Elementide Rollikas.

Arya vaatas Miseria randmel olevat tatokat.Ma loodan tõsiselt et ta ei reeda mind.Ta ulatas Miseriale oma käe ja nad ilmusid paika kus muru oli maha tallatud ja süsid hõõgusid."Orkid on juba läinud,"ütles ta kahetsusega."Nüüd on nad arvatavasti Pimeduse kettas ja Delila´h elu võib ohus olla,kui ta üldse veel elus on."

Miseria vaatas kulmi kortsutades Orke. ,,Me peaksime siis neile järele minema! Tõesti ei sooviks, et keegi süütu surma saaks.." pomises ta vaikselt ja viis pilgu Aryale. [b],,Nad läksid ida poole.." kortsutas ta mõtlikult kulmi kui oli kummardunud ja jälgi uurinud.

"Lähme siis itta!"ütles Arya.Ta üritas seda rõõmsalt öelda aga kuna ta oli ise liiga kurb siis ei kõlanud see kuigi rõõmsalt.Ta ei püüdnud seda enam teha ja liikus edasi,oma õde päästma."Ma arvan et ta on seal kettas,"lausus Arya ja osutas musta ketta poole.


Varsti tuli ork kandikuid ära viima.Kui ork oli ukse lukku keeranud kuulis Delila´h teda hüüdvat arvatavasti dixcidele:"Inimene sõi toidu ära!Mitte ühtegi raasukest pole alles!"Hiljem kuulis naine hirmunud hüüatust,nõude klirinat ja vaikset mürtsu.Ork oli tapetud.Delila´h vajus hirmunult maha.Kas minuga tehakse sama?

Miseria vaatas orke ning sisitas vihaselt. ,,Teeme ruttu,ma võtan nad varjude jõuga kinni.." sosistas Miseria , tõmmates omale ühe maski moodi asja ette, et Orkid teda ära ei tunneks. Muul viisil poleks ta enam kunagi oma Pimeduse lossi saanud ja siis oleks ta sama hästi kui kodutu, kuigi ta oli järgmine troonipärija. ,,Oled valmis?" küsis ta Arya poole vaadates, mõlemad käed ründevalmis välja sirutatud.

Miseria muigas kui Orkid tema poole jooksid. ,,Teretulemast pätakad," muigas neiu. Sisistanud sõna 'vari' siis justkui mõninga joana tuli tüdruku mõlemast käest must läbipaistev ja tungiva varju moodi nöör, mis sidus orkid kinni just siis kui nad olid Miseriale piisavalt lähedal. ,,Kuhu sa teed teada tahad?" küsis Miseria jälgides tähelepanelikult Orke,et nood juhuslikult põgenema ei saaks.. Nagu oleks see võimalik.

Miseria kergitas lõbusalt kulmi. ,,See ketas on olnud alati teistele pähkliks.. Keegi isegi ei saanud aru, et ketast saab nii kergelt ära lõhkuda ja isegi avada.." lausus ta kerge õlakehituse saatel ning vaatas ketast. ,,Pane ketas pikali ja tõmba keskelt sõrmega joon siis see avaneb ise.." seletas Miseria. Ta ei saanud aru, kuidas inimesed küll selle peale ise ei tulnud, kui see oli üks kergeim asi!

Miseria kehitas ükskõikselt õlgu ning saatis orkide poole ühe pimeduse joa. Kostus prantsatus ning Orkid kukkusid elutult maha. Seejärel võttis tüdruk maski eest ja hingas sügavalt sisse. ,,Las nad olla...Meil pole nende riideid vaja, või mis sa arvad?"küsis ta Arya poole vaadates. Nüüd kui Orkid surnud olid, läks ta pimeduse ketta juurde ja keeras selle pikali ning vedas sõrmega keskelt läbi niiet see lahti läks.

Arya nõustus:"Olgu!Ärme võta siis!Aga mida me teeme siis?Me ei saa lihtsalt sisse tormata ja küsida "kus mu õde on"?"


Delila´h avastas et ta saab juba umbes paar sentimeetrit tiibu liigutada.Ta ei tahtnud paista ülearu õnnelik,seepärast istus ta edasi morni näoga ja hoidis tiibu paigal,et ned teada ei reedaks.

Miseria vaatas Aryat ja jäi siis mõttesse. ,,Ma olen kindel,et nad viidi nüüd siis lossi ... Võta parem endale riided ... Siis me ilmume sinna ja kui isa ei taha mulle su õde anda, siis ma röövin ta ära.." lausus ta rõhutades sõna 'röövin'. Samal ajal oli ta õnnelik, et ta isa ei omanud sellist liikumisvõimet mida Miseria omas .

Arya võttis surnud orkilt tema pealisriided ja pani need enda riiete peale.Need olid talle küll laiad,kuid asja ajasid ära."Ma arvan et su isa ei anna teda ära,kui annabki siis ainult mina jään tema asemel vangi."

Miseria raputas pead . ,,Ära muretse, ma ei lase sel juhtuda.." lausus ta Aryale sõbralikult ja õrnalt õlale patsutades. Järgmisena võttis ta tüdrukul randmest kinni ja ilmutas end lossi , suure saali kohale. Olgugi, et loss paistis väljast kõle ja jube, oli see seest ilusasti ära kaunistatud . ,,Läheme esialgu vangikoobastesse ja sealt edasi vaatame mis saab.." pomises ta sosinal ja võttis jälle Aryal randmest kinni, ilmudes kiire varjuna vangikoobastesse.

Miseria oli haaranud Aryal käest,ta oli korra silmi pilgutanud ja kui ta need uuesti avas leidis ta ennast olevat mingi kaunis lossis või palees.Järsku olid nad hoopis kusagil kõledates vangikoobastes.Arya käis seal ringi ja vaatas igasse vangikongi-Delila´ht seal ei olnud.Ta sammus vaikselt Miseria juurdenagu haldjatel kombeks on ja ütles et Delila´ht siin ei ole kui just siin mõnda salakäiku pole.

Miseria kortsutas kulmi ja hingas sügavalt sisse. ,,Ma võin ju sulle salakäigu teha, aga ma ei tea... Teil mingi mõtteühenduse värki ei ole või midagi taolist?" küsis ta tundes end pisut abituna. Ta isegi ei teadnud kust uusi otsinguid alustada. Astunud vaikselt edasi, vaatas ta igat nurka tähelepanelikult kui jõudis ühe seina juurde, kust paistsid välja kaks sarve. Neist tõmmanud, avanes üks käik mis pani Miseria kulmi kergitama. ,,Ma vist leidsin salakäigu.." pomises ta imestunult ja viis pilgu Aryale.

Delila´h juurde oli tulnud üks dixcidest,süstal käes.Dixci tegi talle süsti ja viimane asi mida haldjas nägi oli Dixci irvitav suu.Siis vajusid ta silmad kinni ja ta jäi nagu sügavasse unne.
Kui Delila´h üles ärkas oli ta orkil seljas ja teda tassiti just trepist alla,dixcid ees juhtimas ja orkid taga valvamas.

Arya sosistas:"Keegi tuleb!Poeme peitu!"Ees sammusid jubedad olevused.Üks neist ütles orkile osutades:"Tõmba neid sssarvi!"Kui ork seda teinud oli avanes sama salakäik,mille Miseria oli just avastanud.Seltskond orkide ja dixcidega ning Arya suurimaks üllatuseks Delila´hga.Arya avas suu ja liigutas hääletult suud ise Delila´h poole osutades:"Delilah!"Kui terve kamp oli möödunud sosoistas Arya vaikselt Miseriale:"Lähme kähku ja vaikselt sisse enne kui nad käigu sulgevad!Siis saame äkki Delila´h tagasi röövida ja põgeneda!"

Miseria tõmbas kiirelt Aryal käest ja tormas hiirvaikselt nagu varjule omapäraselt Orkidele järgi ning nende taga sulges uks. Asetanud sõrme suule, seisatas ta ja jälgis, kuhu kongi tüdruk viiakse. ,,Siin võib lahinguks minna," sosistas ta Aryale ja tõmbas taas maski ette.

Miseria jälgis vaikselt, kuidas Orkid tüdruku ühte kongi hooletult viskasid ja siis midagi omavahel rääkides minema hakkasid minema.
Miseria võttis Aryal õlast kinni ning nagu pimeduses omapärane, muutusid nad hetkel pimedusega ühtseks, seni kuni orkid ja dixid lahkusid.
,,Teeme nüüd ruttu!" ütles Miseria varjust väljudes ja kongi poole minnes. Kuna kiviseintest midagi kuulda ei olnud, kangutas Miseria varjude jõuga kongi trellid eemale .

Delila´h kuulis mingit häält ja ta tõusis järsult püsti.Haldjas oli leidnud maast kivi ja hoidis seda nüüd käes,iga hetk valmis tulijat viskama.See mida ta nägi üllatas teda heas mõttes sest teda oli tuldud päästma.Veel rohkem üllatus ta siis kui ta nägi musta peaga naise tagant välja astumas oma õde,Aryat.Ta oli nii üllatunud ja õnnelik et unustas kivi enda peos hoida ja kukutas selle vaikse kolksatuse saatel maha."Arya!Oled see tõesti sina!?"tahtis Delila´h teada."Jah!"ütles Arya rõõmsalt sest ta nägi oma õde jälle vabana,kurnatuna,kuid vabana."Me peaks nüüd minema hakkama!"lausus Arya vaikust katkestades.Nad sammusid ukse juurde ja tegid selle lahti nig neile vaatasid otsa kaks orki.Arya tõmbas mõõga välja,enne kui ork arugi oli saanud mis toimub,lebas ta pea maas,vereloigu sees.Aga teine ork oli kiirema taibuga ja ta lõi Aryale kõhtu enne kui haldjas jõudis ennast kaitsta oli ta pikali maas.Ta jõudis veel oma mõõga Delila´hle ulatada enne kui Arya minestas.

Miseria sisistas vihaselt kui orkid kallale tulid. ,,Sa julged?!" käratas ta võttes oma musta värvi mõõga välja, mis välgatas korraks kõikide tõrvikute valguse pärast. Enne kui ork liigutada jõudis, virutas Miseria mõõga läbi keha , teine ots mõõgast väljas ja tõmbas selle välja. Ork kukkus elutult maha ja Miseria astus Delia´hi kõrvale ning võttis ta randmest nagu oli teinud Aryal ja teise käega võttis ta Arya käest ning ilmutas end lossist kaugele, tagasi metsa sisse, kus ta oli Yavonna ja Aryaga kokku saanud.

Delila´h ehmatas päris tugevasti kui Arya maha kukkus."Delila´h!"ütles ta ja ulatas võõra poole käe,otsustades ennast tuvustada."Ma loodan et ta saab terveks!Kas sa saad teda kuidagigi tervendada?Mina ei ole kunagi seda hästi osanud,"praegult kahetses ta et ta polnud tervendamist õppinud.Delila´h istus maha ja vaatas rusutult Arya poole.

Miseria võttis maski eest ära ja noogutas Delia´hile. ,,Ma tean küll, et su nimi Delia´h on ... " lausus ta ja võttis käe vaikselt vastu. ,,Miseria, aga ma arvan, et edasi sa ei taha teada," ütles tüdruk kahetsusega ning kummardus Arya kohale. ,,Ole õnnelik, et ma olen hull kukkuja.." sosistas ta ja võttis oma paunast välja mitmeid pudeleid, mis olid enamasti tumedates värvides, kuid Miseria sai eristada mis vedelik kus oli. Seejärel võttis ta mitu pakikest välja ja lõpuks ühe puhta ja lumivalge sideme. Võtnud kätte ühe purpurpunase pudeli, tilgutas ta kolm tilka haavale, mis hakkas sisisema. Sisse hingates, tundis ta kuidas vere lõhn õhus juba üleval on, otsustas ta sellest mitte välja teha ja tegutses edasi. Sulgenud pudeli, võttis ta ühe tumesinise pudeli ning kallutas väikese joana seda Arya haavale ning kogu kaava veri kadus ära, kuid asendus peagi lihtsalt uuega. Kolmandat pudelit kätte võttes, kallutas ta Arya haava kohale pisut eliksiiri mis peatas verejooksu ja samas oli see valuvaigisti. Vaadanud korraks Arya õe poole, võttis ta välja sideme ja üritas Aryat kergitada, et sidet ümber haava siduda.

Yavanna vaatas nõutult, kuidas Miseria ja Arya kadusid.
"Nad vist ei mõelnud meie peale. Kuidas me peaksime üksi lossi pääsema, kui Miseria juba kusagil kaugel on?" sõnas ta Faladorile. Ta ohkas.
"Eks mis siis muud, kui ootame neid."
Ta lendas oma saarele tagasi.
Varsti kuuliski ta, kuidas mingid hääled rääkisid. Ta lähenes ettevaatlikult, kuigi tämbrid paistsid tuttavad. Ta vaatas ühele pisikesele lagendikule ja nägi Miseriat ning Delila'hi. Ta vaatas ringi, otsides Aryat ning nägi teda maas lebamas. Kõhklemata astus ta põõsast välja ning küsis:
"Mis juhtus?"

Delila´h aitas Miserial Aryat kergitada,nii et Miseria sai sideme ümber Arya haava siduda.Ta nägi et eemalt kõnnivad nende poole mees ja naine.Delila´h oli valmis neid ründama ja pani käe mõõgapidemele.Kui võõras naine oli neid kõnetanud arvas et naine pole vaenlane ja langetas oma käe mis oli olnud mõõga pidemel.Haldjas ulatas tervituseks käe ja tutvustas end järjekordselt:"Mina olen Delila´h,Arya õde!"

Miseria sidus kiirelt sideme haava ümber ja hingas sügavalt sisse ja tõstis pilgu. ,,Siis kui me hakkasime lahkuma peale seda kui saime Delia´hi kätte , siis ründasid meid kaks orki. Ühelt sai Arya haavata .. Varsti peaks ta teadvusele tulema," seletas ta Yavannale ja viis pilgu jälle Aryale. Nüüd kui kogu ravitsemine oli tehtud, pani ta oma ravimid tagasi kotti ja jäi nüüd niisama istuma. See oli üldse esimene kord kui ta kellegi elu nii päästab.

[Delila'h ju tunneb Yavannat? Nad võitlesid koos. Ning ta on end juba tutvustanud.]

Yavanna vaatas pisut kahtlustavalt Miseriat. Kuid välja ei näidanud Yavanna jällegi midagi. Kuid siiski, tüdruk ravitses Aryat ning tundus olevat heasoovlik.
"Muide, miks te meid ei oodanud?" päris ta Miserialt. "Kas sa ei tea, et me ise ei saa mingil juhul Pimeduse lossi sisse? Kuid teie kadusite ja meie pidime maha jääma."
Seda kõike ütles ta hämmastavalt rahulikul toonil.

Lilith viidi lossi sisse. See ei paistnudki seestpoolt nii hirmus, kui väljastpoolt, kuid ometigi tekitas see tüdrukus õudu. Selles kuidagi... oli midagi. Midagi väga õudset. Igaüks ei pruukinud seda tähele panna.
Tüdrukut viidi läbi koridoride, kuni nad sisenesid ühte saali. See oli must ja kaunistatud väga hirmutavate esemetega, mida parem ei tahaks mainida. Lilith libistas pilgu üle saali. Seintes oli paar ust. Lagi oli kõrge, nagu kirikus. Ruumi ühes küljes lõõmas kaminas valkjas tuli, mis sooja ei andnud. Kuid ruumi otsas asus süsimust ilustusteta troon, mille peal istus kõige hirmutavam olend, keda Lilith eales oli näinud; Pimeduse kuningas. Tüdruk kahvatas ning tal läksid jalad nõrgaks. Enne, kui ta jõudis toibuda, ütles vanem mees:
"Me tõime tüdruku, nagu käskisite, mu isand. Palun nüüd meie tasu."
"Kas ta teab, kus Element on?" päris Kuningas kõmiseval häälel, mille peale Lilithil ihukarvad püsti tõusid.
"Jah," sõnas mees lipitsevalt, "kuid ta keeldub sellest meile rääkimast. Teda on vist vaja natuke sundida." Mees vaatas Pimeduse isandale ärevalt otsa.
"Ja kus on võim, mida te meile oma ülimast armust lubasite?"
"Siin!" käratas Kuningas ning tõstis käe, osutades sõrmega mehe poole ning lausudes mõned sõnad ühes tundmatus keeles. Mees langes surnult maha ning varises tuhaks. Noorem nägi seda ning pistis kartma. Ta üritas minema joosta, kuid paar orki krabasid ta kinni.
"Laske... mind... lahti!" karjus mees ning vabastas end võlukunsti väel. Ta jooksis läbi ruumi ukse poole ning surmavad joad, mida Kuningas tema poole saatis, katkesid meetri jagu enne mehe selga. Ta kaitses end võlukunstiga. Ning ta pääseski minema. Lilith imetles tema vaprust, kuni Pimeduse Kuningas tema poole pöördus.

Miseria tõusis püsti ja vaatas Yavannale otsa. ,,Eks sa tule minuga kaasa," lausus ta sirutades oma parema käe välja. ,,Ja parem varja oma nägu ära. Kui mu isa su nägu näeb, jätab ta selle meelde ja niipea kui ta sind leiab piinab ta su surnuks," lausus ta tõmmates musta maski samuti omale ette. Vaadanud korraks Delia´hi poole, ohkas ta vaikselt. ,,Tahad sa meiega kaasa tulla?" küsis ta noormehe poole pöördudes. Ja mingil kombel oli ta suurnud unustada tema nime.

(sorry jamh ma unustasin ära:))

"Vabandust Yavanna!See rohi mida dixcid mulle sisse söötsid selle mõju kestav veel natuke aega ja ma ei tunne osasid inimesi ära,"Delila´hl oli piinlik ja ta varjas enda nägu,lastes pea alla ja vaadates teadvusedut Aryat.Lamav haldjas liigutas silmi ja avas need aeglaselt ning küsis:"Kus ma olen?"Ta vaatas oma kinni seotud kõhtu ja siis kordamööda kõigile sealviibijatele otsa.

Miseria vaatas vaikselt Aryat, kes toibunud oli ja naeratas, kuigi läbi maski seda näha ei olnud. ,,Piisavalt ohutus kohas," vastas Pimeduse printsess napisõnaliselt ja viis piglu korraks Yavannale. ,,Ma arvan, et kui sa tahad minuga pimeduse lossi tulla , Yavanna, siis peaks keegi veel siia jääma. Aryal võib abi vaja olla ja üksi Delia´hist siin ei piisa," seletas tüdruk vaikselt ja viis pilgu jällegi noormehele, oodates pakkumisi.

Miseria vangutas vaikselt pead.,,Seda ei saa eitada , aga ma ei saanud jätta su niimoodi ka ... Siis paraneks haav kauem kui sa arvata oskaksid ja see läheks hullusti mädanema.." lausus ta ja tõstis pilgu korraks kahele. ,,Noh, nüüd ma üritan su nime meelde jätta, Falador," lausus Miseria muige saatel.

"Delila'h jääb ilmselt siia," arvas Yavanna. "Kuid ma arvan, et läheme kahekesi. Nii on meid raskem märgata."
Ta ootas, et Miseria teda lossi viiks.

Pimeduse isand küsis oma verdtarretaval häälel:
"Kus asub Yavanna element?"
Lilith vastas üsna kindla häälega:
"Ma ei tea. Ta pole kunagi seda välja võtnud."
"Valetad!" kõmistas Kuningas.
Lilith ohkas lootusetult. Ta tõesti ei teadnud seda, ning see oli väga hea, kuid Kuningas kavatses teda kindlasti piinata, et seda teada saada. Kuid ükskõik kui mitu korda temalt seda küsiti, vastas ta samamoodi.
"Viige ta vangikongi," teatas Pimeduse Kuningas, "me veel vaatame, kas tüdruk teab elemendi asukohta."
Lilith ohkas sügavalt, kui teda vangikongi poole viidi. Teda huvitas salamisi, kes oli noor võlur ning kuhu ta läks.

Miseria vaatas Yavannale otsa ja vangutas pead. ,,Olgu," ütles ta vastu vaidlemata ning sättis maski paremini ette. Sidunud mõõga vöö korralikult külge, vaatas ta korraks enda musta mõõga üle. Selle järgi võis iga ork ta ära tunda ning nüüd Miseria võis ainult loota, et nii see ei juhtu! Astunud Yavanna kõrvale , võttis Miseria tüdruku randmest kinni ning hetk hiljem olid nad vangikoobastes. Surunud Yavanna enda kõrvale vastu seina, muutusid mõlemad samasuguseks nagu varjud ja neid polnud märgata. ,,Milline ta välja näeb .. seleta.." hakkas Miseria lõpetama, kui kuulis hääli ning jäi vait ja vaatas, kuidas orkid viisid kedagi kongide poole.