HP rollimäng

Dany oli tormanud mööda koridore, lendanud vastu seinu ja kui ta lõpuks vajus järve ääres maha. Kui Merilyn oli Dany ümbert kinni võtnud, hakkas ta nuuksuma. Kuulnud proffessor McGonagalli häält, tõstis ta pea üles ja ütles talle:" Vabandust -nuuks- ´ma tean, et -hõkk- ei tohi koridoris -nuuks- jooksta, aga -hõkk-..." ta ei suutnud oma lauset lõpetada. Õnneks sai proffessor üpriski ruttu aru, mis sorti probleemiga võis tegu olla ja proovis õrnalt Dany püsti ajada "Rahu nüüd, preili Targaryen, viime su ilusti haiglatiiba. Seal ootab üks rahustav jook. Tule nüüd." Dany ajas end püsti ja läks nõrkadel jalgadel lossi tagasi. Haiglatiiba jõudes istus ta ühele voodile ja nuttis pea kätel. "Poppy, " rääkis proffessor, "talle on midagi rahustavat vaja." Danyle toodi ühe helesinise joogi, jõi selle nii kiiresti ära kui suutsi, nuuksatas veel ja viskas pikali. "Kullakene, ma panen sirmi ette, siis saad riided ära vahetada ja öö veedad siin. " sõnas Madam Pomfrey talle õrnalt. Dany ootas millal ta ära on läind ja nuttis edasi. Veidi rahunenud, vahetas ta riided ära ja ronis teki alla. "Merka?" sosistas ta vaikselt, kuna tahtis teada, kas ta on ka seal.

Merilyn käis Danyga kogu aeg kaasas. Kui Dany teda küsis, pühkis Merilyn ära oma pisarad ja läks ta juurde. "Mis on?" küsis ta vaiksel häälel ja istus Dany voodi servale. Merilyn hoidis pisaraid tagasi ja kohendas Daeneryse tekki.

Jook oli mõjuma hakanud ja Dany vaatas tuimalt Merilynile otsa. "See oli nii vastik. " ütles ta ja mitte võlujooki mõeldes. "Sitaks valus laks." ta pühkis veel viimased pisarad ära. "Ära sina, tibuke, nuta. Küll korda saab. Parem mine vaata, kas nad on mõlemad veel elus. " Ta pigistas õrnalt Merilyni kätt. "Oled ilusti voodis?" küsis Madam Pomfrey. "Jah," sõnas Dany tasakesti. "Sa pead veel selle ära jooma, siis tuleb unenägudeta uni." siis nägi ta Merilyni ja ütles talle: "Ja sina peaksid ta üksi jätma, ta sai äärepealt närvivapustuse ja vajab nüüd puhkust! Küll sa teda hommikul näed!"

Merilyn ei hoidnud enam pisaraid tagasi. Ta kallistas Danyt soovis "Head ööd." Siis lahkus ta haiglatiivast, poole tee peal kasti taskurätikutega kaasa võttes. Ta seadis sammud otsejoones selle klassiruumi juurde, kus poisid sees olid. Nende karjumist oli veidi kuulda. Merilyn astus sisse ja nägi, et kilp nende kahe vahel polnud kadunud. "Kuidas sa võisid?" küsis Merilyn vaikselt Brennult. Võiks arvata, et keegi ei kuule teda rääkimas, kuid siiski jäid kõik vaikseks ja kuulasid. "Kuidas sa võisid talle haiget teha? Ta hoolis sinust. Tõsiselt." Merilyn vaatas Brendonile otsa täiesti ükskõikse pilguga, siis vaatas Mikku. "Ma arvan, et me nüüd natukene aega ei suhtle. Ma... " "Miks? Mida ma tegin?" hüüdis Mikk vahele. Merilyn ei lasknud ennast sellest häirida ja lõpetas oma lause. "... hoolin sinust ja Danyst, kuid Dany vajab mind praegu veidi rohkem." Mikk üritas jälle midagi öelda, kuid Merilyn jätkas. See kord rääkis ta kõigile, mitte kellegile otse. "Ta on praegu haglatiivas ja tema juurde ei lasta kedagi. Ärge üldse üritagegi sinna minna. Ma lähen magama." Siis pani ta poiste võlukepid lauale ja kaotas kaitsekilbi nende vahel.
Merilyn jalutas pea maas Ravenclaw puhketoa poole. Mõne aja pärast kuulis ta kauguses poiste kisa, kuid ei teinud sellest välja. Merilyn kõndis edasi. Ta arvas, et kõnnib puhketoa poole, kuid jalad kandsid teda astronoomia torni jalamile. Merilyn kõndis sellest üles. Tippu jõudes veendus ta, et kedagi klassis pole ja keeras ukse lukku. Ta läks ja istus aknale ning nuttis seal veidi aega. Kui öösel kellegil astronoomia hakkas, tõusis Merilyn aknalt ja läks keeras ukse lahti ja jalutas eemale. Ta läks haiglatiiba. Korraks astus sisse, et veenduda, et kõik on tühi ja siis võlus endale ühe pingi ja istus öö läbi ukse taga.

Dany ärkas keset ööd üles. Ta kuulis kuskilt norskamist, jalutas hääle poole ning nägi Merkat ukse taga pingil magamas. "Levicorpus" ütles Dany, kui oli oma võlukepi toonud ning viis Merilyni tasakesti voodisse. Ta ei tahtnud Madam Pomfrey üles ajada. Teki peale pannud, märkas ta oma sõbranna silmanurgas pisarat. Ta pühkis selle õrnalt ära. Siis tuli talle meelde, miks ta üldse haiglatiivas oli. Järsku olid ka tema silmad märjad. Oma voodisse roninud, sõnas ta nuuksete vahel "Muffliato" Ta kuulis kaugemal samme, kuid ei teinud sellest välja. Keegi ei roniks keset ööd haiglatiiba. Dany pani sirmi ilusti ette. Nüüdseks oli rohi mõju täiesti läinud. Tal tuli kõik meelde ja hakkas üha hullemini nuuksuma. Ta tundis rinnus pistmist, kuid ei suutnud maha rahuneda, ta sirutas oma käe tassi poole. Kindlasti jäi sinna natukene järele, kuid ta ei suutnud kruusi puudutadagi, sest pistmine rinnus läks üha tugevamaks ja lõpuks ta lihtsalt kukkus kokku.

Merilyn oli suhteliselt sügavas unes, kuid tundis kui teda voodile asetati. Veidi aja pärast meenus talle, et ta peaks ust valvama. Merilyn avas silmad ja vaatas Dany voodit. Sirm oli ees. Merilyn mõtles korraks, et kõik on normaalne, kuid siis meenus talle, et enne sirmi pold. Merilyn tõusis vaikselt voodist ja et mitte kära teha ja hiilis Dany voodi juurde. Merilyn vaatas, et Dany magas, kuid tšekkas siiski teda, kuna ta asend magamiseks oli kahtlane. Merilyn nägi, et sedasi Dany küll ei maga ja ütles vaikselt:"Dany?" tüdruk ei teinud kuulmagi. "Dany!" kordas Merilyn natukene kõvemini. Tüdruk oli liikumati. "APPII!!" hüüdis Merilyn "Tulge appi!" Varsti jooksis nende juurde Madam Pomfrey ning pani Dany nina alla nuskpiiritust. Dany toibus vaikselt ja Merilyn hakkas nutma ning kallistas teda jälle kõvasti. "Sa ei või niiviisi teha mulle!" sosistas Merilyn Dany kõrva. Madam Pomfrey aga tõmbas Merilyni eemale ja Merilyn läks istus teisele poole voodit. Pomfrey tõi uue tassitäie rohtu ja ulatas selle Danyle. Merilyn otsutas, et enam ta magama ei jää ja on terve öö tüdruku juures.

"Mis kuradi pask see veel on !?" mõtles Dany, kui haistis midagi rõvedat. Ta ajas silmad lahti ja nägi Merilyni, kes oli täiesti endast väljas ja Madam Pomfreyd, kes talle veel rohtu. Dany jõi ära. "Oh Merlini vanad alukad, asi on hullem, kui arvasin," ütles ta, kui Dany üle vaatand. "Sa pead vist St. Mungosse minema." Dany silmad olid suuremad kui tõllarattad. "MISASJA !?" "Tasa, laps, rahulikult ! Ära muretse, lihtsalt üks väike asi, mis on vaja korda teha," "Mis mul viga on !?" "Süda on veidikene haige, aga muu kõik on korras. Sul oli väga emotsionaalne päev olnud. Ära muretse, see pole midagi hullu. " "Ma ei taha haiglasse minna !" "Kuss,kuss, rahu !" Madam vaatas abi saamiseks Merilyni poole. "Aita mul ta maha rahustada, muidu saab jälle rabanduse." sosistas ta tasakesi. "Kutsuge mõni ravitsejatest siia ! Kui see nii väike asi on, siis küll ta selle ruttu tehtud saab ! " Danny ajas end istukile ja vaatas paluvalt Madam Pomfreyle otsa.

Merilyn võttis Dany käest kinni. "Kui sul parema tunde tekitab, siis ma võin sinuga kaasa tulla. Kui võimalik, läbin isegi sama protseduuri. Kullake. Kõik saab korda. Tahad, ma toon sulle midagi?" Merilyn rääkis rahustaval häälel ja silus samal ajal Dany juukseid. "Või on äkki keegi, keda sa näha tahad?" Madam Pomfrey oli läinud välja, et rääkida proffessor Flitwickiga.

"Totu. " ütles Dany Merkale. "Sa pead vaatama, et need lollid end ära ei killiks. " Just siis tormas Madam Pomfrey, Flitwick, Filch ja Hagrid haiglatiiba. Hagrid tassis kätel ühte kahtlase kujuga inimest, Filch, Pomfrey ja Flitwick aga teist. "Oh juudas, oli nüüd seda vaja!" oli Pomfrey ahastuses. "Pange nad ilusti voodi !" siis märkas ta Danyt ja Merilyni vaatamas. "Oh. Härrad otsustasid väikese duelli maha pidada. Lõhkusid pool klassi ära, kus nad olid. Hea, et nende õde veel pihta ei saanud. " Dany vaatas Merkale mida-ma-sulle-ütlesin-pilguga otsa ning ohkas tasakesti. Madam Pomfrey üritas poisse korda teha, Filch kadus haiglatiivast sama kiiresti, kui oli tulnud. Hagrid tuli Dany voodi juurde ja küsis "Kuida´ läheb eh`? ". Ta nägi väga väsinud välja. "Võiks paremini minna, " vastas Dany. "Millalgi räägib, sa peaksid magama minema. Sa näed tõesti jube välja." Hagrid haigutas. "Ah, eks ma´s lähe jah. Õhtast teile siis !" ja lehvitas välja astudes. "Preili Targaryen, ma võtsin ühendust St. Mungo ravitsejatega, nad saadavad homme siia kellegi, kes su korda teeks, nii et pole mingit vajadust ärevile minna ja te saate koolis edasi olla." Dany ohkas kergendunult. "Ja nüüd oleks vaja arutada, mis nende noorhärrade ja teiega toimus. " rääkis Flitwick edasi. "Läks väikseks vaidluseks ja arvete klaarimiseks, härra.Ei midagi väga hullu. Kas nad saavad karistada?" küsis Dany. Ta üritas oma häält võimalikult normaalsena hoida. "Arvatavasti mitte, aga nad peavad paar õhtut peale tunde olema. Nad ikkagist rikkusid paar reeglit. Punkte me maha võtma ei hakka. " siis lisas ta veidi vaiksemalt "Tavaliselt küsitleksin ma kõiki osapooli, kuid proffessor McGonagall palus mul oma nina sellest välja hoida. Kuid ma loodan, et saate siiski oma asjad lahendatud. Võlukeppe kasutamata muidugi." ta tegi neile silma. "Preili Martjak, ma arvan, et te võiksite tänase öö tõesti siin veeta. Siis saate oma klassikaaslasel silma peal hoida." ta naeratas ja siblas uksest välja. "Flitwick on mõnsa." ütles Dany naeratusega. Ta tundis end üpris väsinuna. "Tähh, et siin olid... Oled... Kuidas tahad. " ütles ta Merilynile tänulikult otsa vaadates. "Ma jään vist magama. " ütles ta kurnatult ja pani pea padjale.

"Olen. Ei lähe veel ära." ütles Merilyn ja jälgis, kuidas Dany magama jäi. Olles kindel, et tüdruk magab, läks ta poisse vaatama. Nad olid üksteise poole seljaga. Mõlemal olinäol alles väike valugrimass. Madam Pomfrey ravis nende haavu ka võttis maha erinevaid needusi, mida nad olid jõudnud üksteisele peale panna. Merilyn vaatas neid natuke aega ja ütles siis:"Rahul?" ja läks istus Dany kõrvale tagasi.

Carmen jooksis Merilynile järgi. "Oota" hüüdis ta vaikselt. Merilyn võpatas, sest ta polnud Carmenit näinudki. "Ma pidin terve selle aja nende juures passima" ütles Carmen. "Nad lõhkusid pool klassi ära enne, kui ma jõudsin nende vahele kilbiloitsu panna" ütles ta vastikusega. "Aga suva see, kuidas Danyga on?" küsis Carmen murelikult.

Merilyn vaatas Carmenile otsa. "Ma vist poleks pidanud neile võlukeppe tagasi andma. Ega sa haiget ei saanud?" küsis ta siis tasakesti.

Dany ärkas häälte peale üles. "Mistoimubõh?" pomises ta uniselt, ringutas ja ajas end püsti. Siis nägi ta Merilyni ja Carmenit. "Hei ! Kuidas läheb? Ega sa haiget saanud? On ikka tobud, et sinu juures niimoodi laamendama hakkasid !"

"Jah" vastas Carmen kurvalt. "Nad hakkasid kaklema ja lõid mu võlukepi käest, kui ma selle uuesti kätte sain, olid nad pool klassi õhku lasknud."

"Vabandust." ütles Merilyn vaikselt. Siis läks ta tagasi Dany juurde. "Tahad midagi?" küsis ta vaikselt.

"Nad nägid päris jubedad välja, kui siia toodi." ütles Dany kuid mitte eriti kaastundlikult. "Las ma arvan, lõugasid algul üksteisele näkku ja siis hakkasid viibutama, nii et maa must?"Küsis ta.

"Jah" ütles Carmen. Kõigepealt nad sõimasid, siis kui nad kuulsid, et sa siin oled, hakkasid nad teineteist süüdistama ja sellest puhkeski kaklus.

Merilyn raputas vaikselt pead. "Mehed." ütles ta ja läks tüdrukutele teed keetma.

"Kuidas su endaga on?" küsis Carmen, kui nad Danyga kahekesi jäid.

"Testosteroon ja võluriveri. Ei ole hea kooslus. Huvitav, millal nad tagasi normaalseks saavad? " küsis Dany. " aga muidu minuga on kõik ok. Vahepeal läks hulluks ära aga kui ravitseja tuleb, siis on kõik hästi. "

Carmen noogutas pead. Vahepeal jõudis nende juurde Merylin.

Merilyn ulatas kõigile tassid. "Piparmünt." ütles ta, võttis suure lonksu ja istus kõrvalvoodile. "Mmm. Millal need arstid tulevad? Tahad ma olen siin siis?" küsis Merilyn vaikselt. "Aga Carmen, oled kindel, et sinuga on kõik korras?" küsis Merilyn igaks juhuks üle.

"Jah" vastas Carmen. "Minuga on korras. Kas ma võin ka siia jääda?" küsis ta Danylt.

"Minugipärast, aga ma kahtlen, et midagi põnevat on. Ma ei tea, mida mulle tehakse. " ta võttis suure sõõmu teed. Ta kõrvetas keele ära. "Raaisk,"

"Ma jään siis" otsustas Carmen.



Ma pean minema nüüd. Tsauu

Merilyn naratas vaikselt ja pani Dany keelele rahustavat dinktuuri. "Sa oled ikka väike totu." Merilyn lõpetas oma tee joomise ja pani oma kruusi kapile.





Tsau. (:

"Vat, kes räägib." ütles Dany muigega. "Kas sinu ja Mikuga on ikkagist kõik korras? Ma tõsiselt ei taha, et sina selle jama pärast peaksid temast lahku minema! " lausus ta murelikult.

Merilyni näkku tuli kurb naeratus. "Seni kaua, kuni sina oled haige, mina temaga ei räägi... Ei... Räägin ikka, aga vähe. Ma... Ta on ka natukene süüdi ju. Ma..." Merilyn vaatas kõrvale. "Vabandust."

"Mmmh, tibuke ! Tegelt pole Mikk milleski süüdi ! Ta on täiega tore ja te olete koos nii nunnud. Mind tehakse täna korda ja sa ei pea minu pärast Mikuga vähem suhtlema ! Te olete paar ! Sõbrad ja sõbrannad on teisejärgulised !" Dany vaatas talle pikalt otsa ja ohkas lõpuks. Keegi keeras ennast voodis. Dany ei näinud, kas see oli Mikk või Brendon. Ta vaatas uuesti Merilynile otsa ja küsis: "Mis siis teeb? Ootab ravitsejaid? "

Merilyn vaatas ka, kes end keeras. Poisid olid nüüd nägudega üksteise poole, kuid mõlemad magasid. "Ma olen ka süüdi. Nagu. Mina käskisin neil rääkida. Ma... Minu pärast te pole enam koos, minu pärast pole me enam koos, minu pärast oleme me kõik haiglatiivas, ma ei taha nii." Merilyn tõusis püsti ja tõi endale uue kasti taskurätte. "Ma arvan, et me jah natuke ootame neid. Ma võin minna küsima, kui sa tahad, et kaugel nad on."

"Sina pole ammugi mitte süüdi ! Kes oleks teadnud, et jutt sellele.. "siinkohal tuli Dany näole tülgastav ilme "räämakale läks. Kui keegi on süüdi, siis Brennu." ta mossitas natukene, mõtles ja hakkas püsti tõusma, "Ma tahan jalgu sirutada. Lähen vaatad, kas Madam Pomfrey on oma kabinetis."

Merilyn kõhkles, kas lasta Dany minema, kuid aitas siiski tüdruku püsti ja läks ise poisse vaatama. Mõlemad magasid alles. Nad nägid väga räsitud välja. Pisar veeres mööda Merilyni põske alla ja ta läks istus kahe poisi vahele. Ta silitas tasakesti Miku juukseid ja võttis välja oma võlukepi. Ta viilis poisi küüned ilusaks.

Dany muigas kui nägi Merilyni maniküüri tegemas. "Madam." ütles ta uksele koputades. Tädike tuligi välja. "Voodisse tagasi ! Ravitsejad on kohe-kohe siin ! " Dany ehmus, kakerdas voodisse tagasi ja vaatas veidi hirmunult ukse poole. "Kas see teeb haiget?" küsis ta madam Pomfrey käest tundes end väga lollisti. "Ei, üldsegi mitte ! Lihtsalt uuritakse paar asja veel üle ja segatakse vastavalt vajadusele võlujook kokku. Ei midagi valusat." ja ta naeratas Danyle. Kõlasidki väljas sammud. Uksest astus sisse laimi-rohelises rüüs võlur.Ta oli ülimalt kobe. Dany ajas end rohkem püsti ja naeratas talle. Kobedik naeratas vastu ja lausus:" Ema, oleks parem, kui sa sirmi ette topiks." Dany vaatas talle lolli näoga otsa. Daeneryse ilmet nähes ütles ta muigega: "Jah, Poppy on mu emme. Niisiis, sirmid ees, asjad olemas, keerutame sulle ühe joogi kokku. Kahjuks pean mainima, et see maitseb tavaliselt üpriski halvasti. " Danyl oli joogist ükskõik, ta vaatas ainiti ravitsejale otsa.

Merilyn nägi ravitsejaid, kuid kui sirm ette pandi, istus Merilyn tagasi kohale ja võttis kannatlikult ette Miku teise käe, kuid aeg-ajalt vaatas siiski Dany voodi poole. Merilyn sai ka Miku teise käe tehtud ning liikus Dany voodi juurde, jäädes sirmi taha seisma ja tehes ka enda küüned korda. Eriti kasu sellest polnud midagi, sest Merilyn hakkas neid kohe närima.

"Niisiis... Ma panen katla ja kõik vajalikud siia peale..." Kobedik naeris ja sosistas siis:" Ma lõpetasin Sigatüüka kaks aastat tagasi. Ma mäletan väga hästi, kuidas ma oma viimasel aastal sind vaatasin ja mõtlesin, et kuidas üks 4.aasta oma sai nii kena välja näha. Kuulsin pealt, kuidas ema rääkis teistele, sinu nime mainis ta ka, nii et otsustasin ise siia tulla. Vaadata, kuidas paar aastat sulle mõjunud on." Danyl läks hämmastusest suu lahti. "Kuidas ma sind ei mäleta !? Nojah, neljandal aastal oli mul päris palju tegemist ka. "mõtles ta tuletades oma hullu tuupimis-perioodi meelde. "Kuidas aeg siis mul mõjunud on?" "Ravitseja seisukohalt ülimalt hästi. " vastas Kobedik. "Nüüd, ära ehmata, aga mul on paar tilka su verd vaja. " "Olgu," Kobedik võttis Dany käe enda kätte, asetas oma võlukepi ta sõrmele ja Dany tundis pisikest torget. Kobedik pistis hunnik erinevaid koostisosi katlasse, lisas sinna Dany verd, pani tule alla, lisas mingit kihisevat vedelikku ja nuusutas seda. "Mm... Lõhnab... Sidruni, tikrite, iiriste ja..." ta jäi mõtlema, Dany nuusutas ja ütles siis:" Talve, värskelt niidetud muru ja vihma järgi ka." "Täpselt." nõustus Kobedik. "Paistab, et see on valmis. Sa pead selle kuumalt ära jooma. " Ta kallas joogi suurde klaasi. Dany märkas, et see on lumivalge ja õrnalt sinaka varjundiga. "Katsu sa ainult joogi välja puristada." Ütles Kobedik klaasi Danyle ulatades. "See söövitab kõik muud materjalid ära." "Kas see mulle siis midagi ei tee !?" küsis Dany ehmunult. "Kui kõik oli õieti tehtud, siis küll mitte." vastas Kobedik ükskõikselt. "No siis ma loodan, et sa kõik õieti tegid." ja Dany jõi suurte sõõmudega kõik ära. Jook oli küll kuum, kuid rahustavast dinktuurist, mida Merilyn talle varem andis, ei andnud seda tunda. "Kuidas oli?" küsis Kobedik. "Maitse oli veidi hapu, aga muidu päris hea." "No järelikult oled sa iseloomult ka veidi hapu. " muigas Kobedik. "Kuidas palun !?" "Vaata, see võlujook on südame jaoks. Seal on sinu verd sees. See lõhnab ja maitseb sind paremini iseloomustavate asjade järgi. Nonii, kõik tehtud ja su süda peaks nüüd korras olema. Soovitan edaspidi rahulikumalt olla ja stressivabasid olukordi vältida. Ma tulen veel millalgi läbi, et su üle vaadata. " Ta pani oma asjad kokku ja hakkas lahkuma, "Muide, mu nimi on Teddy. Teddy Pomfrey." "Nägemiseni siis, Teddy." ütles Dany naeratusega. Siis hakkas ta süda äkitselt kõrvetama. "Aia." "Ahjaa, ma unustasin, sul südamel võib veidi imelik olla vahetevahel. Näiteks kõrvetused või vastupidi, hakkab külm, pistab- see kõik on tavaline. Ei midagi, mille pärast muretseda. Kui väga hulluks läheb, ütle mu emale. Ta teeb sulle valuvaigistamiseks midagi." ta tõmbas sirmi eest ja vaatas veel korraks tagasi. "Nägemiseni, Daenerys." Dany pani naerdes oma pea padjale ja vaatas lakke.