Elementide Rollikas.

(tegelt sa mängisid natuke minu tegelasega aga nagu nii ma oleks ise ka sisse tulnud nii et ma ei pahanda ja kui sa poleks minu tegelast sisse liigutanud siis oleks sa ise liiga vähe rääkinud)

"Yavanna!Ma mõtlesin et mul ei ole eriti mõtet tagasi koju minna,sest kui Pimedus uuesti tuleb siis tahaks ma ka abiks olla,aga kuna ma elan nii kaugel ning tahtsin küsida kas ma võiksin natukene sinu lossis elada?"küsis Arya.

[Seda tegin ma meelega. Sellega läheb liiga kaua, kui keegi kõige pisemaidki liigutusi peab ise tegema.]

Yavanna vastas lahkelt: "Muidugi sa tohid."
Ta sammus ukse juurde ning kutsus: "Tule, ma näitan sulle ühe tühja toa." Ta sammus mööda üht koridori, pööras korra ning näitas üht ust.
"Siin on üks vaba tuba."
Ta pakkus veel: "Äkki sa soovid süüa? Teekond oli ilmselt pikk."

(jah,liiga kaua:Dma hästi natuke mängin sinu omaga ka )

Ta vastas:"On sul mingit puuvilja.Näiteks õuna,seda sööks ma praegu meeleldi!"
Kui Yavanna oli palunud teenijal Aryale õuna tuua,tänas ta:"Mulle meeldib see tuba väga.Aitäh!Muidu üldse su terve loss on hästi kena!"
Arya sai oma õuna kätte ja läks oma tuppa ning hüüdis veel:"Õhtusöögil näeme kui just mitte varem!"

[Nojah.]

Yavanna lausus:
"Näeme," ning läks oma tuppa tagasi.

Kui õhtusöögiaeg kätte jõudis, läks ta alla söögituppa.. Seal ta palus üht abilist minna Aryale teatama. Teenijanna läks Arya ukse taha ning koputas. Ta lausus:
"Yavanna ootab teid õhtusöögile." Kui Arya väljus toast, juhtis teenijanna ta söögituppa.

(Muidu ma tahtsin küsida kas siin valgustavad küünlad või on elekter?Tahaks midagi oma võimega teha )

Arya oli väljunud koos Yavanna teenijannaga ja jalutas temaga söögituppa.Ta istus lauda Yavanna kõrvale ning asus siis sööma.Kui äkki valgus kustus kummardus Arya vaikselt Yavanna juurde ja ütles:"Ma arvan et see on Pimeduse kätetöö.Talle meeldib inimesi hirmule ajada,"Peale seda tekkis keset söögituba valgust kiirgav kera,see valgustas kogu lossi ära.Arya lisas:"kuid ta ei tea et mina veel siin olen!"

[Ma ei tea. Pigem nagu mingid võlujõul toimivad kerad.]

Yavanna ei kohkunud eriti, kui valgus kustus. Ta lausus Aryale:
"See tähendab, et ta on siin. Me peame välja minema, enne kui ta mu rahvale kahju teeb." Yavanna sammus ees söögitoast välja, tee peal mõningaid käsklusi jagades.

Arya sammus Yavanna kõrval kuid kui nad juba päris ukse juures olid siis küsis Arya:"Kus su tütar Lilith on?Ma nägin teda alles aga kus ta nüüd on?"

Yavanna arvas:
"Küllap ta on veel saalis."
Kuid Arya oli temagi mõtlema pannud ning kui nendest möödus üks teenijanna, ütles Yavanna talle:
"Palun, kas sa kontrolliksid, et Lilith läheks oma tuppa ega ei seaks end ohtu? Ta peaks hetkel söögisaalis olema."
Teenijanna noogutas ning läks söögisaali poole. Natukese aja pärast tuli ta tagasi ja ütles:
"Teda ei ole söögisaalis ega ta enda toas." Yavanna kohkus. Ta ütles:
"Mine ütle kõigile, keda näed, et printsess on vaja üles otsida."
"Jah," lausus teenijanna ning tõttas minema. Yavanna ohkas.

Yavanna vastas pisut murelikult: "Ma jätan ilmselt otsimise teenrite hooleks, me peame pimeduse vastu minema. Loodan, et ta pole end jälle ohtu seadnud." Ta kõndis edasi ning nad jõudsid lossiusteni. Yavanna viipas käega ning uksed avanesid.

Falador nägi jälle pimedust ja läks ruttu oma lossi. Ta otsis sealt oma elemendi, milleks oli sinine mõõk. See kiirgas ka valgust ja sellel oli Vee võim. Falador läks ruttu maale.

Lilith järgnes hääletult Yavannale ja Aryale. Ta kuulis, kuidas Yavanna teenrid teda otsima pani ning peitus seinaorva, kuni oldi jälle kahekesi. Ta teadis, et ta ei tohiks seda teha, kuid ta ei tahtnud oma toas teenijate valvsa silma all oodata, kuni ta ema Pimedusest jagu saab. Jah, ta oli kindel, et ema on tugevam kui pimedus. Kuid ka tema tahtis aidata.
Ema oli just uksele jõudnud, kui järsku pööras ühest koridorist välja üks teener, ilmselt Lilithit otsides. Tüdruk hüppas kähku seinaorva ühe vaasi taha, kuid üsna ettevaatamatult, kuna vaas prantsatas orvast välja ning purunes kildudeks. Üks portselanikild oli Lilithi käe katki kriimustanud. Ta üritas peituda, kuid teener tuli kohe vaatama, mis vaasi purunemise põhjustas. Orvas polnud kuhugi peita...

Arya jäi vaasi klirina peale seisma ja hakkas midagi oma püksisääre juurest otsima.Kui ta otsitavat ei leidnud,ütles ta:"Yavanna,kas sa saaksid oma teenritelt mu mõõga ja taskunoa tagasi küsida?Mul oleks koos nendega kindlam olla!"

Yavanna ei kahelnud hetkegi ning ütles lossivalvuritele, kes enne olid ukse juures seisnud:
"Palun tooge Arya relvad ning andke talle." Valvurid läksid ühte kambrisse ning tulid tagasi mõõga ja pistodaga, mille nad Aryale ulatasid.
Samal ajal läks Yavanna seinaorva juurde, kus valvur oli pareasjagu leidnud Lilithi.
"Lilith! Me oleme sind otsinud teab, kui kaua. Sa ei tohi kaasa tulla ning end ohtu seada."
Lilith vastas trotsivalt:
"Ma tahan ka aidata! Ma olen juba suur ning oskan vehelda, peituda ja kõike vajalikku teha!"
"Ei, Lilith," vastas Yavanna raske südamega, "Kuula mind. Sa pead minema oma tuppa. See on tõsiselt väga ohtlik ning sa ei tohi viga saada. Kui loss langeb, tuleb Dorian sinu tuppa ning viib su turvalisse kohta. Kui saan, tulen ise järele."
Lilith vaatas Yavannale suurte silmadega otsa.
"Aga sa oled ju neist tugevam! Sa saad ju neist jagu!?"
"Ma ka loodan seda," vastas Yavanna, silitades Lilithi pead. Ta pöördus teenri poole:
"Palun saada Lilith oma tuppa ning vii Dorianile," ta keerutas kätt ning ta pihku ilmus paberirull, "see." Teener kutsus Lilithi kaasa ning läks. Yavanna läks Aryaga koos lossiuksele. Pimedus oli seal.

Yavanna ei osanud vastata.
"Ma ei tea. Äkki peaks Sarah'le sõnumi saatma?"
Ta vilistas korra imelikult, see kõlas nagu mingi vidistamine. Tema juurde lendas kirjatuvi, keda Yavanna oma lossis kasvatada lasi. Ta mõtles hetke, mida kirjutada, keerutas kätt õhus ning ta pihku ilmus paberirullike sõnumiga. Ta sidus selle linnu jala külge ning vidistas veel midagi. Lind lendas minema. Seejärel ta vaatas Aryale otsa ning ütles:
"Mis sa arvad, mida me nüüd peale peaksime hakkama?"

Lilith istus oma toas tigedalt voodil. Ta tahtis aidata, kuid ema oli ta ikkagi siia saatnud. Miks ema kunagi ei lubanud tal kaasa aidata? Sest ta armastab mind. Nii ema põhjendas end alati, kuid Lilith viskas selle mõtte peast välja. Ta läks akna juurde ning tegi selle lahti, et õhku saada. Ta üritas näha, mis lossi ees toimub ning kuidas emal läheb, kuid tuba asus lossi küljel ning sealt ei olnud lossiesist näha. Lilith ohkas ning hakkas juba voodile tagasi minema, kui talle tuli mõte. Aken. Ta vaatas alla. Tuba asus neljandal korrusel ning seega üsna kõrgel. Lilith vaatas toas ringi. Silma ei hakanud midagi. Voodilinad küll oleksid abiks, kuid Lilithile ei meeldinud mõte oma voodiriiete katkikäristamisest. Ta vaatas aknast välja. Sein oli sile ja pragudeta, kuid mõningal määral oli seina peal kaunistusi ning aknalauad olid heaks toeks. Tema aknast mööda jooksis vihmaveerenn, mille üleval otsas oli veesüliti. Lilith võttis vihmaveetorust kinni, asetas jala ühe kivisse nikerdatud puuoksa peale ning hakkas ettevaatlikult alla ronima.

(Lyrinna teeb enese tappu... )
Lyrinna uuris käiku, "Vaba..." lausus ta aeglaselt. Ülal toast kostis muusikat. "Surm..." ütles ta endale. "Surma muusika, nagu nad teaksid seda... " Lyrinna jõudis piinakambrisse, ruum oli tolmune, muidugi, kedagi polnud siin juba sajandeid piinatud. Lyrinna vaatas korraks, et kõik oleks tal kaasas. Mürk... Pistoda... Esimene katse läks nässu, nüüd ma sellel ei luba... Kelder oli tühi, kui välja arvata paar hiirt. Ta läks saali keskele, toppis suhu mürgi, ning pani pist oda rinnale. Neelas siis mürgi alla, nüüd, isegi kui keegi sisse tuleb, ei saa teda enam peatada, mürk oli tal suus. Ta vajutas tasekesi rinnale pistoda. Ta tundis valu, suurt valu, aga ta ei röökinud, nagu piinakambrites tavaks. "Üks hing vähem", ütles ta, siis kui tegi viimase liigutuse. Ta oli nüüd surnud. Lyrinna oli surnud, paber käes, tänu kirja jumalale, ja soov näha elu tagusel ilmas, vanaisa :

Kallis maailm, surnu keha siin, siin kuhu mul ei lubatud minna, siin kus kummitab, nüüd saate te seda velgi öelda, piinatud, muresid, riski, kõike on piisaval, pimeduse hukkamiseks on see kõige lihtsam : Alluda, tappa end, elu on niigi raske, pimedusel hakkab igav, ta hääbub, tänada teid enam ei saa, teid tänavad siis hoopis loomad.

Gvin, nüüd tulen sinu juurde,
Nüüd olen valmis,
Nüüd on neid puude
loomadele tarvis.

Inimene hävigu,
Lootus kasvagu,
Pimedus olgu,
Tekkita loomadele elu.

Käekiri oli hoolitsetud, hästi kokku lapitud, ning käsi surus seda edasi...

Yavanna noogutas. Tal ei olnud oma elementi kaasas. Ta teadis, et ta oli nõrk, kuid siiski ta ei julgenud seda välja tuua. Ta oli arg, ta teadis seda, kuid ta ei teinud seda ikkagi.

Lilith kukutas end maapinnale. Ta oli maha jõudnud kõigest paari kriimustusega. Ta ohkas ning hakkas majaesise poole hiilima. Ta piilus nurga tagant välja ning nägi seal ema koos Aryaga. Ning pimedust... Lilith judises. See oli õudne vaatepilt. Kuid ta jäi siiski nurga taha asjade käiku jälgima.

Arya võlus natuke valgust välja,mitte Pimeduse hävitamiseks vaid tema ja Yavanna tee valgustamiseks.Ta ei tahtnud liga palju valgust välja võludada sest ta mäletas veel vägagi hästi mis eelmine kord juhtus kui ta tahtis üksi Pimeduse vastu võidelda.Sellest ajast peale kandis ta oma elementi koguaeg kaasas."Varsti pean ma seda kasutama!"mõtles ta.

Yavanna kõndis kindlameelselt Arya kõrval ning tekitas ise ka pisut maagiat, kaitstes neid igasuguse oletatava rünnaku eest. Tema element oli varjul, kuid... Pealegi, ta sai oma maagiat ikka kasutada.

(okei ma lähen umbes nädalaks maale ja ei saa siin kirjutada)

Arya juurde lendas valge tuvi,kellel oli jala külge väike rullis kirjake millel oli peal"Arya".Ta võttis linnu kätte ja vabastas kirja ta jala küljest,lind lendas minema.Arya avas kirja:
Arya!Sa pead koju tulema!Su väikevend sai Pimeduse sõdalaste vastu võideldes raskelt viga.Võib-olla et need on ta viimased päevad ja ööd mida ta näeb...Ta tahab sind näha!Äkki Sina suudad ta terveks ravida?

Tänades,ema

"Ma pean koju minema!"ütles Arya kirja läbi lugedes Yavannale.Siis jooksis ta eemale ja kadus äkitselt.

[Ei tea, kas neil on üldse vanemad?]

Yavanna läks närvi. See juhtus tavaliselt just siis, kui ta üksi jäi. Loomulikult polnud seda tema rahuliku näo tagant aimata. Tal polnud kuskilt abi loota, kui just Sarah või Falador polnud sõnumit kätte saanud. Ta manas enda ümber kaitsekilbi ning kõndis Pimeduse poole.

Lilith jälgis hirmunult ema. Ta teadis, et üksinda võib ema Pimeduse vastu liiga nõrk olla. Kas ema oma elementi välja ei võiks võtta? mõtiskles tüdruk. Ta küll ei teadnud, milline on ema element, kuid ta teadis, et need on äärmiselt tugevad ning oma elemendiga saaks ema ilmselt nendest jagu.
Järsku Lilith karjatas. Üks Pimeduse käsilane oli emale märkamatult ligi hiilinud ning hakkas just ema mõõgahga lööma. Siis tuli Lilithile meelde, et emal on kilp, kuid... Pimeduse mõõk särises ning Lilith taipas, et see on võimeline kilpe läbistama...

Yavanna kuulis oma tütre karjatust. Ta pööras hirmunult ümber ning nägi enda ees Pimeduse käsilast. Ta hüppas kärmelt ning graatsiliselt tahapoole, nii et pääses napilt obaduse eest.
"Lilith! Mine minema!" hüüdis Yavanna. Pimedus oli tema tütart märganud ning hakkas tedagi ründama. Lilith tõmbas tupest oma mõõga ning hakkas kärmelt tõrjuma. Kuid Pimeduse käsilased olid väga tugevad ning Lilith oli alles tüdruk. Ta taganes pidevalt ning Pimedus oli ta nurka surunud. Yavanna karjatas, tõmbas helinal tupest mõõga ning läks oma tütrele appi. Ta raius pooleks ühe koletise, teisel lõhestas ta kolju, kolmandale torkas südamesse ning raius niiviisi Lilithile põgenemistee.
"Lilith! Mine!" karjus ta ahastades.

Lilith sai aru, et ta peab minema. Ta jooksis kiiresti metsa ning otse edasi, kuni tal jalad valutama hakkasid, kuid ta ei peatunud. Lõpuks läks ta oma salakohta, mida keegi, isegi mitte ema, ei teadnud. See oli üks avar koobas, millel oli pisike ja varjatud sissepääs ühe künka küljel. Lilith kükitas sinna ning varsti kuulis sammumüdinat, kui Pimeduse teenrid teda otsisid. Tüdruk rahunes. Siit nad mind ei leia.

Yavanna oli meeleheitel. Ta lootis, et Lilith pääses, kuid temal enam erilist lootust polnud. Pimedus oli ta sisse piiranud ning neid oli sadu ja sadu. Yavanna proovis viimast korda. Ta tõusis äkki õhku, püüdes minema lennata. Ta oli hõljumises ületamatu. Kuid Pimeduse vägi tõmbas ta alla tagasi ning Yavanna kukkus selle jõu all kokku ning kaotas teadvuse.

Lilith ootas, kuni midagi enam kuulda polnud, ning siis hiilis koopast välja. Olles veel korra kuulatanud ning ringi vaadanud, julges ta hakata lossi poole minema. Ta kõndis varjatult ning hiirvaikselt. Pärast pooletunnist kõndimist oli ta jälle lossi juures ning vaatas nurga tagant välja. See, mida ta nägi, võttis tal hinge kinni. Ema oli kätte saadud.

Arya ilmus Yavanna lossi ette.Ta venna tervendamine oli kergesti läinud,Arya teadis et teda on rohkem siin,kui venna täieliku tervenemist vaatamas vaja.
Ta otsis pilguga Yavannat.Kui ta Yavannat nägi võttis see pilt tal südame alt külmaks:Yavanna oli kinni seotud ja mingid Pimeduse jõledad teenrid lohistasid teda maas enda järel.Arya teadis et ta peab tegutsema nüüd,või mitte kunagi.Arya jooksis vaikselt Pimeduse teenrite juurde ja võlus oma kätest välja suure valguse kera ja kui jõletised olid kummargil sööstis Arya ette ja vabastas Yavanna köidikutest ja upitas ta jalule et koos temaga varju joosta.
Ta jooksis koos Yavannaga metsa ja sinna koopasse mille ta oli avastanud kui ta eelmine kord Yavannal külas oli käinud:"Ma loodan et nad meid ei leia!"pobises ta oma ette,kuid kui ta kuulis koopas vaikset sahinat justkui keegi oleks maha langend lehtede peal astunud.Ta muutus valvsaks,kuid kui ta nägi kes oli tulija lausus ta kergendatult:"Oeh,Lilith!Su ema!Ma loodan et Pimeduse teenrid ei ole talle midagi viga teinud,sest ma arvan et Pimeduse plaan on elemendid kätte saada!Ja kui tal poleks seda kaasas olnud oleks tal vaja Yavannaga rääkida et teada saada kus see on"

[See ei ole igatahes see koobas, kus Lilith enne käis. See on tema salajane koobas!]

Yavanna tuli teadvusele ning avastas, et ta on vaba. Ta tõusis kohe püsti ning nägi Aryat ja Lilithit. Kummalgi ei tundunud midagi viga olevat. Yavanna ohkas kergendatult ning kallistas oma tütart. Siis ta küsis Aryalt natuke lihtsameelselt:
"Kas sina päästsid mu?"
"Aitäh," lisas ta, kui oli veidi mõelnud.
Lilith küsis:
"Ema, kas sinuga on kõik korras?"
"Jah, nüüd on," vastas Yavanna. "Tänu Aryale."
Ta kogus end ning lausus vastuvaidlematul toonil:
"Me peame lossi juurde tagasi minema ning selle päästma. Kuid sina, Lilith, jää siia!"
"Aga..." alustas Lilith, kuid kui ta nägi ema ilmet, andis ta alla.
"Jah, ema," vastas ta. Tüdruk mõtles seda tõsiselt.
Yavanna noogutas, kallistas teda veel kord ning sammus ees koopast välja.

Arya kõndis Yavanna järel.Ta oli Yavanna pärast nii mures olnud et unustas väljas oleva suure ohu."Vabandust et ma su enne üksi jätsin,aga mu väikevend oli suremas haava mille tekitasid Tema teenrid.Nüüd on temaga õnneks kõik korras,ta peab lihtsalt natuke puhkama ja siis võib jälle sõtta astuda."lausus Arya.Ta valgustas nende teed valgusega mida ainult nemad nägid.

[Muuseas, miks sa mu ära päästsid? Ma just lootsin, et ta püütakse kinni. Aga ok, vahet pole.]

Yavanna ei suutnud oma mõtteid koguda. Ta pidevalt jäi mõtlema Lilithist ja aru pidama, kas tüdruk tuleb neile järgi või ei. Siis ta mõtles veel sellele, mis oleks juhtunud, kui Arya poleks teda päästnud. Mööda ta selga jooksis külmavärin. Midagi sellist poleks ta suutnud ettegi kujutada. Ta mõtles veel oma riigist, kõikidest selle elanikest, kes olid ohus, kogu maailmast, see kõik oli ohus... Need mõtted ajasid ta hulluks.
Yavanna raputas järsult pead ning blokeeris sellised mõtted. Need ainult segasid. Ta üritas mõelda sellele, kuidas Pimedusest jagu saada, kuid ikka hiilisid tema mõtete sügavamatesse soppidesse imelikud mõtted.

(Okey:|tegelt ma tulin maalt tagasi ja poleks nagunii midagimuud kirjutada kui ainult sind päästa)

Arya jäi silmitsema naist kelle olid just kinni võtnud Pimeduse teenrid."Aga teised Yavanna rahva elanikud?Mida nemad pidid tegema?Kas nad pidid ka ennast niimoodi kinni laskma võtta ja päästmist mitte lootma?Me peame neid aitama ja nad peitu panema"mõtles Arya."Me peame neid aitama ja nad peitu panema!"lausus ta Yavannale valgust tugevamaks võludes ja kinni võetud naise poole kõndima hakates.

[Miks ma kogu aeg kinni võetud olen? Nüüd ma olen vaba, või mis? Ja ära võta seda juttu tõsiselt, onju? ]

"Loomulikult," vastas Yavanna kõndimise kiiruse tõttu mitte Arya poole vaadates. "Peitu panna pole kahjuks enam võimalik, hetkel jääb üle vaid päästmine."
Ehk siis ta ütles oma mõtted välja. Sest viimased paar minutit oli ta üritanud midagi kasulikku välja mõelda, kui välja arvata needsamad vastikud uitmõtted, mis teda kogu aeg kimbutasid.

(Millal sa veel siis kinni võetud olid Ja muide peaks nendele Pimeduse teenrite mõnele liigile nime andama sest muidu on koguaeg nii keeruline öelda et Pimeduse teenrid ja Pimeduse teenrid...Võiks olla näiteks orkid ja teiseda sellised:))

Nad sammusid kiiresti ja Arya võttis samal-ajal oma mõõga ja asus rünnakule koletiste vastu kes tirisid Yavanna rahva elanikke kaasa.Ta astus ühe jõletu olevuse selja taha ja tegi ta peajagu lühemaks ja tegi seda ka teist korda kuid teise olevusega.Nõnda said vabaks ema väikese lapsega keda ta elu hinna eest kaitsta püüdis ja teisme eas poiss.Järsku kuulis ta tasast popsatust.Arya pööras välkkiirelt ringi ja jäi üllatusest pahviks kuid jõudis viimasel hetkel ühe jõletise rünnaku ära hoida."Miks sa siis tulid?Sind on ju kodus vaja!Kas ema lubas sul tulla?"küsis Arya temast natuke nooremalt naiselt kes temaga sarnane välja nägi."Ma tulin et teatada et meie vennaga on kõik korras ja samas ma tulin teile appi Pimeduse vastu võitlema.Siin on mind rohkem vaja kui kodus.Muide ema lubas tulla sulle ütlema et meie vennaga on kõik korras,aga selles ma nii kindel pole et ta mind siia võitlema lubas."lausus naine naerul suil."Vabandust Yavanna,see on mu õde Delila´h ja tema on Yavanna."tutvustas Arya oma õde ."Kuid sa võid mind Delluks kutsuda!Ettevaatust Arya,su selja taga!"Hüüdis Delila´h.Arya reageeris kiiresti ja ta pidas kahevõitlust orkiga kes oli talle selja tagant ligi hiilind ja siis teda rünnata püüdnud.Arya sai võitluses orkiga vaid tühise kriimustuse käele võõrldes sellega mida ta orkile oli teinud.Lõpuks leabas olevus surnult maas,mõõk kõrval."Me peaks ka võitlema hakkama!"hüüdis Dellu Yavannale samal ajal mõõka väja tõmmates.

[Sa kogu aeg räägid, et Arya kõndis kinni võetud naise poole ja midagi sellist. Ja las nad olla siis orkid.]

Yavanna juba keerutas oma rohelise sädeleva teraga mõõka ning oli mitu orki peajagu lühemaks teinud. Hetkel kuulis ta oma seljatagant mõõgavihinat, kükitas maha, kui mõõk üle tema vihises ning siis tõusis kärmelt püsti ja torkas teda tappa üritava orki läbi. Üks ork ründas teda teiselt poolt, torge oli sihitud otse Yavanna südamesse. Naine kasutas kiirelt hõljumist, tõusis õhku ning keerutas oma mõõka, võttes rivist välja kolm orki korraga. Ta nägi mõningaid orke oma rahvast piinamas ning lendas kiiresti sinnapoole.

Lilith oli metsas koopas, nagu ema oli käskinud. Ta tahtis üliväga võitlema minna, kuid seekord polnud tal mingitki kavatsust ema käsku eirata. Ta mõtles, kuidas emal läheb ning kas ta saab orkidest jagu. Tüdruk uskus ikkagi emasse.
Järsku tõusis tüdruk tikksirgelt istuma ning kuulatas. Kellegi sammud metsas ning kõnekõmin. Tähelepanelikult kuulates sai Lilith aru, et tegu oli kahe mehega. Hääled ei tundunud kuuluvat orkidele, hääled olid puhtad ja helisevad. Tüdruk ronis koopast välja.

(Nu ma mõtlesin et keegi sinu rahva seast aga kui võtt´a nii et sa mängid nendega ka siis olid sa kinni võetud:)Muidu võiks urukid ka olla.Kui ma eile rollika registreerimisse vaatasin siis ma lugesin et mul on ka tiivad:)ma olin selle täitsa ära unustanud;))

Arya leidis end järsku orkidest ümbritsetuna.Ta lendas orkide ringist kiiresti välja,otse nende selja taha ja surmas viis orkit kes olid üllatunult õhku vahtima jäänud.Ülejäänud 4-ga oli juba raskem."Dellu!Tule mulle appi!"hüüdis Arya oma õele kes võitles samal ajal hiigel-suure orkiga.Lõpuks õnnestus Delila´hl ork tappa ja jooksis appi oma õele kes võitles ebavõrdselt nelja orkiga.Koos õnnestus õdedel orkid tappa ja asusid ka teisi koletisi tapma.Varsti lendas ta Yavanna juurde ja ütles:"Me peaks teistele sinu rahva elanikele relvad jagama sest kolemkes me nende tuhandete koletiste vastu võidelda ei saa."

"Neil on relvad," vastas Yavanna jahedalt. Just nagu nõiaväel tuli parasjagu lossi nurga tagant salk sõdalasi. Yavanna naeratas ning hüppas järsku õhku ja maandus mõõkapidi ühe orki peas. Ta jätkas mõtlemist, nagu midagi poleks juhtunud. Talle tuli idee.
Ta tõstis käed ning lausus mõned sõnad mingis tundmatus keeles. Tema kätest tundus voogavat rohelist valgust, kuigi samas ei olnud seal midagi. Järsku ilmusid metsast hiiglaslikud puudest sõdalased, keda tuli ja tuli juurde. neil polnud relvi käes, kuid nad olid sellegipoolest hirmuäratavad. Yavanna langetas käed ning jälgis rahulolevalt, kuidas tema kätetöö orke ründas ning nad taganema pani.
"Läheme appi!" teatas ta rõõmsalt ning lendas lahingu juurde.

Arya lendas Yavanna järel,kui talle tuli meelde Delila´h."Yavanna!Kas sa tead kus kohas Delila´h on!?"Ta ei jäänud vastust ootama vaid hakkas paaniliselt oma õde otsima.Ma pean ta leidma!

Kui Arya oli lennanud Yavannaga räägima,tuldi Delila´hle selja tagant kallale ja tal seoti käed kinni ning pandi suurde kotti,mida keegi hakkas maas lohistades järele vadama.Kuhu mind viiakse?Ta mõte töötas palavikuliselt.Kas mind tapetakse?Talle tundus nagu veetaks teda tunde.Lõpuks jäid nad seisma orkide laagris,kus talle anti kuivanud leiba ja mingit kurku kõrvetavat vedelikku."Kuhu te mind viite?"tahtis Delila´h teada.Kostis rohmakat naeru ja siis vastati talle:"Kellegi sinust palju tugevama ja võimsama juurde,"vastas kõige suurem ork talle,kaval muie näol.

Pimeduse lossi väravad avanesid ja välja astus või ehk hiilis lossist välja ning sulges oma varjuvõimuga vaikselt väravad. Nüüd võis ta vabalt hingata. Väljas oli juba pime ning Miseria näole venis üks muie.
Tüdruk tormas kiirelt lossist eemale ning jooksis mere poole. Kui oli selleni jõudnud, peatus ta järsult ja peitis igaks juhuks oma varju ära ning vaatas sinist vett . Vähemalt nüüd oli tal üks mõte olemas. Tüdruk hüppas mõtlemata riietega vette ning ujus edasi.