HP rollimäng

Dany nägi Merilyni magamistoas muusika saatel riideid vahetamas. Ta otusustas ka oma tuduriided selga panna ja tuttu jääda. Kui ta voodis oli, küsis ta Merilyni käest:"Ma nägin sind Kristjani kõrval istumas. Kas sa tead teda juba ammu?" aga paistis, et Merilyn ei kuulnud teda, sest ta kuulas muusikat. Paari tunni pärast jäi ta juba magama, kuid Danyl ei tulnud und. Kell oli juba ühe aeg, kuid ta oli ikka veel üleval. "Täiesti absurd" mõtles ta enda ja Brennu vestluse peale. Saades aru, et see öö ta jällegist magama jääda ei suuda,ronis ta oma tekiga puhketuppa. Kaminas tuli veel põles ja keegi oli puid selle juurde jätnud. Daenerys pani tulle paar halgu juurde. Ta pani teki kamina ees olevale diivanile ja tõi ühe tugitooli pealt pehme padja. Roninud teki alla, vaatas ta ainiti leekidesse ja mõlgutas omi mõtteid, tal jäi märkamata, et ta ei olnud enam puhketoas üksi. "Ei tule und?" küsis Brennu vaikselt. Dany ehmatas ja tõusis ruttu istukile, kuid Brennut nähes ta rahunes ja naeratas. "Ei tule jah. Aga sul?" "Njah, sama. Mõtlesin liiga palju ja uni läks ära." ja Brennu istus Dany kõrvale. "Millest mõtlesid?" küsis Dany ja viskas Brendonile ka teki peale. Poiss muigas ja vaatas talle otsa. "Ma mõtlesin sellest, mis täna juhtus." ja pani käe ümber Dany õla ning tõmbas õrnalt endale lähemale. Dany pani pea ta õlale ja muigas endamisi.Nad istusid vaikides päris kaua ja Dany jäi Brennu kaisus magama. Kell oli kolm kui Brennu ta musiga üles ajas. "Kell on palju ja mul tuleb ka tasakesi uni peale. Tule, läheme korralikult magama." "Mmmhh... Okei." pomises Dany uniselt ja ajas end püsti, võttis teki kätte ja läks oma magamistoa juurde, kuid Brennu tuli talle ette ja tegi talle musi. "Seekord oli minu kord head-ööd-musi anda. " lisas ta naeratusega ja läks poiste magamistoa uksest läbi. Dany komberdas voodisse ja jäi kohe magama.

Niice. Aga nüüd on hommik, või tahab keegi veel enne midagi öelda?

Hommiiiik xD

Ok. Kuna me siin oleme, siis on hommik. Etsiiis... Kus ma olengi? Ahjaa. Magamistoas. Tudun. Enivei...



Merilyn ärkas hommikul vaikse laulu peale. Ta tundis selle kohe ära. Flo-Rida ft T-Pain - Low. Nagu tavaliselt pani ta raadio suht kõvaks. Aga see kord sedasi, et see kostus ainult temale, sest ta ei tahtnud teisi üles ajada. Siis ronis ta pesema. Dushi all olles, kui ta pead pesi, tantsis ta omaette aga ei laulnud, sest dushi all laulmine on lame. Pesnud ennast korralikult, kreemitas ta ennast hoolikalt sisse. Mõned tüdrukud käisid ka pesemas, kuid Merilyn ei teinud neist välja. Merilyn tegeles endaga. Väike meik, kerge hambapesu, juuste harjamine ja soeng tehtud, läks Merilyn magamistuppa ja pani end riidesse. Pesuväel ei old eriti hea ringi tatsata. Ta pani selga oma rüü ja jalga pani oma türkiissinised ketsid. Natuke mässaja oli ta alati olnud. Kui ta end lõpuks riidesse sai, lahkus ta magalast vaikselt. Puhketuppa jõudes nägi ta seal istumas Brendonit. Merilyn läks kohe tema juurde. "Mis värk sul Danyga on?" küsis Merilyn kohe. "Tere hommikust sulle ka!" vastas Brennu. Merilyn kergitas kulmu. "Me käime." "Misjaoks ajasid sa siis Mikule sitta, et te olete tülis?" "Ei ajand!" Merilyn pani käed rinnale risti, tõstis veidi lõuga ja saatis Brendonile sa-ära-üritagi-mulle-valetada-ma-tunnen-sind-liiga-hästi pilgu. "Mhh... Meil on kõik korras nüüd." "Mikule rääksid sellest?" Merilyn ei jätnud oma jonni. Brennu suunas selle peale pilgu maha ja oli vait. "Hale." ütles Merilyn ja jalutas lihtsalt puhketoast välja.
Vestibüülis nägi ta aga Mikku ja Kristjanit. Nad rääkisid teineteisega, kuid kumbki pold eriti rõõmsameelne. Merilyn läks otsejoones nende juurde. "Mis hängite, mehed?" küsis Merilyn rõõmsal häälel. "Niisama." vastasid poisid korraga ikka veel teineteist põrnitsedes. "Ma parem ei ütle midagi." ütles Merilyn, tõstis käed ja astus saali. Saalis istus ta oma tavalisele kohale ja hakkas röstsaia sööma. Persse küll, kui sitaks mõned suudavad hommiku teha. mõtles ta. Lõpetanud oma hommikusöögi, läks ta puhketuppa, et võtta oma asjad. Puhketoas olid Dany ja Brennu. Merilyn kõndis neist mööda tüdrukute magalasse ja võttis oma õpikud. Siis jalutas ta ennustamise ukse taha. See tund oli Merilyni arust üks nõmedamaid. Esiteks oli see liiga kõrgel ja teiseks klassiruum haises. Merilyn oli üks esimesi ukse taga. Peale tema oli veel ainult kaks tüdrukut, kelle arust oli ennustamine maailma kõige parem asi. Nad lugesid midagi raamatutest ja sädistasid. On keegi veel imestunud, miks ma tavaliselt hiljaks jään? mõtles Merilyn ja istus maha. Tüdrukud tormasid kohe tema juurde ja üritasid talle igast asju ennustada. "MIND EI HUVITA!" karjus Merilyn veidi aja pärast. Tüdrukud kohkusid ja läksid eemale. Siis tuli ülesse ka veidi teisi hingeldavaid õpilasi. Varsti pääsesid nad klassiruumi.

Dany ärkas enda äratuskella peale üles. Ta ringutas, jooksis pesema, sättis kõik ära ja jooksis puhketuppa. Seal nägi ta Brennut. "Mis viga?" küsis ta poisi nägu nähes. "Rääkisin Merilyniga." vastas ta. "Misasja? Vaidlesite?" uuris Dany. "Eiei.. Ta oli vist pahane mu peale." seletas Brennu siis. Nad läksid koos hommikust sööma. Kuna ennustamine oli esimene tund, pidid nad ruttu tegema. Neil olid juba Suures Saalis koolikott kaasas. Napilt tundi õigeks ajaks jõudnud, istus Dany Merilyni kõrvale ja Brennu Miku juurde. "Hommik," ütles Dany Merilynile. "Hommik." vastas ta tüdinud häälel. "Päev algas sitasti jah? Huuh, aga hullemaks läheb. Järgmised kaks tundi on nõiajoogid..." kuid siis astus õpetaja klassi ja ta otsustas vait jääda. Pole vaja miinuspunkte kohe saada. Nad pidid tunnis klaaskuuli vaatama. Dany jõllitas enda kuuli pikalt ja ütles siis Merilynile "Tead, ainsad, kes siit midagi välja loeks on narkarid, kes on just end pilve tõmmand." õpetaja nuuskas just sellel hetkel. Dany muigas. Kuna Daenerys polnud just eriline ennustaja, palus ta, et Merilyn üritaks. Samal ajal kui ta klaaskuuli vaatas, nägi Dany Brendonit talle otsa vaatamas. Ta naeratas Brennule, vaatas õpetaja poole ning tegi eye-rolli. Siis sai Dany aga tõsised krambid, sest Brennu ajas oma keele suust välja ning ajas silmad kõõrdi. Mikk tema kõrval vaatas neile küsival pilgul otsa ning togis Brennut. Õpetaja oli teda nägusid tegemas näinud ja tahtis, et ta talle ennustaks. Brennu keskendus siis kuulile. Läks mitu minutit mööda ning õpetaja muutus kannatamatuks. Ta kohendas oma salli ja keerutas käekette. "Kas ma kuulen su ennustust selle tunni lõpuks või peame me siia peale tunde jääma?" küsis ta kärsitult. Brennu nähvas "Mul on aeglane sisemine silm!" Õpetajal jäi suu lahti" Ega te siis taha, et ma midagi valesti ennustaks, näiteks mõningaid jubedaid õnnetusi." seletas Brennu leebemalt. Dany turtsatas. Õpetajale meeldis just täpselt ennustada igale ühele klassist, kuidas neil tuleb raskeid katsumusi, õnnetusi ja piinarikas surm. Ennustamisfännklubi duo vaatas Brennule vihaselt otsa ja pomisesid midagi üksteisele. Õpetaja aga kohendas veelkord oma salli ning sõnas "Sina, Brendon, jääd peale tunde !" Siis läks ta uuesti oma toolile istuma ning klass sai jätkata klaasi põrnitsemisega. Dany kuulis Brennut sosistamas midagi, mis kõlas kahtlaselt nagu "Värdjas lehm".

Persse küll. Ma vihkan seda arvutit. Arvatavasti tuleb uus novell laupäeval, sest ma lasin siia lihtsalt sellise hunniku teksti ja see kustus ära. Näeme.

Carmen istus muundamise tunnis ning sodis natuke oma vihikusse. Anete sai taimeteaduse tunnis mingi taime käest hammustada ning oli sunnitud haiglatiiba minema. Seega oli Carmen oma pingis üksi. Korraga astus tema juurde üks poiss, kellega Carmen kunagi varem suhelnud polnud. "Võib siia tulla?" küsis ta ning sai vastuseks lühida peanoogutuse. Carmen pani pliiatsi käest ja vaatas poissi tähelepanulikult. "Carmen" ütles ta ning sirutas käe välja. Poiss võttis käe vastu. "Kevin" ütles ta. Samal ajal astus McGonagall klassi ja õpilasd jäid vait. "Ma pole sind varem siin näinud" lausus Carmen, kui kõik olid oma töösse süvenenud. Kevin vaatas korra ringi ning veendunud, et keegi ei kuule, ütles ta: "Ma tulin siia kooli alles sellel aastal, varem käisin Durmstrangis. Mu isa sai aga siin tööd ja ma tulin Sigatüükasse." "Kuidas oli seal" küsis Carmen huvitatult. "Durmstrangis" lisas ta kiiresti. Kevin kehitas õlgu. "Ma ei tea, mulle meeldib siin rohkem. Veits kahju oli, seal oli päris häid inimesi, aga jahh. Kui sõbrad välja arvata, on siin parem." "Tõega?" küsis Carmen ja mõtles terve virna ülesannete peale, mis talle juba esimesel päeval anti. "Noh, õppida antakse igal pool umbes sama palju" ütles Kevin, justnagu oleks mõtteid lugenud. Carmen tahtis talle midagi vastata, aga parajasti tuli McGonagall nende poole ning Carmen ei tahtnud miinuspunkte teenida. Ta jäi vait ja keskendus oma loitsule. Tunni lõppedes anti neile veel üks essee ning Carmen astus vaikselt kirudes klassiruumist välja. Ta ütles Kevinile "Tsau" ja läinud ta oligi. Carmen otsustas Anetet vaatama minna. Anete käsivars nägi palju parem välja kui hommikul ja ta pidi juba õhtul haiglatiivast välja saama. Umbes poole tunni pärast jättis Carmen Anetega hüvasti ja läks raamatukokku ,et sealt üks raamat võtta. Puhketoas leidis ta ühe tugitooli päris kamina lähedal. Ta istus sinna, vahtis natuke leeke ja hakkas väga vastumeelselt kodutöid lahendama.

Kui ennustamine lõppes, oli Merilyn suht vässu. Ta kõndis vaikselt alla nõiajookide tundi. Isegi õpikuid ei vaevunud võtma. Vangikoobastes istus tüdruk kohe seina äärde maha. Õnneks oli ta üksi. Varsti kuulis ta kellegi samme. "Sa ei tuld puhketuppa." ütles Kristjan vaikselt. "Mkm." vastas Merilyn pead tõstmata. "Ma märkasin su õpikuid ja võtsin need kaasa." "Aitäh." Merilyn võttis poisilt oma õpikud ja pani need enda jalge ette. "Oled pahas tujus?" "Veidi." Kristjan istus Merilyni paremale käele. "Kas ma saan kuidagi aidata?" "Ei." "Ära masetse." "Natuke võib." "Seda küll." Edasi istusid nad vaikides. Varsti tulid koopasse ka teised. Mõned poisid ja ennustamishullud. Varsti istus Mikk Merilyni kõrvale. "Arghhh." ütles poiss vaikselt. "Ka mase?" küsis Merilyn vaikselt. "Arva ära!" nähvas poiss. "Ja mina olen süüdi?" küsis Merilyn kulmu kergitades. "Ei." ütles Mikk vaikselt ja langetas pea. "Vabandust." ütles ta taas pead tõstes. "See on mingi minu probleem. Valan oma viha esimese inimese peale välja. Eriti just mu heade sõprade peale." "Ei ole hullu. Ma saan sust aru." ütles tüdruk vaikselt ja sõrmitses poisi juukseid. "Vabandust." pomises poiss veel vaikselt. "Mis juhtus?" küsis Merilyn. "Ma olen vist Brendoniga tülis." "Kuidas nii?" "Sa rääkisid temaga?" "Jah. Sõimasin hommikul veidi." "Miks?" "Sest ta ajas mind kettasse." "Millega?" "Sinule valetamisega ja Danyle valetamisega." "Seda küll." "Sa pole ta peale vihane?" "Ei." "Ok. Ma olen." "Ole siis." "Kuidas su õel läheb?" "Carmenil?" "Mitu sul neid veel on? Carmenil muidugi!" "Aa. Ma pole teda päris ammu näinud. Läheme pärast vaatama teda?" "Davai. Saadame talle kirja." Merilyn võttis õpiku vahelt tüki pärgamenti ja taskust sule. Õpiku peal kirjutas ta paar lauset:" Tšau, Carmen. Me tahaks sind näha. Peale viimast tundi suures saalis. Merilyn ja Mikk." "Sobib?" küsis tüdruk veel Mikult üle. "Jah." Siis pani Merilyn kirja lendama ja see lendas Carmeni juurde.
Varsti tuli õpetaja ja kõik läksid klassi. Merilyn oli otsustanud selle aasta võimalikult erinevaks teha ja läks ennustamisfännide vahele. "Täna segate te ravijooki, mis peaks ära võtma kõik kärnad ja naha korralikult tagasi kasvatama, kui see on õieti tehtud. Kui valesti, siis jääte nahast ilma." Õpetaja kõndis klassi ees edasi-tagasi. "Koostisosad on kapis ja asjad, mida vajate on tahvlil kirjas." Paljud trügisid kohe kapi juurde, kuid Merilyn ootas. Suurem rahvasumm kapi juures käinud, läks ta lõpuks ka omale asju võtma. Varsti olid ainukesed hääled klassis tule prõksumine ja nõiajoogi keemise mulin.

Carmen tõusis tugitoolist ja astus puhketoast välja. Kohe ukse juures sai ta Merilyni kirja kätte. "Peale viimast tundi..." Carmen murdis paberi kokku ning pani rõõmsalt taskusse. Ta vaatas kella ning märkas, et on tundi hilinenud. "Kurat küll" vandus ta endamisi. Ta haaras oma koti ja jooksis ennustamise klassi suunas. Ta piilus klassi. Õps istus õpilaste keskel ja seletas neile midagi. Carmen astus vaikselt klassi. Kahjuks õpetaja märkas seda ja tõusis püsti. "Miks sa hilinesid?" küsis ta Carmenilt pahuralt. Carmen kehitas õlgu. "On sul mõni vabandus?" päris ta edasi. "See klass on minu puhketoast liiga kaugel." vastas Carmen külmalt. "Ah nii." Õps kõndis laste keskele tagasi. "20 miinuspunkti Gryffindoilt" ütles ta ning istus maha. "Lollakas" pomises Carmen endamisi. Õps oli terve tunni Carmeni peale vihane. Carmenit see ei kottinud. Lõpuks avastas aga ta Carmeni ühele oma sõbrannale midagi ütlemas. "Preili Täiuslik on kindlasti oma ennustuse lõpetanud" ütles ta õelalt. "Noh, lase käia, mida sa keras näed" küsis ta. "Mitte midagi" vastas Carmen ausalt. Õps kergitas kulmu. Carmen pööras vastumeelselt oma pilgu kerale. "Enda peegeldust?" küsis ta natukese aja pärast. Õps vihastas. Ta tahtis just Carmeni tunnist välja saada, aga kell helises täpselt õigel ajal. "Ma räägin McGonagalliga" ütles ta vihaselt. Carmen kõndis klassist välja ja pahvatas naerma. Ta ei teadnud, mis tal täna viga oli. Tavaliselt käitus tunnis hästi, kuigi ta polnd mingi tuupar. Kiiresti kõndis Carmen keerdtrepist alla.

Nõjajookide tund möödus rahulikult. Merilyn oskas teha nõjajooke, kuid talle ei meeldinud õpetaja ja tänu sellele ei viitsinud ta eriti pingutada. Ta tegi asjad alati õieti, kuid vastumeelselt. Õpetajale ei meeldinud ka Merilyn ja ta otsis alati vigu. Kui õpetaja tunni keskel Merilyni lauast möödus, vaatas ta päris pikalt tüdruku katelt. "Ei leia ühtegi viga, härra?" küsis Merilyn varsti. Õpetaja vaatas talle otsa, saatis ühe vihast pungil pilgu ja jalutas minema. Merilyn muigas. Kui tund läbi sai, ootas Mikk teda ukse taga. "Lähme?" küsis ta tüdrukult. "Jah." vastas Merilyn ja nad lahkusid elavalt vesteldes.
Noored jõudsid suurde saali. Carmenit polnud veel näha ja Merilyn läks istus oma tavapärasele kohale. "Kuidas sul muidu läheb?" küsis Merilyn siis poisilt. "Normaalselt. Endal?" "Hästi." vastas Merilyn naeratusega. "Kõik on lihtsalt nii hästi praegu." lisas ta kinnituseks. "Ilma irooniata?" küsis Mikka väikese kahtlusega. "Täiesti irooniavaba." vastas Merilyn ja haaras ühe õuna. "Muidugi saab alati paremini minna, aga praegu on kõik väga hästi." "Seda küll." Mikk vaatas kella. "Millal ta tuleb?" "Gryffindorlastel on ennustamine praegu. Vaata kui kaugel see siit on!" ütles Merilyn poisile ja lennutas õunasüdame prügikasti. Siis võlus Merilyn veidi muusikat ja laulis veidi kaasa. Mikk vaatas teda nagu hullu. "Kui sul mark on, siis sa ei pea minuga suhtlema." ütles Merilyn laulu lõppedes. "Mul pole mark." ütles Mikk ja vaatas Merilynile silma. "Ma tahan sinuga suhelda." lisas ta vaikselt. Merilyn istus Miku kõrvale ja keeras end näoga tema poole. Nad vaatasid teineteisele sügavale silma ja Mikk ütles vaikselt:" Ma tahaks sind omada." "Mind ei saa omada." vastas Merilyn samal sosinal. "Natukene saab." ajas poiss oma rida edasi. "Ei saa. Min ei oma mitte kunagi mitte keegi. Tervenisti vähemalt mitte." ei jätnud Merilyn oma jonni. "Ma tahaks sind omada täpselt nii aplju, kui mulle lubatud on." "Oma siis." ütles Merilyn ja tegi poisile musi. Merilyn naeratas ja kallistas Mikku kõvasti. Kuna Miku selg oli ukse poole, siis nägi Merilyn lähenevat Carmenit. "Su õde tuleb." sosistas Merilyn vaikselt Mikule kõrva. Mikk lasi kohe Merilynist lahti. "Mark?" "Ei." ütles poiss pilku maha lüües. Siis võttis ta Merilyni käest kinni ja järgmisel hetkel jõudis nende juurde Carmen. "Hei! Kuidas läheb?" küsis Merilyn püsti tõustes ja Carmenit kallistades. "Tšau." ütles Mikk vaikselt ja võttis Merilyni käest jälle kinni.

"Tsauu" ütles Carmen Merilynile. "Suht hästi. Muide, ega ma ei sega siin?" küsis ta muiates.

"Muidugi ei sega!" ütles Merilyn ja kutsus Carmeni enda kõrvale istuma. "Räägi siis, kuidas vahepeal läinud on?" Mikk jõi mahla.

"Ma vihastasin just ennustamise õpsi välja" ütles Carmen naerdes. "Aga mis teil siis juhtunud on, et te Brennu ja Danyga koos ei ole" küsis Carmen. "Tülis?"

"Ma ei suutnud seda. Aga nõjajookide õpetaja oli küll suht kettas." ütles Merilyn. "Ma ei teagi, kus nad on. Las nad vist olla ka." Merilyn jõi ka veidi mahla. "Tülis me nüüd küll pole. Ma Danyga vähemalt mitte. Brennu arvatavasti vihkab mind mõnda aega, aga sellest hullu pole." Mikk toetus nüüd istudes veidi ettepoole ja vaatas Carmenile otsa. "Sa pole Brendoniga rääkind?"

Carmen raputas pead. "Ma olen teda vaid paar korda vilksamisi näinud ja siis ta oli koos Danyga..." Ta võttis samuti laualt mahlaklaasi ja jõi paar lonksu. "Neil on suhe?"

"Mhmh." mõmises Mikk vaikselt. Merilyn aga asus kohe elavalt seletama. "Neil algul nagu pold midagi, siis said nad niisama hästi läbi, siis Brennu valetas Mikule, et nad on Danyga paar, aga tegelt veel ei olnud. Siis Dany nagu ei teadnudki, et nad tülis on. Siis nad olid natukene aega päriselt tülis ja nüüd on paar!" tüdruku nägu säras. Jutt tuli välja küll suht kiiresti, kuid arusaadavalt. "Issake. Ma pole nendega nii ammu rääkinud!"

Carmen vahtis neile mõlemale hetke otsa ning naeratas siis laialt. "Ma olen alati arvanud, et nad sobivad hästi kokku" ütles ta ja jõi oma mahlaklaasi tühjaks. "Nüüd, kui nad ikkagi paar on, võid sa ju Brennuga ka ära leppida." Carmen vaatas Mikule otsa.

Mikk vaatas teisele poole. "Sa ei saa käituda sedasi oma vennaga. Eriti veel kaksikvennaga!" ütles Merilyn talle etteheitvalt. "Lähme otsime Brennu üles?" küsis ta siis Carmenilt.










Ma tänaseks minema. Aga jah. Kunagi siis jätkame. (:

"Lähme" oli Carmen nõus ja hüppas püsti. "Tule, Mikk" ütles ta, kui Mikk ikka veel püüdlikult teisele poole vaatas. Mikk andis lõpuks alla ning kolmekesi suundusid nad uksest välja.






Okei, tsauu (:

Danyl oli õppimisest kõriauguni, aga ta võttis end kokku ja tegi igal oma vabal ajal kodutöid ära. Tihti tormas ta klassi juurde, istus ukse juurde maha ja hakkas muudkui ülesandeid lahendama. Brennu oli üritanud sammu pidada, aga ta ei suutnud ka vahetundide ajal õppida. Niisiis ta lihtsalt istus kõrvale ja vaatas lakke. Kui Danyl lõpuks kõige raskem essee valmis sai, ohkas ta sügavalt ja naeratas. "Noh, mis nüüd on?" küsis Brennu, "tuli kodutöö asemel mina kah natukene meelde?" Dany saatis talle kurja pilgu, kuid ta tegi poisile siiski musi. "Tulid jah. Tegelt. Ma arvan, et täna mul on veidi rohkem vabat aega, et mis sa arvad, kui ma aitaks sul ka kõik korralikult ära teha ja siis hiiliks kuskile." ja vaatas poisile maialt otsa. Brendon mõtles natuke ja ütles siis:" Mulle sobib!" ja tegi Danyle musi. Kuid siis tuli ruunide õpetaja klassi. Brendon ja Dany olid ühed väga vähestest, kes olid selle aine võtnud. Tund möödus hästi, midagi rohkemat õppida ei antud ning nad läksid puhketuppa. Poole tunni möödudes said neil kõik valmis. Dany pani õpikud oma kotti, läks viskas koti oma voodi peale, tuli alla tagasi võttis Brennul käest kinni. Dany oli lootnud veel vahepeal Merilyniga rääkida, kuid ta oli kadunud. "Ega sa tea, kus Merka on?" "Mkm. Kuhu läheme? Oot, ega sa Mikku pole näind?" "Eip." Nad olid paar sammu astunud, kui tuli üks uks. Brennu piilus sisse. "Siin pole kedagi. See on vana klassiruum, aga arvatavasti pole siin mitu sajandit keegi tunde teinud." Dany tõukas poisi õrnalt klassi, pani enda järelt ukse kinni ja vaatas Brennule otsa. "Mmm... Mida me nüüd siis teeme?" küsis ta süütul häälel. "Emn.. Ei oska öelda, " ütles Brennu muigega ja istus ühe pingi peale. Dany kõndis rahulikult tema poole ja Brennu võttis talt ümbert kinni. "Mõtlesin, et võiks ..." alustas Daenerys, kuid Brendon surus oma sõrme ta suule, ütles "Kuss nüüüd," ja suudles teda.

Kõigepealt läksid Merilyn, Mikk ja Carmen Ravenclaw puhketuppa, kus neid näha ei olnud. "Ma lähen toon oma kooli kaardi." ütles Merilyn ja jooksis ülesse tüdrukute magamistuppa. Tüdruk tuli kaardiga alla ja näitas seda teistele. Seal oli näha, et Brendon ja Daenerys olid ühes klassiruumis, mis ei olnud Ravenclaw puhketoast väga kaugel. "Lähme." ütles Merilyn ja pistis kaardi taskusse. Nad väljusid kolmekesti puhketoast ja kõndisid klassiruumi poole. "Miks jaoks nad seal on?" küsis Mikk. "Kust me peame teadma!" hüüdis Merilyn ja tegi Mikule eye-rolli. Ukse taha jõudes, pani Merilyn kõrva vastu ust. Kõik oli vaikne ja Merilyn kahtles korraks, kas see on üldse õige uks. Siis vaatas ta korra kaarti. "Nad on küll siin." ütles ta siis ja tegi ukse vaikslt lahti. Nähes, kuidas Dany ja Brennu on, tõmbas ta ukse suure pauguga kinni ja avas minuti pärast uuesti. "Kuidas läheb?" küsis ta rõõmsal häälel.

Ukse paukumist kuuldes, hüppas Dany ehmunult eemale ja Brendon kukkus laualt maha. Dany sattis enda juuksed korda, vaatas klaasi pealt enda peegeldust. "Päris hästi läheb, " ütles Dany Merilynile, kui ta oli natukese aja pärast klassi astunud. Brendon vaatas pahaselt Mikule otsa ja küsis:" Paremat aega ei leidnud !? Mis tahtsite?" Dany pani oma käe Brennu õlale, et ta maha rahuneks ja küsis siis Merilynile otsa vaadates :"Jah, mis on? Juhtus midagi?"

Meirlyn ja Mikk hoidsid alles käest kinni, kui nad klassi tulid. Kui Brendon Mikule pahaselt otsa vaatas, pigistas Mikk Merilyni kätt veidi ja tüdruk ütles "Auch!" "Vabandust." ütles Mikk läbi hammaste. "Me tahtsime teid lihtsalt näha." ütles Carmen. "Ei või enam sõpru külastada?" küsis Merilyn järgi. Mikk aga oli vait.

"Pfff..." ütles Dany, kuid siis märkas midagi. Ta hakkas naerma ja küsis:" Äkki tahtsite ise veidi kahekesi olla aah?" Brendon vaatas küsivalt Danyle otsa ja siis jälgis Merilyni ja Mikku. Ka Brennu hakkas naerma. "Vat, mis vahepeal on juhtunud! Mis ajast teie koos olete?"

Merilyn vaatas Danyle veidi etteheitva pilguga otsa, kuid naeris. Mikk oli otsustanud terve aja vait olla. Merilyn vaatas kella ja ütles. "Me oleme koos olnud mingi umbes... Mm. Pool tundi?" Mikk istus ühele toolile ja Merilyn istus talle sülle. "Ja me ei soovinud omaette olla. Kui me oleks seda tahtnud, siis me poleks teid ju otsima tulnud." Meirlyn tõmbas ühe tooli välja ka Carmenile, kes sellele istus.

Brendon vaatas neile uskumatult otsa. Lõpuks ta lihtsalt raputas pead ja muigas. Dany istus uuesti Brennu kõrvale. "Nii nunnu," ütles Dany. "Kuulge, millal Siganurme nädalavahetus tuleb? Ahjaa, kuidas sul läind on?" küsis ta Carmeni käest.

Merilyn tegi Danyle eye-rolli ja ütles siis. "Mis kuu meil on üldse praegu? Varsti peaks tulema küll." Merilyn võttis Miku käe enda kätte ja vaatas poisi küüsi. "Üldse neid ei hoolda?" küsis ta väikese naljavarjundiga. "Mille jaoks siis sina oled?" küsis Mikk vastu. Merilyn naeratas ja lasi käe alla tagasi.

"Peab mainima, et te sobite päris hästi kokku," ütles Brennu oma kätt Day ümber pannes. Siis hakkas ta äkitselt naerma. "Haah, tahate ma räägin midagi haledat. Ma sain ruunide õpsilt miinuspunkte, sest kabistasin Danyt tunni ajal.Samal ajal ajas mingi Hufflepuffi tüüps ühele räämale keelt kõrva! Kus on õiglus?" Dany vaatas kurjalt Brennule otsa "Pidid nüüd sellest rääkima ! Jummel. " Dany hüppas laualt maha ja läks tahvli poole. Ta pööras end ümber "Muide, tal on õigus, te sobite täiega hästi kokku."

Merilyn naeris Brendoni jutu peale, kuid Mikk oli flegma edasi. Merilyn vaatas korra poissi ja ütles siis teistele. "Me tuleme varsti tagasi," võttis Mikult käest kinni ja astus ukse taha. Kui ta oli ukse kinni pannud, kõndis ta veidi eemale uksest. Nad läksid nurga taha nii, et teised neid ei kuuleks. "Mis on?" küsis Meirlyn vaikselt, kui ta oli poisile käed ümber kaela pannud. Mikk võttis kinni Merilyni pihast ja vaatas talle silma. "Mm... Ma ei taha... Mulle ei meeldi nad." suutis Mikk lõpuks välja öelda. "Kesned?" küsis Merilyn kohe. "Teised. Nad..." Mikk vaatas ümber ringi sellise näoga nagu jookseksid erinevad õiged sõnad tema juurde. "Mis sul nende vastu on? Seal olid su vend, su õde, mina ja meie hea sõbranna." ütles Merilyn. "Ma ei salli praegu oma perekonda." ütles Mikk vaikselt. "Miks?" küsis Merilyn sama vaikselt ja kaastundliku häälega. "Ma ei ole päris kindel. Või noh. Ma ei taha rääkida oma vennaga praegu. Ja mul on tunne, et Carmen on rohkem tema poolel." "Mis pooltest sa jamad? Teil pole ju mingit sõda, et peaks pooli valima." Merilyn üritas vaadata poisile silma, kuid ta keeras koguaeg pea kõrvale. Lõpuks vaatas tüdrukule silma ja Merilyn ütles:" Leppige ära. Ära ole selline. Mulle ei meeldi, kui sa masendunud oled." "Ma pole masendunud. Lihtsalt..." "Lähme lepime ära nendega." Merilyn sasis poisi juukseid. "Ma teen seda ainult sinu pärast." ütles Mikk veidi aja pärast ja tegi Merilynile musi. Peale seda kallistas tüdruk poissi kõvasti ja nad läksid tagasi klassiruumi. "Ja nüüd räägite teie kaks asjad selgeks." ütles Merilyn ja pani Miku Brennu ette seisma ja läks ise ta selja taha.

"Mis asjad teil selgeks ajada on?" küsis Dany vaadates igaühele järjest otsa. "Brennu, kas sa said jälle millegagi hakkama?" uuris ta kuid mitte pahaselt "Ojaa, mina olengi jobu." Dany vaatas talle sügavalt silma. "Mhh.. Ära aja paska, musi. Räägite siis asjad selgeks ja ma tahan ka teada, mis teil toimus." "Ah, ei viitsi," ütles Brennu. "Räägid !"ültes Dany rangelt ja lisas "Kui sina oma vennaga ei räägi, siis mina ei räägi sinuga." ning läks Merilyni kõrvale.

Merilyn liikus kahe poisi vahele, kuid natukene eemale ja vaatas neile kurjal ilmeml otsa. "Räägite?" küsis Merilyn, kuid vaevalt sai ta oma sõna lõpetatud, kui Mikk järsku rääkima hakkas. "Miks sa mulle valetasid? Ma arvasin, et me saame hästi läbi ja sa ei pea mulle valetama. Ma oleks aru saanud küll, aga veidi haiget tegi, kui sa mulle valetasid." Merilyn läks võttis nende sõnade juures Mikult käest kinni. Merilyni silmad hakkasid pisaraid täis valguma.

Brennu tegi eye-rolli. "Oot, mis valetamine? Kas see, mis minu kohta oli?" küsis Dany. Brennu noogutas ja hakkas lõpuks rääkima "Rahu, Mikk, see pole nii suur asi. Lihtsalt, ma ei tahtnud tunnistada, et ma ei julgenud Danyga rääkida. Ma mõtlesin, et sa hakkad mu üle naerma. Pealegist, kui keegi peaks üldse solvunud olema, siis see on Dany, sest ma ütlesin sulle, et ta vaatas teisi poisse, aga ta ei teeks elusees seda. " ta vaatas andekspaluvalt Daenerysele otsa. Dany vaatas korraks maha. "Musi, ma saan sinust aru. Ma olingi solvunud, aga ikkagi, nüüd on ju kõik korras ja me oleme koos. Kuidas nüüd siis teiega on?" küsis ta ja vaatas Mikule otsa. "Kõik korras?" Kui ta vastust ootas, ütles Brendon etteheitvalt "Pealegist, mõtle, mida sina oled mulle kõik kokku valetanud! Ma pole kordagi hakkand selle kohta draamatsema. " "Mida ma sulle nüüd valetanud olen !?" läks Mikk veidi närvi. "Eks sa ise tea paremini. Kes teab, äkki oled vahepeal veel midagi kokku susserdanud! " Mõlemad poisid olid nüüd näost punased, nende käed liikusid võlukeppide poole. Dany märkas seda, jooksis nende vahele ja võttis võlukepi kätte. "Te räägite kõik korralikult ja rahulikult selgeks või ma juhmistan teid !" ütles ta vägagi karmilt ja vaatas mõlemile otsa.

Merilyn võttis Miku võlukepi enda kätte. "Sul ei lähe seda rääkimisel vaja." ütles ta vaikselt. Mikk üritas protesteerida, kuid Merilyn ei lasknud. Lõpuks Mikk lõpetas üritamise ja vaatas Brendonile otsa. "Ma olen su kaksikvend! Ma ei naeraks su üle! Ja ma pole sulle päris pikka aega juba valetanud. Viimane tõsisem vale oli eelmisel aastal, kui ma ütlesin sulle, et see... Mis selle pifi nimi oligi..." Mikk mõtles pingsalt. "Candice?" küsis Brennu. "Jah! Ma valetasin sulle, et ta jättis su maha, aga talle ütlesin, et sa jätsid ta maha!" Merilyni silmad läksid suureks. "Seebiooper." pomises ta vaikselt. "Suuremat valet pole ammu olnud."

"Candice?" küsis Dany, "Candice Lovett?" Brennu noogutas. "SA KÄISID SELLE LEHMAGA !?" ei suutnud Dany oma kõrvu kuulda. "Ta ei ole lehm!" nähvas Brendon. Siis vaatas ta vihaselt Mikule otsa."Miks sa mulle nii ütlesid !? Sa teadsid väga hästi, kui väga ta mulle meeldis ! " Danyl vajus suu lahti. "Miks kuradi pärast sa sellist paska mulle ajasid !? Ma pole siiani tast üle saanud! " jätkas Brennu Dany näoilmet märkamata. "Sa igavene jobu ! ME OLEKS SIIAMAANI KOOS KUI SA POLEKS NII TEINUD !" Brendon värises vihast, ta võlukepp kukkus maha ja pildus õrnalt sädemeid. Dany võttis ta võlukepi kähku enda kätte. Brennu hakkas Miku poole liikuma, Dany läks Miku ette ja vaatas Brennule vihaselt otsa. "Mis sul hakkas!?" küsis Brendon kurjalt, "Kobi eest." "Nüüd kui te ilusti olete asjad ära rääkind, " alustas ta leebelt, "siis arvatavasti saad sa tagasi selle lehma juurde joosta, et temaga karjamaal aeleda. " ta hääl läks üha valjemaks, "EKS MA KOBI SIIS SINU JA SELLE LEHMA CANDICE`I EEST ÄRA ! " ta sülitas Brennule näkku, viskas ta võlukepi minema ja tormas klassist välja.

Merilyn oli kõike suu lahti jälginud. Kui Dany välja jooksis, pani Merilyn Brennu ja Miku vahele oma tugevaima kaitsekilbi ja jooksis Danyle järgi. "Dany! Oota!" hüüdis ta ja jooksis. Ei vedanud neil, et nad jooksid mööda õpetajate toast. "Dany! Oota mind!" hüüdis Merilyn ja proffessor McGonagall tuli klassi uksest välja. Merilyn ei teinud sellest väljagi ja jooksis Danyle järgi. Merilyn aimas, et Dany jookseb järve äärde ja kasutas ühte lühemat teed, et Danyle järgi jõuda. Järve äärde jõudsid tüdrukud ühel ajal. Merilyn võttis kohe Dany ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti. Nad istusid maha ja varsti tuli nende juurde proffessor McGonagall. "Mis siin toimub?" küsis ta kõrgil häälel, kuid Merilyn saatis talle ühe vihase pilgu ja õpetaja jäi vait. "Kullake... Ma ei tahaks öelda, et kõik saab korda. Sest ma tean, et ei saa, aga me saame koos sellest üle. Vähemalt üritame..." Merilyn paitas Dany pead.