Elementide Rollikas.

Yavanna vaatas kähku ringi, kuid Arya õde ei paistnud kusagil.
"Ma ei tea," vastas ta murelikult. Ta nägi kuhugi metsa vahele minevaid orkijälgi ning hõljus kähku nende järgi. Ta jõudis orkide laagri juurde, kuid seal polnud enam midagi erilist teha, kõik elukad olid juba läinud Pimeduse ketta sisse ning hakkasid minema. Yavanna oleks tahtnud karjatada, kuid hoidis end vaos. Delila'h oli ilmselt kaasa viidud... Yavanna üritas kuidagi ketast tõkestada, kuid see ei õnnestunud. Ta lendas kähku üle metsa lossi juurde tagasi ning teatas murelikult Aryale:
"Ta viidi kaasa. Ta on Pimeduse ketta sees."
Yavanna heitis pilgu kettale ja oma rahvale, kes endiselt võitles orkidega. Tänu puudest sõdalastele hakkasid nad orkidest jagu saama. Yavanna lõi veel paarsada sõdalast juurde, kuigi see nõrgestas teda ennast. Tema rahvas oli esikohal. Seejärel tõusis ta otsusekindlalt õhku ning hõljus kiirelt Pimeduse kettale järele.

Lilith ei suutnud vastu panna ning piilus koopasuust välja. Alguses ta ei näinud midagi, siis aga ilmusid kaugemal puude vahel vaatevälja kaks piltilusat meest, kes tundusid midagi otsivat. Tüdruk jäi neid pisut ehmunult jälgima. Mehed tulid lähemale, ise midagi vaiksel häälel arutades. Lilithini jõudsid mõned lausekatked.
"Me peame selle leidma," urises lühem, aga vist vanem mees.
Pikem ja sihvakam vastas:
"Ma ei usu, et me selle leiame. Ta on selle kindlasti ära..."
Lilith ei saanud sõnadest aru,
"... meie ainuke võimalus võimu saada!" teatas lühem.
Järsku Lilith... aevastas. See tundus talle nii tobe, et ta oleks peaaegu naerma puhkenud, kuid hoidis end tagasi. Tüdruk kiikas meeste poole. Nood olid midagi kuulnud ning seisid valvsalt, kus nad olid.
"Ma kuulsin midagi," teatas noorem.
"Sa vaata sinnapoole, ma sinna," käsutas lühem ning eemaldus. Noorem mees suundus üsna Lilithi peidupaiga poole. Tüdruk hoidis hinge kinni ega julgenud liigutada...

Miseria tuli veest välja ja hingas sügavalt sisse. See oli hea karastus tema jaoks . Riided kiirelt ära kuivatanud, muigas tüdruk lõbusalt ja jooksis nüüd mööda randa edasi.

Mõne aja pärast tuli talle vastu tihe ja sünge mets. Miseria vaatas seda kaalutlevalt. Kui tema ema oli talle meelanud sinna siseneda, tähendas see, et seal on midagi, mis tüdrukut võiks ohustada ning Miseria ei suutnud kiusatusele vastu panna. ,,Mul on pimeduse võim! Ma võin teha seal mida tahes!" muigas tüdruk ja jooksis metsa edasi.


,,Orki jäljed..." mõistis tüdruk kui jõudis peale poole tunnist jooksu jälgede juurde. ,,Need viivad otse!" sai tüdruk aru ja jooksis lõbusalt järele ning peatus siis, peaaegu kange. ,,Sõda?" ei saanud tüdruk aru, kui nägi kedagi võitlemas seal. ,,On abi vaja?" küsis tüdruk lendavalt haldjalt , kes lendas mingisugusele kettale järele. Tüdruk tundis ära pimeduseketta ning jooksis , või õigemini lendas kiire varjuna sellele ise ka järele, tahtes teada mis asi see on.. Paljas uudishimu kõigest.

[Sa ei ela samal saarel, mis mina! Pimedus asub kaugel! Minu saar on ainuüksi minu rahva oma.]

Yavanna kuulis, kuidas keegi talle abi pakkus. Ta pöördus õhus, samal ajal edasi hõljudes ning oleks peaaegu "Jah" öelnud, kui ta märkas, et tegu oli Pimeduse enda tütrega. Ta ehmus, kuigi ta seda välja ei näidanud ning vastas:
"Miks sa mulle abi pakud?"
Ta uskus end Pimeduse tütrest jagu saavat.

Lilith jälgis hirmunult meest. Kuigi too oli ilus ning lahke, ei uskunud tüdruk, et too head tahtis. Ta üritas jääda märkamatuks, kuid mees jõudis oma otsimisjärjega muudkui lähemale. Kui ta oleks end praegu liigutanud, oleks mees talle jälile jõudnud. Kuid ta oleks tüdruku niikuinii üles leidnud. Seega ainuke viis, kuidas toimida, oli jooksu pista.
Nii Lilith tegigi.
Ta hüppas järsku koopast välja ning lidus ema lossi poole. Noorem otsija vaatas teda hämmeldunult, siis aga muigas ning jooksis tüdrukule järele. Mees oli väga kiire, kuid ka Lilith suutis kiiresti joosta. Tüdruk lisas tempot, kuid siis konistas ühe puujuure taha. Ta kukkus, ajas end uuesti püsti, kuid mees oli tal järel ning püüdis tüdruku kinni. Lilith viskles ning tagus meest käte ja jalgadega, püüdes kõigest väest vabaks saada, kuid mees hoidis teda ikka kindlalt kinni. Lilith üritas meenutada, kuidas taimede väge kasutada. Ta keskendus ning üks puuoks hakkas mehe poole väänlema, kuid peatus. Lilith jahmus. Ta üritas oksa edasi ajada, kuid selle ees oli justkui nähtamatu sein ning oks e isaanud sellest läbi. Mees oskas võlukunsti! Lilith üritas edasi pekselda, kuid mees kasutas jälle oma väge ning tüdruk jäi liikumatuks. Mees viskas Lilithi õlale ning sammus vanema mehe poole. Lilith oli meeleheitel. Ta mõtles oma emale.

[Anohh , muuta ka ei viitsi. xD Ma segan end kohe sisse. xD ]

Miseria muigas ja vaatas ketast. ,,Väga veider, et mind kardetakse, aga ma olen erinevalt oma vennast ja isast sõbralikum," väitis tüdruk jäädes, ootama, kas tema abi vajatakse või mitte.

Arya lendas Yavanna kõrvale ja jäi võõrast silmitsema.Ta sosistas Yavannale kõrva:"Kas me peaks teda usaldama?Ta paistab lahke,kuid ta on siiski Pimeduse tütar,".Arya peas tekkis õhkõrn võimalus:"Äkki Miseria teab kus Delila´h on!"Sama sositas ta Yavannale.See oli praegu Arya suurim võimalus.


Nüüd veeti Delila´ht kinni seotud käte-,jalgadega ühe orki seljas mingisse imelikku kettasse,mis oli pungil orke ja muid jõletisi täis.Nad tulid irvitades eest ja lasid suurel orkil minna tühja ava juurde kus olid...

Yavanna ohkas ning küsis:
"Kas sa oskad meid juhatada sinna, kuhu viiakse Pimeduse vangid?"
Ta julges abi küsida, kuna see oli ainuke võimalus. Kuid ta ei kaotanud valvsust. Pimedust ta ei usaldanud.

...kus olid kaks kohutavat olevust kes olid nagu inimesed kuid samas oli neis ka midagi nii ebainimlikku.Nendel olid punased kuuksed mis ulatusid õlgadeni ja mustad silmad punaste iiristega.
Suur ork viskas Delila´h maha ja läks ise minema,jätte naise kahe olevuse juurde,ilma relvadeta lamama."Kes te olete ja mida te minust tahate?"küsis ta julgust kogudes."Me oleme drixcid,kui sssul just teada on vaja."laususid olevused kui ühest suust."Oma misssiooni jätame me enda teada ,kuid võime nii palju öealda et me oota me sssu õde."Delila´hle käis see susistamine juba närvidele ja ta mõtles mis saab edasi.Kas Arya tuleb mind päästma?ÄKki oleks parem kui ta ei tuleks?

Miseria vaatas uut tüdrukut, kes veel tuli ning viis pilgu jälle tüdrukule, kes küsimuse esitanud oli. ,,Oskan," vastas ta lõbusalt. Tüdruk viis pilgu korraks eemale ja siis jälle tagasi, tehes justkui kindlaks, et kedagi salakuulajatest lähedal ei ole.

"Kas sa võiksid meid siis sinna viia?" palus Yavanna. Tema pilk vilas samuti ringi. Must taldrik aina kaugenes.
"Äkki tead sa ka mõnda... otseteed?" päris Yavanna.

Arya vaatas Miseriat paluvalt.Ta lootis,et Miseria vastab jaatavalt.Tema õe elu oli ohus ja muu ei lugenud praegu.

Delila´hlt oli juba ammu tema relvad ära võetud,nii et ta ei saanud drixcide vastu võidelda.Ta kahtlustas et talle oli joogi ja söögi sees antud mingit mürki,mis takistas ka tema tiibade kasutamist.
Järjekordne ork tuli muiates tema juurde koos toidukandikuga.Delila´h mõtles kas tal oleks mõtekam toit söömata jätta.Mul ei ole nagu nii relvi.Kui ma suudaksingi lennata,siis kuidas ma nendest orki hordidest mööda pääseksin?Ja veel need drixcid...Nendest kahest on võimatum mööda saada kui kahekümnest suurest orkist.Praegult otsustas ta süüa.Küll ma täis kõhuga midagi väja mõtlen.Otsustas ta.

Miseria kehitas vaikselt ja pettunult õlgu:,,Tean seda, et ta vist viidi ära pimeduse teenrite poolt.. Ärge mind süüdistage selles, mina neid selles ei sundinud.. Siis neil on nagu oma laager .. Aga otsetee?" muigas tüdruk lõpuks ning noogutas seejärel. ,,Ma mõistan, et te tahate siis otsekohe nagu enda sõpra näha,eks?" küsis ta kulmi kergitades ning nägu kaunistas üks sõbralik naeratus.

Miseria kehitas õlgu:,,Enne öelge kohe ära, mis kogemused teil on ilmumisega?Sest kui te tahate oma õde näha , siis hoidke väga lähestiku mulle...Ja me peaksime plaani ka valmis mõtlema.. Ma näiteks võin teha nii, et .. noo ... ma võtsin nagu teid vangi ... aga siis peate aitama mul nägu varjata... aga .. kui oleme kindlad, et teie õde on seal laagris, siis päästame ta ära ja ma toimetan teid tagasi või kusagile ohutusse kohta.."pakkus tüdruk.

[Ilmumist ei ole. Vähemalt minuteada mitte.]

Yavanna kuulas pisut hirmunult Miseria juttu, kuigi näost oli ta samasugune nagu alati. Kõik võimalused paistsid ühtviisi hullud.
"Aga kui sa teed näo, nagu me oleksime vangi võetud, siis äkki pannaksegi meid vangi?" küsis ta kahtlustavalt. Lõppude lõpuks, tegu oli Pimeduse tütrega.
"Kas sa tõesti arvad, et me jalamaid usaldame sind?" jätkas ta. "Sa oled Pimeduse tütar ning sinusuguseid ei saa jalamaid usaldada!"
Yavanna taipas, et ta oli oma mõtted välja öelnud, ning pealegi ebaviisakalt. Kui ta poleks osanud imehästi oma tundeid varjata, oleks ta näost punaseks läinud. Kuid tema näol püsis tema tavaline rahulik kinnine ilme.

Miseria vangutas pead ja kehitas seejärel õlgu:,,Ma saan väga hästi aru, et ma olen Pimeduse tütar, aga kas see tähendab, et ma olen siis sama kuri kui Pimedus ise?" küsis ta kulmi kergitades ning jätkas:,,Ja kui ma tahaksin teid vangi võtta teeksin ma seda otsekohe . Teie ei peaks silmigi pilgutama ! Niih .. Teid ei panda vangi ilma, et mina oleksin selle käskluse andnud. Siis kui me sinna jõuame, vaatavad nad teid järgi ja nohh , kui avastame, et hetk on õige siis võime teie õe ära tuua või siis ma lähen ise sinna ja toon teie õe ära , aga tore oleks teada milline ta on.." pakkus tüdruk. Teda isegi ei huvitanud, et teda peetakse ka sama kurjaks kui tema isa on, kuid jahh , ta oli sellega juba põhimõtteliselt harjunud.

Yavanna turtsatas tahtmatult.
"Ja sa arvad, et me laseksime end kinni võtta, kui sa oleksid sama kuri, kui su isa?" sõnas ta, hoidudes silmi pööritamast.
"Ega sa ei pruugi olla samasugune, kui su isa, kuid meie ei saa selles kindlad olla," ta kergitas kulme, "Ning kas sa arvad, et mind ei tunta ära? Su isa on kindlasti neil käskinud mind kinni võtta ning tema on kuningas."
Kuigi Yavanna endiselt vaidles Miseriaga, polnud ta sugugi kindel, et tüdruk halb oleks. Vastupidi. Kuid ta ei saanud valvsust kaotada. Samas tundis ta ka pisukest kaastunnet tüdruku vastu, kuna Pimeduse tütrena polnud ilmselt kuigi kerge kellelegi tõestada, et sul pole kurje kavatsusi. Mis teeb suhtlemise raskeks.

Miseria muigas vaikselt. Ega ta poleks oodanudki, et teda keegi usaldama hakkab. ,,Loogiliselt võttes, võtaksid nad su ise ka kinni, aga ilma minu käsuta ei tee nad midagi..." lausus tüdruk siiamaani rahulikul toonil. ,,Oijahh , mida sa ikka lootsid kui oled Pimeduse enda tütar?" mõtles neiu pisut solvunult ning vaatas käsi puusa asetades Yavannat.

(Ma ju ilmusin/kadusin juu siis kui ma läksin enda "venda ravima")

"Mina olen ilmumist 12 aastaselt harjutanud.Muide, mu õel on helepruunid juuksed,tumepruunid silmad ja tiivad.Tal peaksid olema mustad püksid,mis on pooleldi saabaste sees ja heleroheline pluus,"ütles Arya Miseriale."Ma olen su plaaniga nõus kui ma ei loe päriselt kinni seotud vaid lihtsalt köis või nöör ümber käte keritud."Ta kuulis põõsastes krabinat ja pööras ümber ning tõmbas mõõga välja ning lüükas sellega oksi kõrvale paljastades krabistaja.See oli väike karihiire poeg.Arya tõmbas mõõga vaikselt põõsast välja ja lasi hiirel oma pead tegutseda.

Miseria vaatas Arya poole ning noogutas.[b],,Seda ma mõtlesingi, et lihtsalt mingi asi oleks peal ja teistele jääks mulje,et te olete kinni võetud... Ja see ilmumine .. Ma olen ilmumist õppinud alates sellest ajast kui ma sain jalule, kuna Pimeduse riigis elavatel on see tavapärane nähtus," lausus Miseria noogutuse saatel.

[Okei. Siis ilmselt oskab Yavanna ka.]

"Nojah, ilmumist ma oskan, aga mulle ei meeldi see mõte. Ja kindlasti joostakse su isale teatama, kui nad näevad, et mina ja Arya oleme kinni püütud, kas pole? Siis tuleb kindlasti su isa kohale ja kas siis on meil veel võimalust?" päris Yavanna rahulikult. Ta oli enesevalitsuse täielikult tagasi saanud. Kuid ta närvid olid endiselt pingul.
"Pigem võiksime me maskeeruda Pimeduse teenriteks, kas pole?"

Lilith kõndis kahe mehe järel. Ta käed olid kinni seotud ning ta ei saanud minema joosta. Ta oli mitu korda üritanud, kuid iga kord oli noor võlur ta kinni püüdnud. Ta pidi erakordselt andekas olema. Lilith oli ikkagi Maa kuninganna tütar! Kuigi ta oli alles noor ega osanud võlukunsti väga hästi. Ta tegi järjekordse katse. Ta saatis nende kohal olevate puude oksad meest peatama ning samal ajal pistis jooksu. Mees pidi tegelema kahe asjaga korraga. Kuid mees sättis mõlemaile näilise kergusega tõkke ette ning veidi aja pärast sörkis Lilith jälle meeleheitlikult meeste taga. Tal polnud midagi teha. Pole mõtet end ilmaasjata väsitada. Kuid ta tundis end halvasti, järgnedes niimoodi ilma vastu hakkamata meestele.
Talle tundus, et nad jõudsid kuhugi kohale, kuigi see koht tundus samasugune kui ülejäänud mets.
"See on meie pelgupaik, jõllsilm," teatas vanem mees. "Siit sa põgeneda ei saa ning samuti ei saa siia sisse sinu sõbrad, näiteks Yavanna."
Lilith kahvatas. Mehed teadsid väga hästi, kes tüdruk on.
"Niisiis, sa oled Yavanna tütar. Kus ta hoiab oma elementi ning mis see on?"
Lilith jahmus mehe küsimusest. Nad tahavad ema elementi varastada! Samas tänas tüdruk õnne, et ta selle asukohta ei teadnud. Ema polnud sellest kunagi rääkinud ning samuti polnud Lilith näinud teda seda kasutamas.
"Ma ei tea. Ta pole kunagi sellest rääkinud ning ma pole teda ka sellega kunagi näinud."
"Valetaja!" sisistas mees õelalt.

Miseria noogutas siis. ,,ME võime maskeeruda, aga nad teavad, et ma võin ka neid käsutada , kuna isa andis mulle selleks loa ja kõik on sellest teadlikud. Ma võin teid maskeerida ... nagu iga pimeduse inimene on .. Või siis ... Kas keegi oskab vahetada umbes keha kuju? Ma võin näiteks Sinuga Yavanna kehakujud ära vahetada ja siis kui nad mind kongi pistavad saan ka kiirelt sealt minema ... Varjuna.. Ja ma võin teie õe kaasa võtta.."pakkus ta võimalusi. Nii oli ta mänginud peitust enda tuttavatega siis kui ta oli olnud 10 aastane.

"Ma oskan kehasid vahetada vaid pooleldi,meil ei ole piisavalt aega et see mulle täiesti selgeks õpetada.Aga kui vaja siis ma võin hakkama saada,aga sellega kaasneb mõningaid riske,"ütles Arya kahetsedes.Ta lootis et nad jõuavad kiiresti asjad ajatud ja Delila´ht päästma minna.

Kohe kui Delila´h oli oma söögi ära söönud oli ilmselt mürk mõjuma hakanud ja ta tundis end nõrgemana.Naine oli enne saanud natuke tiibu liigutada aga nüüd seisid need täiesti paigal ja liikumatult.Järgmine kord kui nad mulle toitu toovad peidan ma toidu kuhugi ära ja panen tühjad taldrikud tagasi.Siis varsti saan ma äkki siit põgeneda.

Miseria noogutas vaikselt. ,,Nooh ... Eks me siis ilmume sinna,"lausus ta rõhutades sõna 'ilmume' , kuna seda mõtles ta varjuna kiiret liikumist. ,,Aga me oleme siis laagri läheduses, et mitte kohe tähelepanu äratada.. Kui oleme teie õe leidnud, siis tuleme siia kiirelt tagasi." seletas ta miniatuurset olukorda.

Falador kõndis kiirelt, kuid valvsalt veest välja, kuni ta nägi pimeduse ketast. Ta lähenes sellele, ning nägi metsas Ayannat, Aryat, ning kedagi võõrast. Falador lähenes neile. Ta vööl rippus vee element, helesinine mõõk. "Tere" ütles Falador teistele kummardades.

Miseria vaatas uut isikut, kes siia tuli ning noogutas talle, kui teda tutvustati. ,,Kellega mul on au tutvuda?" küsis tüdruk viisakalt ning tegi samuti kummarduse. 'Vesi,' arvas tõdruk, kuna sinine mõõk andis endast paljugi mõista. Ootavalt jäi ta vaatama Arya poole. ,,Seega ma oletan, et me vist isegi ei võitle, vaid toome ta kiirelt ära... Ma võin sellega ise ka hakkama saada tegelt.." arvas neidis.

(Oih ma unustasin sind talle tutvustada:))

"Tema on Falador,"ütles Arya mehele osutades."Ma arvan et mina tulen igajuhuks ikkagi kaasa!Ma tean et kui sa üksi läheksid siis arvatavasti ei tuleks võitlust,aga ma ei tahaks eriti sellist asja usaldada isikule,keda ma vaid natukest aega tunnen.Ma tean et see võis sind solvata aga see on liiga tähtis,et untsu minna."

"Tere Arya" lausus veekuningas Aryale. "Jah, meeldiv tutvuda, ma olen jah Falador" sõnas Falador Miseriale tutvustuseks. "Mis siin toimunud on?" küsis ta kõigilt.

"Kas sa said mu teate kätte?" päris Yavanna lühidalt. "Siis sa tead. Ja vahepeal oleks mind ka peaaegu vangistatud, kuid tänu Aryale olen ma endiselt siin," lisas ta tänulikku pilku valgusekuninganna poole saates.
"Ning mina arvan, et me võiksime maskeeruda. Ning mina kavatsen kaasa tulla. Ma olen üsna kindel, et vanglates on ka minu riigi elanikke."

Miseria vaatas kõiki kordamööda ja kehitas õlgu. ,,Ega jah ,aga me peaksime nüüd ühele poole jõudma oma plaaniga .. Sest mida kiiremini sinna jõuame seda parem on, kuna need kes ta vangi võtsid, söödavad talle midagi sisse ja ta jääb jõuetuks.. Kui nad seda väga kaua teevad, siis tal pole enam üldse jõudu ja lõpptulemuseks võib olla surm," seletas Miseria tuima ja emotsioonitu näoga. 'Olen õnnelik, et pole nende sarnane,' mõtles tüdruk õhates üsnagi vaikselt.

Falador noogutas Ayannale, ning jäi mõttesse. Veidi mõelnud lausus ta "Olgu, teeme selle asja ära, kuid vaikselt, ning varjatult". Falador mõtles ka oma veeriigi elanikest, kes olid tumeda varju poolt minema viidud. See otsustaski Faladoril minna.

Miseria viis pilgu Faladorile ja noogutas seejärel. ,,Eks hakkame siis liikuma?" pakkus ta kulmi kergitades, olles valmis juba varjuna liikuma hakkama. ,,Ja me võiksime nagu paaridesse jagada ... Kes tuleb minuga ja kes tuleb kiirelt kaasa.." arvas tüdruk, kuna Miseria poleks suutnud nii paljusid korraga kaasa viia.

Yavanna vastas:
"Arya jääb sinuga. Tal on vaja oma õde otsida. Mina ja Falador läheme ja otsime oma riikide elanikke," teatas ta üsna otsusekindla tooniga.

Lilith ohkas. Teda viidi juba mitu tundi kuhugi. Ta ei olnud päris kindel, kuhu, kuid midagi kurjakuulutavat tundus see küll. Ehk Pimedus? Tal olid käed kinni seotud, kuid kõndima pidi ta ise. Lõpuks jõudsid nad Yavanna saare kaldale. Järsku leidis Lilith, et ta kerkib õhku koos meestega. Ilmselt jälle noore võluri töö. Nad hõljusid kiirelt läbi õhu, kuni kauguses hakkas paistma suur vari, mis tundus olevat loss. Pimeduse loss! mõtles Lilith ahastades.

Miseria noogutas ja viis pilgu Aryale. ,,Nohh ?" kergitas ta kulmi, sirutades parema käe välja, kus oli randme kohale tatoveeritud musta lohe märk . ,,Me peame siis kiiresti tegema.." sõnas ta vaikselt.