Elementide Rollikas.

[Ta ei läinud Lilithit otsima, ta ei teadnud, et tüdruk vangis on. Ta läks pahaaimamatult oma maa elanikke otsima.]

Yavanna oleks peaaegu minestanud. See oli Lilith. Ta toetus vastu seina ning hoidis vägisi end tagasi. Ta vaatas Miseriale otsa ning sõnas vaevukuuldavalt:
"See on mu tütar Lilith. Ma ei tea, kuidas ta siia sai, kuid me peame ta ära päästma!"
Ta tõmbas end varjudest lahti ning hakkas orkidele järgnema hääletumalt kui vari. Ta oskas seda juba ammu ning see oli teda mitu korda hädast välja aidanud. Orkid lähenesid ühele kongile ning viskasid Lilithi hooletult kongi. Yavanna jõudis napilt seinaorva lipsata ja loota, et teda tähele ei panda, kui orkid pöörasid ümber ja läksid tagasi. Siis tuli Yavanna seinaorvast välja ja läks kongi juurde. Lilith istus seal, näol talle väga omane kurb mõtlik ilme. Yavannat märgates tõusis ta imestunult püsti.

Miseria hingas sügavalt sisse . Kui orkid lahkunud olid, väljus ka tema varjust ja läks Yavanna juurde. ,,Ma ei teadnudki, et sa ema oled.." kommenteeris ta ja viis pilgu tüdrukule, kes kongis oli. ,,Kohe.." pomises ta vaikselt ning tegi sama mis eelmine kordki. Sirutanud käed välja, kangutas ta varjude jõuga trellid eest ära , niiet need oleksid piisavalt suure avarusega, et Lilith välja saaks. ,,Mis on järgmine peatus?" küsis ta silmtisedes korraks tüdrukut ja siis tolle ema.

Yavanna ja Miseria olid kadunud.Nüüd oli Arya koos Faladori ja Delila´hga."Mu kõht valutab ainult vahel ja siis ka natukene,"vastas Arya oma õe küsimusele."Tore!"lausus Delila´h.Ta kõndis eemale ja korjas põõsa otsast natuke marju.Ta pistis osad endale põske,ning mõned andis Aryale kes need tänulikult vastu võttis,ülejäänud pani ta Faladori pihku.Peale seda istus ta marju sööva Arya kõrvale.

Lilith jooksis hääletult kongist välja ning kallistas ema. Yavanna oli endiselt jahmunud ning ka õnnelik. Kuid ta pidi tegutsema plaanikohaselt, Pimeduse Kuninga vangikongides polnud õige aeg helluseks. Ta sõnas vaevukuuldavalt:
"Vaatame vangikongid läbi, ehk on siin mõni Maa rahvast." Ta hakkas mööda koridori edasi liikuma, hääletult nagu vari, kiigates igasse kongi. Paar korda ta peatus, viibates käega kongi poole ning Miseria aitas tal need lahti teha. [Vabandust, lihtsalt, vaja edasi minna.] Nad olid vabastanud juba kolm Yavanna kuningriigi elanikku, kui ühest koridori otsast ilmusid nähtavale orkid. Yavanna märkas neid ning oli seina vastas enne, kui teised alles orke seedisid. Mõni jõudis veel seinaorva lipsata, kuid orkid ikkagi nägid neid ja möirgasid midagi oma rüvedas keeles. Nende kohalt hakkas kostma sammumadinat ja Yavanna teadis, et kohe saabuvad orkidele abiväed, mis piiravad nad sisse. Ta tõmbas mõõga helinal tupest välja ning raius esimese nendeni jõudnud orki pooleks. Teisel võttis ta pea otsast. Viimane ork virutas oma ogalise nuiaga Yavanna poole, naine kummardus väledalt ning nui vihises üle ta pea. Seejärel pistis Yavanna mõõga orkile südamesse. Kaugemas koridoriotsas paistsid uued orkid. Yavanna sõnas kähku:
"Võtke Miserial või minul käest kinni, me viime teid minema!"
Lilith haaras Yavannal käest ning teisest käest võttis kinni üks noor mees. Yavanna kadus ning ilmus hetk hiljem välja oma metsas lagendikul ja ootas Miseriat.

Miseria tegutses samuti kiiresti ja võttis mitmel inimesel ümbert kinni kui need tema ümber kogunesid. Metsa ilmudes, hingas tüdruk sügavalt sisse, olles vapustunud. Osaliselt pool energiast oli kadunud, kuna ta polnud kunagi nii paljusid korraga kaasas kandnud. ,,Aga teised? Jäi mõni sinna veel?" küsis Miseria oma maski korrastades ja hingas sügavalt sisse kui pilgu Yavannale viis.

"Ma ei tea," sõnas Yavanna rahulikult ja kuigi temagi oleks tahtnud pisut hingeldada, hoidis ta end vaos.
"Kuid tagasi me minna ei saa. Kõik orkid on jalule aetud ja otsivad meid."
Seejärel pöördus ta Lilithi poole.
"Kuidas sina sinna sattusid?" päris ta karmilt, aga samas murelikult.
Lilith selgitas:
"Ma jäin koopasse, nagu sa käskisid. Järsku kuulsin ma metsast mingeid hääli. Ma olin uudishimulik ja läksin koopasuhu neid vaatama..." Niiviisi jutustas ta kokkuvõtlikult kogu loo. Kui Yavanna kuulis, et otsiti tema elementi, läks ta näost grammi võrra kahvatumaks.
"Tänu taevale, et me just siis sinna sattusime. Muidu me poleks teadnud." sõnas Yavanna ja kallistas oma tütart.

Miseria kuulas loo samuti ära ja kergitas vaikselt kulmi. Kui Lilith oli lõpetanud, astus ta lähemale.,,Mida me nüüd teeme?" küsis ta maski eest ära tõmmates ja Yavannale otsa vaadates. ,,Ja üldse, kuhu me läheme?" küsis ta teisegi küsimuse. Viinud korraks pilgu tagasiinimestele, kelle ta ära aidanud tuua oli.

Yavanna pakkus:
"Läheme minu lossi. See on kõige lähemal. Seal saame Aryale kosutust anda ja midagi välja mõelda."

Lilith piidles Miseriat ning üritas välja mõelda viisakat viisi, kuidas teada saada, kes too on. Tüdruk tundus Lilithile kuidagi kahtlane.
"Mina olen Lilith," tutvustas ta lõpuks ennast, oodates, et Miseria vastab samaga.

Miseria kehitas vaikselt õlgu. ,,Oled sa kindel, et mind sinna lastakse?" küsis ta Yavannalt ja viis pilgu Lilithile. ,,Meeldiv, mina olen Miseria," tutvustas ta end tüdrukule ja tõstis seejärel pilgu, vaadates jällegi teiste poole.

Yavanna sõnas kahtlemata:
"Muidugi, see on minu loss ja mina otsustan, keda sinna lastakse," sõnas ta lühidalt ning hakkas ees astuma. Mis minuga lahti on?

Lilith mõtiskles. Nimi Miseria ei öelnud talle midagi, kuid nime omanik tundus üsna kahtlane. Kes see olla võiks? Samas oli tüdruk kindel, et too tahtis head, muidu poleks ema teda usaldanud. Aga ikkagi, kes?

Miseria näppis enda maski pisut närviliselt. ,,Aga ikkagi, mis sa arvad, kuidas nad mind vastu võtavad?" küsis ta kulmi kergitades. ,,Olgugi, et ma tulen hea meelega sinuga kaasa, kuna nüüd aetakse mind nii või naa kuningriigis taga, kuna ma aitasin sinul ja Aryal lossi pääseda.." pomises ta kulmi kergitades. Miseria viis pilgu Lilithile ja vaatas talle küsivalt otsa. Igatahes tundus tüdruk kuidagi endassevajunud või isegi hirmul olevat. ,,On midagi lahti?" küsis ta ettevaatlikult.

"Nad usaldavad mind," sõnas Yavanna lihtsalt. "Pealegi, sa ei pea valjusti kuulutama, kelle tütar sa oled."

Lilith oli aina rohkem segaduses. Kelle tütar sa oled? Kelle tütar olemist peaks peetama kahtlaseks ja ohtlikuks? Ainuke, kes talle pähe turgatas, oli Pimeduse kuningas, kuid see ei olnud võimalik... Kuidas sai olla sellisel kurjuse isandal naine? Kuid ometi ei lahkunud kummaline mõte Lilithi peast. Ta vastas:
"Mul pole midagi viga," kuid ta ei saanud midagi sinna parata, ta jäi ikka Miseriat vahtima.

Miseria noogutas seejärel vaikselt. ,,Siis mul ei jää üle muud kui sind usaldada nagu sa vist seda tegid, kui ma su sinna vangikoobastesse viisin.." lausus ta . Peagi tundis ta kõhedat tunnet kui teda jälle vaadati. Sellega polnud ta eriti harjunud. ,,Millal me liikuma hakkame?" küsis ta kulmi kergitades.

"Kasvõi kohe," sõnas Yavanna. Ta tekitas taimedest kanderaami ja tõstis võlujõul Arya sinna peale. Ta sõnas, oodates juba vastuväiteid:
"Nii on kindlam ja saame kiiremini liikuda. Lossis on aega rääkida."
Ta hakkas ees sammuma ning kanderaam hõljus tema järel ning tema kõrval kõndis sügavalt mõttesse vajunud Lilith. Yavanna arvas, et tütar mõtiskles Miseria päritolu üle. Peaaegu hääletult, nii et vaid Lilith kuulis, sõnas Yavanna:
"Ta on Pimeduse tütar, kuid ta on tõestanud oma usaldusväärsust ning ta aitab meid."
Lilith jäi emale uskmatult otsa vaatama ning Yavanna torutas huuli.
"Tasa..."
"Olgu," sõnas Lilith ning vajus jälle mõttesse.

Miseria viis pilgu Aryala ja naeratas talle vaikselt. Kuidagi ebamugav oli nii olla. ,,Kuidas me sinna pääseme siis?Vabandust, et ma nii loll olen, aga ma tõesti pole kellegi kuningriigis käinud.. Mul olid oma tegemised olnud," pomises ta Yavannani jõudes ja viis pilgu korraks eemale. Peagi viis ta pilgu Lilithile, kes paistis mõttes olevat. Enam ta pärima ei hakanud, milles asi on, kuna mõistis, et probleem on tema.

"Me juba oleme siin," sõnas Yavanna lihtsalt. "On vaja vaid lossini kõndida. Ja see ei ole sugugi kaugel, näe," ta osutas puude vahelt paista hakkava lossi poole, "seal ta ongi."
Yavanna juhtis oma kaaslasi lossi poole. Lossi ees olid mitmete Yavanna sõdalaste surnukehad, mis pani Yavanna südame valust kokku tõmbuma. Kuid ta oli ka üsna rahul: tema puusõdalased olid teinud puhta töö. Kogu õu oli orke täis, kes olid hunnikusse kantud. Yavanna viipas käega ja maapinnast tõusid väädid, mis orkidest kinni krabasid ja nad maa alla tõmbasid. Nii on puhtam, mõtles kuninganna vildakalt muiates.
Nad sisenesid lossi ja Yavanna juhtis nad läbi kaunite koridoride ühte tuppa.

Miseria järgnes vaikides Yavannale ja viis pilgu üle õu. Ta ei saanud aru, miks ta isa ründas teisi elemente, kui pimedus on niigi võimas element. Neidis õhkas raskelt ja pidi silmi kissitama. Mööda koridore minnes, kergitas ta vaikselt kulme. Kui tema kodus, Pimeduse lossis olid seintel igasugused tõrvikud ja üleüldse oli seal kõle, kuigi soe ja mugav, olid need koridorid suhteliselt vastuvõetavad kui tema kodus, olgugi,et ta ei tahtnud seda endale tunnistada.

Arya mõtles et ta võib ju ise ka käija,kuid ei hakkanud vastu vaidlema ja pikutas kanderaamil edasi.Yavanna oli nad lossis ühte tuppa juhtinud ja Arya küsis:"Mis koht see on?"tahtis ta teada.Ta tõusis .kanderaamilt üles ja kõndis toas ringi.

"Koht, kus me saame olla segamatult ilma pealtkuulajateta," vastass Yavanna lihtsalt. "Ehk soovib keegi midagi süüa? Või midagi muud?"
Poole toast võttis enda alla ümmargune laud, mida ümbritsesid toolid. Yavanna võttis ühel neist istet ja andis teistele märku tema eeskuju järgida.

Miseria kergitas vaikides kulmi ja võttis samuti istet. ,,Me hakkame siis millegist täthsast rääkima?" küsis ta vaikselt ning haigutas, tundes end pisut väsinuna. Kõik need ilmutamised ja varjuna ringi liikumised võtsid talt osa energiast .

"Ilmselt," sõnas Yavanna lühidalt.
Ta lisas hoolikalt sõnu valides:
"Me peame ju kunagi Pimedusest jagu saama," seejuures Miseriat pingsalt uurides. Tüdruk oli ise ka Pimedusest pärit ning Yavanna kartis näha märke vastuolekust. Ma ei usu, et ta tahab oma isa hävitada.

Miseria, kes oli kogu selle aja lauda jõllitanud, viis nüüd altkulmu pilgu Yavannale ja turtsatas seejärel:,,Ei tea kuidas te seda teete.." pomises ta isegi pisut uhke olles , kuid see, et ta isa hävitada tahetakse, ajas talle külmavärinad peale. ,,Ja mida te teete peale tema hävitamist?" küsis ta nüüd lihtsalt pilgu tõstes ja Yavannat vaadates.

"Elame rahulikku elu ilma Pimeduse teenriteta, kes meid tapmas käivad," ütles Yavanna rahulikult, vastates küsimusele ja lisaks põhjendades oma soovi Pimedus hävitada.

Miseria kergitas vaikselt kulmi. Olgugi, et Pimedus oli ta isa ja ta polnud temaga eriti kunagi rääkinud,hakkas tal isegi hale. ,,Te ikka teate ka kuidas teda hävitada?" küsis Miseria toetudes küünarnukkidega lauale ja vaatas nüüd ainult Yavannat, kes oli oma plaaniga lagedale tulnud. Enamusjaolt teadis Miseria väga hästi, kuidas hävitada Pimeduse kuningas, ehk oma isa, kuid koheselt ta seda avaldama ei kipu.

Arya ja Delila´h istusid samal ajal toolile.Arya istus täpselt Miseria kõrvale.Nad ei osanud praegu midagi öelda ja nad olid parem vait ning kuulasid teisi.

"Ei, ei tea," vastas Yavanna otsekoheselt. "Aga me peame üritama. Oma rahva ja kogu Maa nimel. Me peame nad päästma." Ta oli välja öelnud lihtsa põhjuse, mis tal kogu aeg meeles mõlkus. Ta tahtis, et maailmas oleks vaid rahu ning üldse mitte kurjust.

Miseria õhkas vaikselt , viies pilgu tema kõrval istuvale Aryale. ,,Ma võin teid aidata selles, aga niipea kui teada saadakse, et ma olen üks nendest, kes on plaanide taga siis mind tapetakse enne teid kõiki.." lausus ta mõtlikult kui pilgu tõstis. Lõpuks Miseria siiski muigas. Keda ikka tema ära antud elu liigutaks? ,,Kas keegi teist teab kedagi, kes valitseb Valgust?" küsis ta nüüd otse Yavannale silma vaadates.

Yavanna itsitas ja sõnas:
"Jah, mina tean. Ta istub seal sinu kõrval."
Ta tõsines ja küsis:
"Mis sellest?"
Nojah, Valgus ja Pimedus on ju vastaselemendid, mõtles ta. Küllap on sellest mingit kasu.

Arya muigas kui temast räägiti."Tegelikult on need mu vanemad kes on täielikud valitsejad´,kuid mina ja mu õde saame ka tähtsamaid otsuseid langetada,kuigi Delila´h saab vähem tähtsamaid,sest mina olen siiski vanim laps meie perekonnast.Aga kuna mina olen siin maal kõige tugevama võimega Valguse riigist,siis otsutan mina siin senikaua kui keegi minu vanematest peaks siia tulema.Vaevalt seda juhtub.Meie maal on ka praegu su isa teenrid,"lausus ta kurvalt ja vaatas siis Miseria poole(Mitte kurjalt:D)"Kuid jah,mis sellest?"

Miseria kergitas kulmi ja viis pilgu Aryale. Seda ta küll ei oodanud. ,,Ma õnnitlen sind! Kui te hakate sõdima, siis mu isa tahab otsejoones sinuga võidelda elu ja surma peale." sõnas ta tõsiselt . ,,Mu isa teenrid? Mis mõttes?" küsis ta imestunult ja kortsutas kulmi.

"Ilmselt rüüstamas ja tapmas," ütles Yavanna süngelt. "Me peame midagi ette võtma! Palun, Miseria, aita meid!" Ta oli üsna kindel, et Miseria teadis, kuidas oma isa hävitada. Kuid see oli siiski tema isa... Yavanna ei teanud, mis suhted Miserial Pimeduse kuningaga olid, aga igatahes ta lootis kõigest väest, et tüdruk nõustub aitama.

Miseria hingas sügavalt sisse ja vaatas enda ette ning turtsatas peagi. ,,Peale seda, kui me ta hävitame, mis saab Pimeduse Kuningriigiga?" küsis ta viies pilgu Yavannale. Igatahes oli ta nõus neid aitama, kui ainult kõik laabuma peaks. ,,Ja siis ... Ma peaks siis Aryaga omavahel rääkima, kui ta on nõus mu isaga võitlema.. Või peab keegi tema asemel seda tegema," lausus ta ülimalt rahuliku häälega , kuid see oli siiski vägagi läbitungiv ning külm.

Yavanna vastas rahulikult:
"Ehk hakkad siis sina selle valitsejaks? Ma usun, et sina ei pööra sellele rajale, kuhu su isa."
Ta ristas rinnal käed ja jäi vastust ootama. Nagu poliitika, leidis ta. Küllap ongi.

Miseria judistas end vaikselt. Tema küll valitseda ei osanud ja kõhust käis räme jõnks läbi. Seejärel viis ta pilgu Aryale ja vangutas pead:,,Tahad järele proovida?" küsis ta , mõeldes hetkel lihtsalt seda, et Arya võiks Miseriaga prooviks mõõkadega võidelda.