Elementide Rollikas.

Sügise tuul puhus vaikselt ookeani kohal, kuid tuulest hoolimata, oli soe. Mõnus vaikus oli kogul maal. Vesi sulises, mõned linnud veel laulsid, elu käis rõõmsasti igas riigis. Kuid miski häiris suurt rõõmu, miski mis oli kannatamatu, riik kes elas teistest kaugemal, palju kaugemal, riik mis soovis hävitada maailma...

Lyrinna oli oma laeva pardal, ta vaatas kaunit vett, ja mõtles riigile, kus ta oli sündinud. Nüüd ekslesid nad mere peal, seal kus oli tema õige kodu. Laev liikus kiiresti. Lyrinna mõttiskles edasi. Keegi hüüdis "Maa! " Lyrinna võppatas, ta oli unustanud, mida nad otsisid. Varsti võis ka tema näha maad, kuid see oli veel kaugel. See paistis olevat saar. "Mhm... Mõtlevad ainult maale, nad ei pannud tähele, et ma tahtsin jääda vee peale. Tobedad inimesed." Kuid Lyrinna polnud ju oma laeval üksi, ja seda ta ka kahetses, et laeva ostmisega, oli ka tema ema mõelnud suurele meeskonnale, mis oleks ta käsu all. Varsti sai Lyrinna näha täpsemalt, see oli Kuninganna Yavanna maa. "Maagia on olemas, kuid mina ei oska seda kasutada, ma pean midagi tegema, et ma poleks seal tavaline talunaine, ma olin ikka rikkaste laps. Uus elu peab olema rikka elu. Kuid mitte nagu teised rikkad..." Ta jäi mõtlema, ja nagu tavaliselt, uurides vett. Mõne tunni pärast kolksas laev millegi vastu, ja Lyrinna võis kuulda rõõmu hüüdeid. Meeskonna kapten tuli Lyrinna juurde ja hakkas rääkima. "Ma tean!" ütles kähku Lyrinna, et ei peaks kuulma kapteni rääkimist. Ta astus laevast välja. Tema ees oli kaunis liiva rand. "Soovisite maad, siin on teie maa, võite kõik hävitada, kuid see maa on kellegi oma, ja ma sooviks et meie vaheline suhe oleks korras, nii et palun, ärge midagi halba tehke. Muidu viskan ma teid pardalt maha järgmisel reisil. " Muidugi ei uskunud Lyrinna ühtegi oma sõnu, kuid meremehed ei teadnud teda, ja natuke kartsid, sest Lyrinna ei tundunud neile sõbralik.
(Ma väga vabandan, aga lihtsalt ma ei suuda mitte alustada, kui see teie meelest ei sobi, võin selle ära kustutada. )

(Väga hea algus )

Falador vaatas enda ümber ringi ja nägi ainult piiritut vett mõnede majakestega. Nendes elasid näkid. Falador ohkas ja ujus edasi oma lossi poole. Siin läks asustus suuremaks, siin-seal oli näha inimesi ja näkke, kes töötasid või lihtsalt puhkasid. Temast ujusid ka mööda kalad, kes ajasid üksteist taga. Falador oli juba märkamatult lossini jõudnud, TEMA ENDA lossini, kus ta oli kuningas. Ta läks rusutult valvuritest mööda, kes tundusid olevat rusutud, ega polegi kerge seista lossiväravate ees mitu päeva järjest. Falador jõudis troonisaali, istus oma troonile, ning mõtles, miks paljud lähevad tema kuningriigist ära. Ta ohkas uuesti ja jäi uuesti mõtetesse.

Lyrinna hakkas metsa astuma, kuid pööras end, ja vaatas meeskond. "Mu kallid sõbrad, jääge siia rannale, ehitage hütte, siin hakkab olema teie küla. Kui soovit sööki, siis mitte loomi, enne kui on mul luba siin küttida, kui mul üldse luba anntakse, Siine kuninganna pole nagu Falador. Ma olen temast palju kuulnud. Looduse hull, nagu juttud ütlevad." Ta pöördus siis tagasi metsa poole, ja jättis meremehed üksi. Mingi võimalus on, et nendest lahti saada, siit leian ma kindlasti inimesi, kes tahaksid minuga kaasa tulla et mere peal elada. Läheksin Faladori lossi juurde, ja kattaksin mõneks ajaks selle ära, et sinna valgus ei pääseks, oleks tõeline skandaal. Lyrinna astus kiiresti, nagu tal oli harjumuseks. Ta jõudis läbi metsa, kauni küla juurde. Seal tegid rõõmsal meelel taupojad tööd. Lyrinna sammus suure lossini, kus elas arvatavasti Kuninganna. "Vayanna või Yavanna?" ütles ta endale. "Yavanna ikka! Yavanna! " Ütles üks talupoeg, kes tast mõõda läks.

Yavanna ise jalutas metsas. Ta ei tahtnud ja tal polnud vaja ka terve päeva troonisaalis istuda. Ta kuulas puude kasvamist ja aitas neid puid, kellel oli mingeid raskusi. Ta armastas väga loodust. Ta kõndis koos oma tütrega. (Teeme nii, et ma võin selle tüdrukuga ka omaette mängida, kuna natuke igav on, kui ma pean kogu aeg mingi kuninganna olema. Võib?) Tüdruk, nagu temagi, armastas väga loodust. Nad käisid sageli koos metsas. Yavanna oli tüdrukule õpetanud palju metsa saladusi. Tüdruk oli neist sama huvitatud kui Yavanna ise, ja see tegi ta rõõmsaks. Tüdruku nimi oli Lilith. Yavanna armastas teda väga.
Lilith arvas: "Lähme lossi tagasi, ema?" "See on hea mõte," arvas Yavanna, ja nad hakkasid koos lossi poole tagasi sammuma. Nad ei rääkinudki palju. Seda polnud vaja.

Lyrinna oli lossi suunas, ja varsti jõudis ta lossi ette. Igaks juhuks oli tema käsi mõõgal. Ta nägi valvureid ja küsis lahkelt : "Kas Yavanna on lossis? " "Ei" vastasid valvurid. Lyrinna mõtles veid, ja küsis jälle : "Tuleb ta varsti tagasi? " "Tema jalutus käigud võivad kesta päris kaua." "Eks ma siis oota. " Natuke aega mõõdus, ja üks valvur ütles : "Tuleb." Lyrinna pööras sinna kuhu valvuri käsi näitas. Ta nägi kaunit naist tulemas, tema kõrval väike tüdruk. "Nagu pildi raamatus. Nii, nägemiseni! " ütles ta pööramata pead valvurite poole. Ta hakkas kõndima kuni Yavannani. Kui ta temani jõudis küsis ta : "Tere, te olete Yavanna? Igatahes olen ma Lyrinna."

Sarah lendas oma riigist välja, jättes oma teenrid koristama.Ta vaatas ringi ja hakkas ringi kõndima.Eemal nägi ta Yavanna kuningriiki ja teisel pool Faladori riiki.Ta kõndis edasi.Maa lõhenes, ning sealt astus välja tema ustavaim teener, Suraya.Suraya ulatas Sarahile kirja ning kummardas.Ta läks tagasi, ning Sarah kõndis edasi.Ta kuulis, kuidas tuul puhub ning kuidas lained lainetavad.Sarah istus maha ning jäi mõtisklema.

Faladoril sai troonil istumisest ja mõtisklemisest villand, ning ta mõtles külastada Yavannat. Ta hakkaski Yvanna kuningriigi poole ujuma.

Yavanna vastas: "Jah, ma olen Yavanna ja see on Lilith, mu tütar. Mida sa soovid?"

Lyrinna köhatas, sest tal oli ikka kombes teietada inimesi. "Ma sooviks teada, esiteks, kas saaksin teiega lossi siseneda, ja teiega öillestki rääkida, ja siis sooviksin teile midagi müüa, ja siis ühe luba küsida. " Ta vaatas väikest neiut Yavanna kõrval ja naeratas talle, ja siis vaatas jälle asjalikult Yavannat. "Hm, muide, tulen Veealuse riigist, ja mul on suur meeskond vaja toita ja oleks ka vaja koht kus magada. "

Falador liikus ikka edasi. Ta nägi ka palju kalu, kuid ta oli sellega juba harjunud. Varsti hakkas paistma maa. Falador liikus ikka edasi.

Sarah nägi kuidas Falador Yavanna maale liikus.Ta hõikas talle:"Tervitust.Palav hommik mis?Ega sa ju ära ei kuiva?" Sarah naeris natukene ja siis lendas üle vee Saare poole.

Yavanna lausus rahulikult: "Jah, sa võid siseneda. Aga kui sul on relvi, pead sa need maha jätma."

Lyrinna võttis oma mõõga puusast ärä ja küsis : "Kuhu ma selle panen, ausalt õeldes, ei tahaks ma et seda keegi mult varastaks, see on hea mõõk. " Ta läks tagasi valvurite juurde, ja andis neile mõõka valvata. Ta läks siis Yavanna juurde. "Oma teada pole mul rohkem midagi." Ta vaatas oma relvade kohad läbi, ja naeratas siis Yavannale. Siis vaatas ta väikest tüdrukut ja ütles. "Kaunis tüdruk! "

Falador vaatas üles ja nägi Sarahit. Veekuningas hüüdis talle "Vaata, et sa eemal oled. Muidu ma äkki pritsin sind veega ja sa kustud ära." Falador nägi saart ja astus maale. Natuke kagemal nägi ta ka ühte tuttavat laeva, kuid ei suutnud meenutada, kus ta seda näinud oli. Falador kõndis sisemaale.

Sarah aevastas ning lendas edasi.Ta jõudis saarele lähemale ja maandus seal.Ta kõndis edasi kuni jõudis määratud punkti.

Yavanna juhtis Lyrinna lossi. Ta ütles Lilithile: "Lilith, sa pead minema." "Jah, ema," vastas Lilith rõõmsalt ja lahkus. Ta läks oma tuppa. Yavanna juhtis Lyrinna ühte väikesesse tuppa, kus peeti nõupidamisi. "Mida sa soovid?" küsis Yavanna lahkelt.

Lyrinna istus ühele toolile ja hakkas siis rääkima. "Nii, sooviksite te esiteks üht head meremehe meeskonda? Vähemalt laseksite neil elada teie maal? Nad on nii öelda meremehed, aga ei kannata merd, sellest ma ei saa eriti aru. Siis teiseks, sooviks ma luba küttida. Muidugi armastan ma loomi ja loodust väga, aga vot, meie oleme sammuti kiskjad, ja vajame et elamiseks loomaliha. Nagu hunt sööb lammast. Siis sooviks ma teile müüa terve hunniku merekarbi pärleid, ja viimaseks, küsiksin, kas te ehk sooviksite tulla minuga suurele laevasõidule? " Lyrinna vaikis natuke ja siis ütles : "Ma luban teil ei öelda, ärge end sundige, aga lihtsalt tänapäeval toimub kahtlasi asju... Tuleksite te siis minuga? "

Sarah koputas uksele.Uks avanes ning ta astus sisse.Tõrvikud seinal süttisid ning Sarah kõndis edasi kuni jõudis tuppa mis oli hämaralt valgustatud.Kaminas põles tuli ning tugitoolis istus keegi.

Lyrinna kuulis kopputust. "Kas teil käivad nii palju külalisi, et ei saa isegi tavalisel keskpäeval kui inimesed tavaliselt söövad üksi olla? Me peame siis oma asjadega arutama hiljem. Head aega, lasen teil üksi olla." Ta tõusis püsti ja hakkas minema välja.

Falador jõudis Yavanna lossinib valvurid lasid ta kohe sisse, kuna nad kartsid teda. Falador astus edasi, kuni jõudis ühe ukseni. Ta koputas.

Yavanna ohkas. Ta peatas Lyrinna ja lausus: "Ära mine. sa tahtsid ju midagi rääkida."

(Kes ütles et ma lossi läksin ??? )

Sarah kõndis ümber tugitooli.Ta tundis kerget kõrbelõhna."Sarah.oled see sina?" Kostus tugitoolist.Jah.Ma tõin sulle natukene süüa.Kas sa saaksid selle kaardi mulle anda?" Küsis Sarah mehe käest.

Lyrinna ütles : "Ei, ei, minu asjad pole hetkel olulised, te võite rääkida. " Ta tegi ukse lahti ja nägi Faladori. "Tere, tere! Kuidas mu vanemad lähevad? Kas nad muretsevad minu pärast? Läksin vist liiga äkkitselt ära. Ega te neid oma lossist välja ei ajanud?" Ta vaatas Yavannat, ja ütles siis : "Ma lasen siis teil rääkida oma külalistega. Mul on natuke õudne mõelda, et pidin andma oma mõõga nendele valvuritele. Ma tulen siit mõne tunni pärast läbi! "
(Lyrinna vanemad on Faladori õukonnas, ja õukond elab lossis. Nii et sellepärast ta seda ütleb.
Ja sa ise kirjutasid ta läks mõeldud punktile. Või midagi sarnast, algul ütlesid ju, et ta läks saare poole. Tugitoolis istus keegi, mina. Järgmine kord ütle selgemalt, muidu ei saa keegi aru. )

(Okei, ma muudan ära.)

"Ei, Lyrinna, oota," lausus Yavanna ja naeratas. "Selle mõõgaga ei tee nad midagi. Meie maal valitseb headus. Ja räägi oma jutt ära. Mul pole kuhugi kiiret." Ta ütles Faladorile: "Falador? Saaksid sa natuke oodata?"

Lilith oli oma toas. See oli väikesevõitu, aga kena. Ta ise oli soovinud väikest tuba, kuna suured talle ei meeldinud. Ta istus oma laua taha ja hakkas lugema. Talle väga meeldis lugeda. Ta polnud kunagi Saarelt väljas käinud, aga ta luges alatasa nendest maadest väljaspool nende õnnelikku Saart. Ta soovis ise ka sinna minna. Ta süvenes huvitavasse raamatusse ja unustas kõik muu.

Lyrinna vaatas Yavannat, siis Faladori, ja ütles siis : "Ma küsisin kõik ära, ainus asi mida te tegema peate, on mõtlema küsimustele. Mul on raha vaja, ja pärlitega on kõige suurem raha summa mida ma saaks, et kuidagi üksi hädast välja saada. Sellest asjast mis toimub, räägiks ma hea meelega Faladoriga ka. Ja tegelt, pole mul elamis kohta vaja, ma purjetan siit varsti ära, ja ilmad pole veel nii halvad. " Ta pani ukse kinni, ja suundus lossist välja. Ta kõndis kiiresti ja kindlalt, ning ta suul polnud naeratus.

Yavanna vaatas talle järele. "Olgu siis," lausu ta Faladorile; "Mille pärast sina tulid?"

"Ma tahtsin lihtsalt arutade meie sõprussidemeid maa ja vee vahel. Paljud elanikud lähevad minu kuningriigist siia. Kas sa oskad öelda miks?" küsis Jack

"Seal.Kamina peal.Võta ja mine" kostus tugitoolist.Sarah pani kaardi taskusse.Ta suundus uksest välja ning lendas lossi poole.Ta avas ukse ning kõndis sisse.Sarah nägi seal Yavannat ning Faladori. "Oih vabandust.Kas ma võin sisse tulla?"

Yavanna vaatas nende poole, enne kui vastas lahkelt: "Jah, muidugi, tohid, Sarah," vastas ta Sarah'le. Enne Faladorile vastamist mõtles ta natuke ja vastas: "Ma arvan, et ma ei tea. Oma riiki tunned sina paremini. Ma tean ainult seda, et minu riigis on hea elu, see ei ole enesekiitus. Ma arvan, et seda oskad sina paremini aimata."

Lyrinna oli lossist väljas. Ta võttis oma mõõga tagasi ja läks edasi nähes rõõmsaid talupoegi tööd tegemas. Ta läks edasi kuni metsani, ja varsti oli ta jõudnud kohta kuhu ta laev oli akosteerinud (ma ei tea kas õige väljen, aga noh.) Seal oli mehed hakkanud lamba liha sööma. Lyrinna suundus nende poole, ja vaatas lamba karja mis oli laevast ära toodud. "Meil on neid veel vaja, ärge neid liigapalju sööge. " Ta istus tule äärde ja soojendas oma käsi. "Jutt palun. " "Aga keskpäev on. " Lyrinna vaatas Juttustaja poole. "Ja siis? Ma ütlesin jutt, ja sa teed seda mida ma käsin. " "Aga..." "Ei mingit aga! " Juttustaja hakkas juttustama üht merelugu.

Falador mõtles, kas Yavanna meelitab teisi enda maale. Ta lahkus kurvalt, kuid ta nägi rannas laeva, mis tundus talle tuttav. Falador liikus selle poole. Siis tuli talle meelde, et see laev oli mereriigist põgenenud. Ta suundus selle poole kiiremini.

(Kas see on minu laev? )

Lyrinna vaatas kaugele, ja nägi Faladori. Seni kuni ta kaugel on, pole vaja teda kummardada. Ta võttis tulel soojeneva lambaliha tükki, ja hakkas seda sööma. Juttustaja rääkis juttu edasi ja Lyrinna kuulas hoolekalt. Kui Juttustaja oli lõppetanud, ütles Lyrinna : "Nüüd kõik laev! " "Juba? Aga me oleme siin nii hästi! " "Ma mõtlesin laeva magama, seal on teil mõnusad voodid." "Nii vara? " "Jah, aga äkki pole sa aru saanud, et me sõdame kell 12 ära? Soovid et viskan su merre? " Mehed läksid laevale, kuid Lyrinna jäi rannale. Ta nägi, et Faladori oli juba päris lähedal.

(Muide, minu maal ei ole talupoegi.)

Yavanna vaatas Faladorile järele. Ma mõistan... Seejärel pöördus ta rõõmsalt Sarah' poole. "Kas sa soovid midagi? Või tahad lihtsalt vestelda?"

(Aga nad on rõõmsad ja rikkad xD ütleme et on ja kuna nad on rõõmsad! )

(Igatahes, nad ei ole talupojad! Mina ütlen, kes mu riigis elavad. Oled sa kuulnud haldjas-talupoegadest? Aa okei, sa polegi Eragoni ega Sõrmuste isandat lugenud xD)