Elementide Rollikas.

Miseria kehitas õlgu. ,,Aga mida te teete peale seda, kui Pimedus on alistatud?" küsis ta vaadates nüüd kõikidele kordamööda otsa.

Kui valvur tagasi tuli ja Faladorile teatas, et ta võib sisse minna, sisenes Falado hääletult lossi, valvur ees. Valvur juhatas ta sinna toa juurde, kus oli arvatavasti Yavanna. Falador koputas.

"Elame lõpuks ometi rahus," vastas Yavanna. Ta seiras tähelepanelikult Miseriat, arutledes, miks ta seda küsis. "Aga mis sinusse puutub, siis sa jääd meie sõbraks," tähendas ta.
Uksele koputati. Yavanna kõndis kähku ukse juurde ja avas selle ettevaatlikult, kuigi ta arvas end teadvat, kes ukse taga oli. Ja tal oli õigus.
"Tere, Falador!" sõnas ta. "Astu sisse. Me peame siin parasjagu väikesi plaane."

Arya lootis et Yavannal on õigus.Ta nägi Faladori ja lausus:"Tere!"Ka Delila´h tervitas teda.Arya lootis,et Falador polnud siia tulnud halbade uudistega.

"Tere, Falador," hõikas siiamaani täitsa vait olnud Lilith laua äärest.
"Niisiis, nagu sa ilmselt isegi aru saad, arutame me siin, kuidas Pimedust võita," selgitas Yavanna olukorda. "See siin on Miseria, Pimeduse kuninga tütar, kui sa juhtumisi teda veel ei tea. Ta aitab meid ning pole mingit põhjust paanikaks." Ta pöördus tagasi Miseria ja Arya poole.
"Nii, kuhu me jäimegi... Ahjaa, mina võtan sõjaväe enda peale. Aga ikkagi, kuidas teie siiski kavatsete Pimeduse Kuningast üle olla?"

Miseria hammustas vaikselt alahuulde ja põrnitses mõtlikult enda ette. Vähemalt seni, kuni Falador sisse astus ning printsess noogutas talle vaikselt. ,,Ma ei tea.. M.. Me lihtsalt peame ta kuidagi hävitama sel juhul. Kasvõi ta tuhaks muutma.. Mida iganes," teatas tüdruk kätega vehkides. ,,Noh .. Aga ... Ma ei tea .. On keegi näinud, kuidas valgus ja pimedus koos võitlevad? Et nagu .. Mis juhtuks siis, kui oma jõud nagu ühendada?" ta vaatas Arya poole.,,Minuarust oleksime me siis Pimedusest üle?" küsis ta kulmi vaikselt kergitades.

"Me võime ju proovida. vastane on teil olemas," vastas Yavanna muiates ja tõusis püsti. "Ma olen üsna kindel, et nii see on."

Lilith jälgis sündmusi huviga ning mõtiskles. Ema oli täna näidanud välja nii palju uut oma iseloomus, et Lilith oli segaduses. Ta oli oma ema alati teistsuguseks arvanud. Nüüd, kus too võttis asja lihtsalt, muigega, külmavereliselt - see oli ta tütre jaoks uus.
Lilith tahtis jällegi kaasa aidata, ta ei soovinud jääda üksi pealt vaatama, kuidas tema ema koos teistega võitlusse jääb. Sa oli kord loomult selline.
"Ma tahaksin ka aidata," sõnas ta tavalisest heledama, kuid otsusekindla häälega.

Yavanna huulil mängles naeratusevine, samas olid ta silmad tõsised. "Ei, Lilith, sa tõesti ei saa aidata."
"Aga ma tahan!" hüüdis ta tütar. "Ma ei suuda lihtsalt siin istuda ja mõtiskleda, kas te suudate maailma päästa või ei!"
"Ei, Lilith, asi on selles, et kui sinuga midagi juhtub, siis on meie - minu - kuningriigil lootus otsas," teatas ta lihtsalt.
Pärast seda tuli paar sekundit vaikust.
"Mida? Kuidas?" küsis Lilith suuril silmil.
"Asi on selles," jätkas Yavanna rahulikult, "et kui sa sured, jääb riik pärijata."
Lilith jäi talle suurte silmadega otsa vaatama.
"Ma tean, mida sa tunned," ütles Yavanna leebelt ja silitas tütre pead, "aga katsu, proovi vastu pidada."

Lilithit üllatas väga ema äkiline leebus ja hellus. Varem oli ta alati saanud karmi ja keelava vastuse, seekord aga oli selleks palve. Palve tekitada kuningriigile lootust.
"Jah, ema," vastas tüdruk.

Miseria vaatas peale Arya küsimust enda ette ja raputas pead. ,,Ei ole.." ütles ta aeglaselt ja kortsutas õrnalt kulmi.

Miseria kehitas vaikselt õlgu. ,,Asi on nüüd selles, kui ma seda kellegile ütlen siis ma suren ära.. Mulle on enda elu siiski väga kallis ja ei tahaks piineldes surra.." ütles ta vaikselt ja vahtis tühjalt enda ette.

Aryal oli kahju seda kuulda ja ta lausus:"Muidugi,ma saan aru.Meil on sind elavana vaja."

Yavanna kuulas Miseria juttu huviga ning ei suutnud uudishimu tagasi hoida.
"Mida sa praegu selle all mõtled? Kas seda, et kui sa välja räägid, tabab sind välk selgest taevast, või seda, et sind hakatakse jälitama?" Hetke pärast lisas ta vaikselt: "Muidugi ei mõtle ma selle all seda, et sa riskima peaksid."
Teema oli siiski juhtinud ka Yavanna mõtted elementidele ning seega ka tema enda omale. Sellele mõtlemine tekitas temas tuska. Ta teadis, et ta peab seda tegema ja samas teadis, et vihkab end selle pärast. Ta mõtiskles, kas äkki ta oli isegi Lilithi "evakueerinud" alateadlikult sellele mõeldes? Võib-olla... Muremõtted oleksid ta enda alla matnud, kui ta poleks neid kõrvale heitnud. Õnneks sellist mõtete korrastamise kunsti valdas ta hästi.

Miseria vaatas ning pööras pilgu kõrvale. ,,Ei hakka mind keegi jälitama. See on lihtsalt needus ... See pannakse peale kohe siis kui keegi saab teada kus asub pimeduse element.." lausus ta ohates ning pööritas silmi. ,,Siis kui ma saladuse avaldan, siis ei taba mind tõesti piksenool taevast ega keegi ei hakka jälitama, vaid siis hakkab needus tööle ja see hakkab aeglaselt ja piinarikkalt enesest tapma ja mu isa saab sellest teada .." ütles ta vaikse pominana.

"Need olid näitlikud," sõnas Yavanna, kuid soojalt. "Ma saan aru, kui paljuga sa riskid. Juba praegu."
Ta võttis järsku millegipärast välja oma mõõga. See oli endisest võitlusest veel määrdunud ning ta puhastas selle õrna loitsuga. See oli särav taimeroheline, just selline, mida on näha noores kevadises lehtpuumetsas. Ta tundis mõõga vastu äkilist kiindumust. Ta oli seda omanud algusest peale.

Miseria kehitas vaid õlgu, oskamata seejuures midagi vastata. Kuid peagi venis ta näole irvitus ja ta vangutas pead. ,,Mis siin siis ikka.. Pimeduse kuningriigis olen ma nii Pimeduse printsess Miseria kui ka Maskis võõras," ütles ta juuksed üle õla lükates.

Yavanna itsitas. Ta tundis end pisut lootusrikkamalt, kui ta oma mõõga hellalt tagasi tuppe pistis.