ta tüdrukut kallistades. "Hästi läheb, kuulge, ma pean tõesti korra minema." hüüatas Carmen. "Kui midagi tuua on vaja, siis..." ütles Anete kohe. "Ei, ma lähen korraks vetsu." valetas Carmen kiiresti. "Kindel, et kõik korras on?" küsis ka Martin. "J a h" vastas Carmen kärsitult. "Me võime sind siin oodata" pakkus Anete. "Ei ole vaja" vastas Carmen. "No kui sa nii arvad siis olgu" ütles Anete nõutult. "Carmen andis kiiresti Martinile musi, kallistas Anetet ja pistis jooksu. "Kui te proua Pomfreyd näete, siis öelge talle, et ta ei muretseks." hüüdis ta veel ning kadus nurga taha.

Merilyn saatis Brendonit põletava pilguga täpselt senikaua, kuni poiss nurga taha kadus. "Ma vist lähen räägin siis temaga." ütles Mikk ja vaatas kohta, kuhu Brendon läks. "Me läheme puhketuppa." ütles Merilyn kõrgilt ja keeras end puhketoa poole. Nad hakkasid Danyga jalutama, kui äkki Merilyn tagasi jooksis. "Ära lase endale haiget teha, eks? Ära talle ja haiget tee." Merilyn vaatas Mikule silma. "Ära muretse. Hoolitse sa parem Dany eest." Mikk tegi Merilynile musi ja läks.
Tüdrukud astusid koos puhketuppa. "Tahad, teeme teed?" küsis Merilyn diivanile istudes.

"Mismõttes kõike muuta?" tahtis Lisandra teada. "Ah, unustage ära." ütles Janette, kuid teised vaatasid teda ikka veel kahtlustavate pilkudega. "Küll homme saate aru." lisas Janette , et nad teda nõnda ei vaataks. "Okei,okei, ma ei küsi rohkem selle kohta." ütles Lisandra ning naeratas. "Tore," ütles Janette ning naeratas samuti.

"Mmm.. Olgu." samal ajal, kui Merilyn teed tegi, otsis Dany pärgamendi ja sule ning hakkas kirjutama. Paar rida kirjutanud, jättis ta pooleli, pühkis pisarad ära ka toetas oma selja vastu tugitooli seljatuge. "Ma olen ta peale nii vihane.." ütles ta kurvalt ja vaatas aknast välja.
Brendon kuulis enda seljataga kedagi kõndimas. Ümber pööranud, nägi ta Mikku."Mis tahad? Jäta mind parem rahule." ning jalutas edasi.

Merilyn valas tee tassidesse ning istus teise tugitooli. Ta ulatas ühe kruusi Danyle ning ütles siis vaikselt. "Kui see sind lohutab, siis mina ka."
"Võib-olla räägiks natuke." ütles Mikk rahulikult oma vennale järgi kõndides. "Ja lihtsalt, et sa teaksid, siis ma tulin ise, mitte tüdrukud ei saatnud." Mikk pani käed püksitaskusse ja jalutas edasi. "Jää seisma juba!" karjatas ta siis.

Dany turtsatas. "Pfff... Huhh.. Taunakas on..." ta jõi tee ära ja kirjutas siis veel paar rida. "Mis päev homme üldse on?" küsis ta Merilyni käest."Mul ajataju veidi sassis... Kuradi Brendon... Värd."
Miku karjumise peale jäi ta uuesti seisma. "Carmen on haiglatiivas... Ma läksin närvi ja... Kogemata.. ma ei tahtnud talle liiga teha... Ma ei tahtnud sulle ka seekord liiga teha, aga.. tead küll... " Brendon toetas vastu ühte puud ja raputas pead. "Kõigil on minuta parem... Dany... " ta ohkas sügavalt ja hõõrus silmi."Vihkan ennast, et ma talle niimoodi tegin... Lihtsalt kogemata... Ma üldse ei mõelnud... " ta raputas uuesti pead ja võttis kätega peast kinni.

"Ma arvan, et täna on kolmapäev?" Merilyn vaatas pilguga puhketoas ringi kalendrit otsides. "Jah. Kolmapäev. Või on see kalender vale. Ah ma ei tea! Pane kirja, et mingipäevmidamaeitea." Merilyn naeris ja vaatas siis Dany poole. "Kellele sa kirjutad üldse?"
Mikk kuulas oma venna monoloogi lõpuni ja astus siis tema ette ning kallistas oma venda. "Ükskord saab kõik korda." ütles ta rahustavalt kallistuse lõpus. "Istume?" küsis ta siis pingile osutades. Vastust ootamata istus juba.

"Teddyle... Pole temaga ammu rääkind." Dany pätsas laua pealt küpsiseid ja nosis neid. "Ma ei suuda midagi kirjutada..." ütles ta, ohkas ja tõusis, et aknast välja vaadata. "Hei.. Seal on Mikk... " ta ei suutnud Brendoni nime öelda. Poisid kallistasid üksteist ja Dany tuju läks veel rohkem allapoole nulli.
"Kuidas ma ta tagasi saaks !? Ja kas sa polegi siis mu peale vihane?" küsis Brendon ahastunult. Ta tõusis püsti ja kõndis edasi-tagasi. "Ta suudab ikka väga temperamentne olla..." endalegi märkamatult oli ta seisma jäänud ja vaatas mõttesse vajunult enda ette. Natukese aja pärast sai ta aru, et oli unistama jäänud ja rääkis edasi:" Ma lihtsalt kogemata ütlesin talle Candice... Sain päris vägeva kõrvakiilu selle eest.... Ta oli nii vihane...On siiamaani. Arvatavasti. " ta vaatas siis Mikule otsa. "Mis sa arvad? Kas on veel võimalust, et ta võtaks mu tagasi?"

"Issake! Millal ta sulle üldse vastu kirjutab? Tal on üldse aega vää?" Merilyn vaatas aknast välja. "Näe on jah. Trsh. Mis seal ikka." Ta pööras taas pilgu tuppa. "Aga mõtle, kui te saate Teddyga lapsed, siis teie lapsed ei ole kunagi tõsiselt haiged, sest nende isa on ravitseja!" kilkas Merilyn.
"Ma ei ole su peale vihane." ütles Mikk. "Raske olla oma kaksikvenna peale vihane." Mikk sättis end mugavamalt istuma. "Ega sa ise ei oleks ka vist eriti õnnelik olnud, kui ta oleks sulle öelnud näiteks mingi... Ma ei tea. Johnny, Justin. Misiganes." Mikk vaatas ümber ringi ja siis vennale silma. "Ma kardan, et see rong on möödas." ütles ta vaikselt.

"Merka ! " ütles Dany pahaselt, kuid muigas siis... "Ma tean küll, et tal on tavaliselt hästi kiire, aga küll ta ikka aega leiab. Peab leidma. " Dany istus uuesti maha ja kirjutas paar rida veel juurde.
Brendon naeris Miku teksti peale, kuid jäi äkitselt vait, kui kuulis Johnny ja Justini nime. "Mis Johnny ja Justin? " ta ei pand üldse tähelegi, et tema venna arvates ei saa temast ja Danyst asja. "Kes need veel on?"

"Ma ei valeta!" ütles Merilyn ja naeris veidi. "Kutsume ta külla siia meile! Tahad?" Merilyn jooksis teadetetahvli juurde. "Meil on järgmine Siganurme nädalalõpp... Mmm... Ülejärgmine nv. Küsi ta käest, kas ta saab tulla!" Merilyn läks istus jälle diivanile.
"Sa ei tea neid kutte Slytherinist?" oli Mikk üllatunud. "Need kaks pretty-boyd seitsmendast. Sa tahad öelda, et sa ei tea neid? Nad on ajajad." Miku silmad olid suured ja suu oli kergelt lahti vajunud.

Dany vaatas Merkale tõsiselt otsa ja siis naerata. "Olgu.. Proovime." ta kriblas kiirelt sinna ühe rea juurde. "Kuigi ma kahtlen, et ta tulla saaks."
Brendonil vajus mokk töllakile. "EI OLE NII !? Ooot-oot... Mis värk nendega on? Ma parem ei tee ennatlike arvamusi."Ta vaatas Mikule tungivalt otsa.

"Oh issake! Mis ma üldse selga panen siis?" Merilyn hakkas paanitsema kuid mõne hetke pärast rahunes ja naeris diivani peal kõht kõveras. "Ma ei ole ammu midagi söönud." ütles ta siis tõsiseks jäädes.
"Mhmh. Daenerys käis nendega mingi kaks aastat tagasi vist. Siis, kui sa Candice näo külge kleebitud olid noh." Mikk tõstis jala üle põlve. "Mitte korraga muidugi." lisas ta siis.

"Merka, see on alles ülejärgmine nv ! Rahu ! Pealegist... MIDA MINA SELGA PANEN !? " Dany hakkas ka naerma ja siis viskas Merilynile küpsise.. "Nosi seda."
Brendoni silmad olid kui tõllarattad. "Nende jobudega !? Ei ole võimalik ! Nad on täielikud põhupead ! " Brendon hakkas uuesti edasi-tagasi kõmpima. "Ta valis siis küll sitasti."